Tuomas Kyrö. Kõike head, Toriseja! (Varrak, 2017)

kõike-head-torisejaTõlkinud Kadri Jaanits
221 lk.

See on päris hea lugemine, kuigi mu ootuseid see päriselt ei täitnud. Võib-olla ma eeldasin lihtsalt liiga palju. Olen kuulnud ja lugenud erinevaid arvamusi ja nende järgi peaks tegu olema lõbusa ja naljaka raamatuga. Tihti on seda võrreldud ka Backmani raamatuga “Mees nimega Ove” (Tänapäev, 2016). Kui Ove ajas mind naerma, siis Toriseja seda ei teinud.

Siiski raamat meeldis mulle, kuigi oli teistsugune, kui arvasin. See oli melanhoolne ja kurb, kus üks vanainimene on jõudnud oma elu lõppfaasi. Kuigi ta seda ise traagiliselt ei võta. Tema arvates ei peaks seda teisedki tegema.

Minus tekitas see kurbi tundeid, kuidas ta käis hooldekodus oma dementsuse all kannatavat perenaist vaatamas ja toitmas. Ühel hetkel ta otsustas, et tal on vaja enda surmaks valmistuda, teha endale kirst, testament ja kirjutada järelehüüe, sest kes oskaks tema kohta paremini kirjutada, kui mitte ta ise. Nende tegevuste käigus meenutab ta oma minevikku. Samal ajal juhtub temaga ka käesolevas ajas igasuguseid asju. Näiteks proovib ta, kuidas on oma tehtud kirstus lamada ja siis ta jääb sinna magama. Pärast sealt välja ronides ta kukub nii õnnetult, et satub haiglasse, kus ta kohtub erinevate tänapäeva tegelastega. Nende kohta on tal ka muidugi oma arvamus olemas. Üldse on tal iga asja kohta kindel teadmine ja arvamus.

Ma ei oska öelda, miks see raamat mind muigama ei ajanud, sest tegelikult on tema sõnavõtud ja nendes kasutatud keel ju koomilised. Võib-olla mul ei olnud õige tuju selle raamatu lugemiseks? Või siis polnud õige aeg. Igatahes on raamatu keel fantastiline ja tõlkija on teinud suurepärast tööd, et anda edasi seda suurepärast teksti.

Siin mõned näited:

Kui mõelda kogu aeg ainult elu kõige kurvematele asjadele ja nende pärast muretseda, siis suurt muuks enam aega ei jäägi. (lk 111)

Ei läinud nii. Ega elu ei lähegi nii, nagu loodad, ja eks lootusedki muutuvad. See, mida varem lootsid, võib tulla liiga hilja. (lk 123)

Kui palju lihtsam oleks maailm, kui kõik mõtleksid täpselt nii nagu mina. Kuigi, eks sellest need probleemid sünnivadki, et me arvame, nagu oleksid kõik teised samasugused nagu meie ise ja siis saame kurjaks, kui nad polegi. (lk 173)

Siit raamatust oli päris palju huvitavaid mõtteteri, mida välja kirjutada. Ma ootasin nalja ja lõbusat lugemist, seda ma ei saanud, aga sain asjalike mõtetega raamatu. Soovitan lugeda!

Advertisements

Alex Lepajõe. Põgenemine (Jõe ja Laan, 2017)

põgenemine-i-osa181 lk.

“Põgenemine” on tõsielulistel sündmustel põhinev jutustus autori põgenemisest Nõukogude Liidust läände. Alguses kummipaadiga Soome ja sealt edasi Rootsi. Nad põgenesid neljakesi. Teised läksid kohe Rootsi edasi, aga Alex jäi mõneks ajaks Soome, ühe Tallinnas kohatud soomlanna juurde.

Rootsi saabudes avastab ta, et ega keegi neid seal eriti ei oota. Alguses on küll natuke põnevust Eesti Majas, korraldatakse pressikonverents jne.

Minu jaoks oli see raamat täielik pettumus. Võrdlesin seda pidevalt filmiga “Sangarid” ja midagi pole teha, film jäi peale. Sellega seoses on kohtuvaidlus ilmselt veel pooleli. Filmis kasutatakse nende lugu ilma luba küsimata. Ma muidugi ei õigusta filmitegijate sellist käitumist. Aga see raamat oli ikka täielik jama.

Autor asus kohe Rootsi jõudes kiruma sealset eluolu, selle korraldust ja rootslasi. Nii igavad inimesed, nii  maitsetu toit, kõik on ühesugune ja nii edasi. Ja see, kuidas ta kirjeldas mustanahalisi pagulasi. Kõik need on ühed vägistajad ja muidusööjad. Aga mis ta ise parem oli? Okei, ta küll ei röövinud Rootsis, käis seda tegemas Soomes. Üldse mind häiris tema halvustav suhtumine teise nahavärviga inimestesse.

Lisaks mind häiris tema seksistlik suhtumine naistesse. Esiteks juba põgenemisel jättis ta oma elukaaslase koos lapsega Eestisse maha. Tundub, et teda üldse ei huvitanud, mis nendest edasi saab, sest Soomes oli vaja ju juba järgmisega sebida ja tema juurde öömajale jääda. Rootsis samamoodi.

Selle teose oleks võinud isegi pooleli jätta. Ma poleks midagi kaotanud. Ja see on alles I osa. Oleks võinud kõik ikka ühte raamatusse ära mahutada. Praegu on selline venitamise maik juures. Liiga palju vahtu on selles. Järgmiseid osasid, kui need ükskord ilmavalgust näevad, ma tõenäoliselt kätte ei võta. Mina seda soovitada ei julge.

Sofi Oksanen. Norma (Varrak, 2016)

normaSofi Oksanen on kirjanik, kelle kirjutatu kas meeldib või ei meeldi. Samas on ta kirjutanud nii erinevatel teemadel: lesbidest eesti ajalooni. Seekordne raamat räägib loo Normast ja tema emast. Raamatus on olulisel kohal juuksed ja ühe perekonna maffia.

Kui Norma ema Anita rongi alla hüppab, jääb naine ihuüksinda maailma. Kogu elu on ema teda kaitsnud ja aidanud varjata tema saladust. Tänu looduse vingerppussile on Normat õnnistatud ja neetud üleloomuliku võimega, mis avaldub ebaloomulikus kiires juuksekasvus ja ta näeb juuste kaudu inimeste tulevikku ja oskab nende kohta öelda nii mõndagi.

Norma otsustab välja selgitada, miks ema rongi alla hüppas ja seetõttu otsustab ta minna tööle juuksurisalongi, kus Anita enne surma töötas. Salongi omanikel on aga peale juusteäri veel suuremgi äri käimas, mis on hoopis süngem ja ebaseaduslik.

Oksanen kirjutab põnevalt ja kaasahaaravalt ühe perekonnaloo. Raamat on suure kirjaga ning edeneb ruttu. Oksanen oskab näiliselt süütust asjast kirjutada dramaatiliselt ja põnevalt. Ka raamatu kaanepilt on vahva. Alguses ma küll mõtlesin, et kuidas see kaanepilt seostub raamatuga, aga lõpuks taipasin.  Üks mõnusalt omamoodi raamat. Soovitan lugeda!