Paolo Cognetti. Kaheksa mäge (Tänapäev, 2017)

kaheksa-mägeTõlkinud Kaidi Saavan
188 lk.

See on üks mõnus kulgemise raamat. Lugu räägib ühe poisi suureks saamisest ja tema teekonnast iseenda leidmiseni. Samuti räägib see sõprusest alguses kahe poisi, hiljem juba meeste vahel.

Kõigepealt kirjeldatakse peategelase Pietro lapsepõlve ja eriti suhet isaga. Isa armastab mägesid. Poeg proovib temaga sammu pidada ja hakkab temaga kaasas käima. Nendega liitub üks külas elav poiss Bruno, kellega Pietro sõbrustab. Tegelikult ei seo neid suurt miskit. Nad kohtuvad enamasti suvel, kui Pietro perekond mägedes puhkab.

Vahepeal nad ei kohtunud pikka aega, sest Pietro hakkas saama täiskasvanuks ning tahtis leida oma teed ning nad läksid isaga riidu. Pärast isa surma kohtuvad nad taas ning jätkavad oma kummalist sõprust. Nad on nii erinevad. Bruno armastab mägesid ja ei taha nendest lahkuda, samas kui Pietrol on tahtmine reisida ja maailma näha. Samas ei  saa temagi päris ilma mägedeta elada.

See on tõesti üks mõnus ja rahulik kulgemise raamat, kus ilusa ja poeetilise keelega kirjutatakse kahe inimese elust, sõprusest ning mägedest. Raamat on küll lühike, aga minul võttis selle lugemine oodatust kauem aega. Asjad tahtsid natuke kauem settida. Ilmselt mul ei olnud päris õige hetk selle rahuliku raamatu lugemiseks, sest mul on sellel nädal olnud kuidagi rahutu meeleolu.

Romaani “Kaheksa mäge” eest pälvis kirjanik aastal 2017 Itaalia mainekaima kirjandusauhinna Premio Strega. Raamat ilmus eesti keeles Tänapäeva Punase raamatu sarjas.

Advertisements

Sarah Winman. Imeliste sündmuste aasta (Varrak, 2017)

imeliste_kaaned_329x206_130217.inddTõlkinud Kristina Uluots
317 lk.

Alustasin selle raamatu lugemist ja juba esimeste lehekülgede põhjal taipasin, et tegu on hea raamatuga. Keeleliselt nii kõlav ja maagiline. Tõlkija on teinud suurepärast tööd. Ja loomulikult ei saa mainimata jätta raamatu kujundust. Lihtsalt lummav.

Minu jaoks ongi raamat maagiline. Ma ei saanud päris lõpuni aru, mis on siin reaalne ja mis väljamõeldis, aga see tegigi raamatu heaks. Vist?

Mul on selle raamatuga kummaline suhe. Ma tunnen ja tajun, et raamat on suurepärane, aga millegipärast, ma väga ei suuda selleni jõuda. Kõik see tekst ja sündmustik on nii poeetiliselt kirja pandud, aga see lihtsalt läheb minust kuidagi mööda. Ma ei suutnud hästi süveneda. Mul oleks selle raamatuga nagu kokku-lahku-kokku suhe. Kas ei olnud mul selle raamatu lugemiseks õige aeg? Või olin ma lihtsalt liiga väsinud? Igatahes olin ma seda lugedes eemalolev. Ma arvan, et ma tahan seda raamatut kunagi veel vähemalt korra lugeda, et vaadata, kas järgmine kord on teistmoodi. Siis, kui ma olen lasknud natuke aega mööda minna ja kui ma olen natuke puhanum.

Ma loodan, et sain oma segasevõitu mõtted enam-vähem arudaadavalt kirja pandud ja te mõistate, mida ma öelda püüan. Sest tõesti, raamatu keel on lihtsalt nii nauditav ja ka sündmustik on huvitav. Võluv, maagiline, täis kauneid kujundeid.

Ja tegevusest. Suurt nagu ei toimunudki, aga lugu kulges ikkagi oma pööretega, mis olid ikka kohati täiesti ootamatud. Peategelaseks on vana, ligi 90-aastane Marvellous Ways. Tegevuspaigaks 1947. aasta Cornwall. Meenutustes rännatakse ajas siia ja sinna ning erinevatesse paikadesse.

Marvellous elab üksi ühes mahajäetud külas mustlasvankris. Ta ootab midagi. Ta ei tea alguses ise ka, mida või keda ta ootab, aga teab, et tunneb selle ära, kui see ükskord saabuma peaks.

