Rafel Nadal. Palmisanode needus (Eesti Raamat, 2018)

palmisanode-needusTõlkinud Maria Kall
336 lk.

Selle raamatu lugemine ei saanud mul alguses vedama ja pärast ei saanud enam pidama. Autori stiil on natuke omapärane. Selline unelev. Minu jaoks tekitas see väikese ebakõla, sest raamatu peamised sündmused on sõjast.

Raamatu alguses on juttu sellest, miks arvatakse, et Palmisanode mehed on neetud. Nimelt hukkus Esimese maailmasõja ajal 21 Palmisanode perekonna meest. Siiski ei surnud nende perekond päris välja, sest eelviimase Palmisano mehe naine Donata ootas last. Donatal oli sõbranna Francesca. Naised olid mõlemad samal ajal lapseootel ning Donata tegi Francescale ettepaneku, et kui ta saab poja, siis sõbranna kasvatab lapse üles kui Convertini, et needust ninapidi vedada.

Donatal sünnibki poeg ning Francesca tunnistab teda kui enda poega. Linnarahvas arvabki, et Francesca sünnitas kaksikud.

Aeg möödub selles laisas Lõuna-Itaalia linnakeses. Lapsed kasvavad, käivad koolis, leiavad sõpru ning koguvad mälestusi. Aga eemal kogunevad juba mustad pilved. Noored veel ei aima, et varsti puhkeb Teine maailmasõda, kus neilgi on oma roll mängida.

Nagu alguses juba kirjutasin, siis lugema hakatas ei edenenud üldse. Tundus natuke igav. Ja eks ta võib-olla oligi. Raamatu teine pool oli samamoodi unelevas stiilis, aga sündmused olid põnevamad, sest käis Teine maailmasõda ning tuli valida pool. Kas sa oled koos sakslastega või kommunistidega, või tahad üldse sõjast kõrvale hoida. Kokkuvõttes mulle meeldis. Autor suutis kirjutada nii rahulikult nii kohutavatest sündmustest. Kirsiks tordil oli sõja taustal arenev noorte arumulugu. Nii õrn ja puhas keset seda sõjamöllu. Lõpp saabus küll natuke ootamatult ja mõtlesin, et autor jätabki lahtised otsad, aga õnneks siiski mitte.

Olen enda jaoks avastanud Nüüdisromaani-sarja ning plaanin selle sarja raamatuid veel lugeda. Mõnus avastus.

 

Advertisements

Albert Kivikas. Nimed marmortahvlil (Critera VMG, 2015)

nimed-marmortahvlilSelle raamatu võtsin kätte tänu lugemise väljakutsele. Muidu ilmselt ei oleks seda lugenud. Mul on hea meel, et seda tegin. Selle raamatu põhjal on tehtud ka film. Film valmis 2002. aastal ja siis käisin seda kinos vaatamas. Olgugi, et olen filmi näinud, siis ega ma suurt sellest enam mäleta.

Raamatu algus oli minu jaoks igav ja venis ning mõtlesin juba, et jätan pooleli. Õnneks suutsin sellest alguse poliitilisest jutust edasi minna. Kui juba sõjategevus algas läks põnevamaks ja lõpus oli pinge juba laes.

Alguses mulle ei meeldinud ka raamatu peategelane Henn Ahas. Ta oli kuidagi kõhklev ja arglik. Ei suutnud otsustada, kas asuda toetama punaseid või valgeid. Kui Vabadussõda algas, siis ta ei valinudki midagi, vaid läks hoopis koju ema-isa juurde. Peale pikki kõhklusi ja sisemisi heitluseid läks ta lõpuks vabatahtlikuna valgete poolele oma koolikaaslaste hulka.

Edasi läheb tegevus nagu sõjas ikka. Alguses on poistel hirm ja taganetakse ning lihtsalt joostakse laiali. Lõpuks aga võtavad nad endid kokku ja saavad koos teiste vägedega enamlaste üle võidu. Paljud Ahase koolivennad langevad võitluses.

Mida edasi raamatu lõpu poole, seda rohkem mulle peategelane meeldima hakkas. Mis siis, et ta kõhkles ja kartis ning tundis häbi, et ta oma hirmu välja näitas. Ta oli siiski koolipoiss. Kõigest 7. klassi õpilane. Maailm tema ümber oli ebakindel. Tema oma vend oli kommunist ja isa pooldas punaseid. Mul on siit pehmelt diivanilt ju hea öelda, kuidas oleks pidanud kohe otsustama.

“Nimed marmortahvlil” on mitmeti autobiograafiline romaan, mis põhineb suuresti tõestisündinud lugudel ning Nõukogude Eestis oli teos keelatud. Soovitan lugeda, kellel veel lugemata!