Samal ajal mõtleb Francis Drake täita oma sureva võitluskaaslase palve. Palveks on viia sureva kaaslase kiri tema isale Cornwalli. Sellel teekonnal juhtub paljugi elumuutvat ning ta kohtub Marvellousiga. Nii nad aitavadki teineteisel paraneda elu löödud haavadest.

Raamatu lõpp oli ikka väga ootamatu. See ei olegi senini veel päriselt mulle kohale jõudnud, et mis see siis oli. Tekitas õhku rohkem küsimusi kui vastuseid.

Raamat on täis süngust, õnne, armastust, surma aga ka lootust. Just selline nagu on elu. Raamatus on palju ka sõnamänge. Näiteks peategelaste nimedki. Ja raamatu tegelane Francis Drake kardab vett.

 

Mis siis, kui mõnel vaiksel pärastlõunal, mil ta armastas istuda ja elatud aegu meenutada, ei suudagi ta enam meelde tuletada Jacki või Jimmyt või majakavahti, kes talle esimesena armastust õpetas? Mis siis, kui ta ei mäletagi enam, kuidas päike üle nõmmede ruttab, või jõulude ajal kaevandustest kostvaid laule? Mis siis, kui ta ei tunne enam ära pihus säravaid austreid või nelinurkse purjega laevu, mis kihutasid üle silmapiiri päikesele vastu, kui kodus paistis alles kuu? Mis siis, kui ta ei tunne enam oma isa ära ja öökull pole enam öökull ning ta ei saa sõnumist aru? Mis siis, kui tornikell lööb üksteist ja need paugud on lihtsalt mingid helid? Mis siis saab, kui kõik peast kaob? Öö saabub ja tema ei teagi, et see on öö? Tilder hõikab või meriärn tõuseb pinnale või suula sukeldub, aga tema ajab nende nimed sassi nagu mündid toolide taga? Mis siis, kui ta tõstab merikarbi kõrva juurde ja selle heli kirjeldamiseks polegi enam sõnu? Temast saab lihtsalt meritigu ja kõik. Ta ei kõlba millekski peale eluspüsimise. (lk 30)

 

Katja Millay. Vaikuse meri (Päikese Kirjastus, 2016)

vaikuse-meri“Vaikuse meri” on üks väheseid viimase aja noortekirjanduse raamatuid, kus pole fantaasiasugemeid. Tegemist on kahe noore ja katkise hinge kohtumisest, sõbrunemisest ja armumisest.

Nastja on endine imelaps. Arvati, et temast saab esmaklassiline pianist. Kahjuks röövis selle temalt üks kohutav tragöödia. Nastja ei ole tema pärisnimi. Ta võttis selle endale pärast seda ise. Ta kolib peale tragöödiat teise linna ja läheb teise kooli, et keegi ei teaks, kes ta on. Nastja otsustas peale seda kohutavat sündmust enam mitte rääkida. Et ennast teistele õpilastele vastumeelsemaks teha, kasutab ta litsakat riietust ja meiki. Ta tahab olla üksi.

Josh Bennett on samamoodi katki. Terve tema perekond on surnud ja vanaisa vähki suremas. Ta ei taha teiste inimestega suhelda, sest arvab, et kui ta kellestki rohkem hoolima hakkab, siis see inimene sureb ja jätab ta maha. Ka tema hoiab koolis omaette. Tema hobiks on puutöö.

Ühel hetkel Josh ja Nastja kohtuvad. Nastja hakkab Joshi juures garaažis käima ja vaatab, kuidas noormees meisterdab. Ja siis hakkab Nastja temaga rääkima. Igapäevastest asjadest. Endast ja oma saladustest ta ei räägi.

Mulle väga meeldis see raamat. Kõik need tunded ja sõnade taga kumavad mõtted. Ma lugesin ja see lugu neelas mind endasse. Ma tahtsin muudkui edasi lugeda. Tegemist on põneva ja kaasahaarava raamatuga, sest tahaks ikkagi teada saada, mis siis Nastjaga 15-aastaselt juhtus. Muudkui antakse vihjeid, aga mis tegelikult juhtus, selle saab teada alles lõpupoole. Kõik noorte tunded on hästi kirja pandud – enesehaletsus, tunne, et oled perekonda alt vedanud, kartus ennast siduda, masendus, hirm. Raamatut ei saa pidada kurvaks, sest lootus paremale elule ja tervenemisele on olemas. Soovitan lugeda kindlasti noortel ja ka vanematele inimestele sobib!