Sarah Winman. Imeliste sündmuste aasta (Varrak, 2017)

imeliste_kaaned_329x206_130217.inddTõlkinud Kristina Uluots
317 lk.

Alustasin selle raamatu lugemist ja juba esimeste lehekülgede põhjal taipasin, et tegu on hea raamatuga. Keeleliselt nii kõlav ja maagiline. Tõlkija on teinud suurepärast tööd. Ja loomulikult ei saa mainimata jätta raamatu kujundust. Lihtsalt lummav.

Minu jaoks ongi raamat maagiline. Ma ei saanud päris lõpuni aru, mis on siin reaalne ja mis väljamõeldis, aga see tegigi raamatu heaks. Vist?

Mul on selle raamatuga kummaline suhe. Ma tunnen ja tajun, et raamat on suurepärane, aga millegipärast, ma väga ei suuda selleni jõuda. Kõik see tekst ja sündmustik on nii poeetiliselt kirja pandud, aga see lihtsalt läheb minust kuidagi mööda. Ma ei suutnud hästi süveneda. Mul oleks selle raamatuga nagu kokku-lahku-kokku suhe. Kas ei olnud mul selle raamatu lugemiseks õige aeg? Või olin ma lihtsalt liiga väsinud? Igatahes olin ma seda lugedes eemalolev. Ma arvan, et ma tahan seda raamatut kunagi veel vähemalt korra lugeda, et vaadata, kas järgmine kord on teistmoodi. Siis, kui ma olen lasknud natuke aega mööda minna ja kui ma olen natuke puhanum.

Ma loodan, et sain oma segasevõitu mõtted enam-vähem arudaadavalt kirja pandud ja te mõistate, mida ma öelda püüan. Sest tõesti, raamatu keel on lihtsalt nii nauditav ja ka sündmustik on huvitav. Võluv, maagiline, täis kauneid kujundeid.

Ja tegevusest. Suurt nagu ei toimunudki, aga lugu kulges ikkagi oma pööretega, mis olid ikka kohati täiesti ootamatud. Peategelaseks on vana, ligi 90-aastane Marvellous Ways. Tegevuspaigaks 1947. aasta Cornwall. Meenutustes rännatakse ajas siia ja sinna ning erinevatesse paikadesse.

Marvellous elab üksi ühes mahajäetud külas mustlasvankris. Ta ootab midagi. Ta ei tea alguses ise ka, mida või keda ta ootab, aga teab, et tunneb selle ära, kui see ükskord saabuma peaks.

Samal ajal mõtleb Francis Drake täita oma sureva võitluskaaslase palve. Palveks on viia sureva kaaslase kiri tema isale Cornwalli. Sellel teekonnal juhtub paljugi elumuutvat ning ta kohtub Marvellousiga. Nii nad aitavadki teineteisel paraneda elu löödud haavadest.

Raamatu lõpp oli ikka väga ootamatu. See ei olegi senini veel päriselt mulle kohale jõudnud, et mis see siis oli. Tekitas õhku rohkem küsimusi kui vastuseid.

Raamat on täis süngust, õnne, armastust, surma aga ka lootust. Just selline nagu on elu. Raamatus on palju ka sõnamänge. Näiteks peategelaste nimedki. Ja raamatu tegelane Francis Drake kardab vett.

 

Mis siis, kui mõnel vaiksel pärastlõunal, mil ta armastas istuda ja elatud aegu meenutada, ei suudagi ta enam meelde tuletada Jacki või Jimmyt või majakavahti, kes talle esimesena armastust õpetas? Mis siis, kui ta ei mäletagi enam, kuidas päike üle nõmmede ruttab, või jõulude ajal kaevandustest kostvaid laule? Mis siis, kui ta ei tunne enam ära pihus säravaid austreid või nelinurkse purjega laevu, mis kihutasid üle silmapiiri päikesele vastu, kui kodus paistis alles kuu? Mis siis, kui ta ei tunne enam oma isa ära ja öökull pole enam öökull ning ta ei saa sõnumist aru? Mis siis, kui tornikell lööb üksteist ja need paugud on lihtsalt mingid helid? Mis siis saab, kui kõik peast kaob? Öö saabub ja tema ei teagi, et see on öö? Tilder hõikab või meriärn tõuseb pinnale või suula sukeldub, aga tema ajab nende nimed sassi nagu mündid toolide taga? Mis siis, kui ta tõstab merikarbi kõrva juurde ja selle heli kirjeldamiseks polegi enam sõnu? Temast saab lihtsalt meritigu ja kõik. Ta ei kõlba millekski peale eluspüsimise. (lk 30)

 

Advertisements

Svetlana Aleksijevitš. Sõda ei ole naise nägu (Tänapäev, 2016)

sõda-ei-ole-naise-näguMul on väga raske selle raamatu kohta midagi öleda. Kohati ei tahakski selle kohta midagi öelda. Tegemist oli minu jaoks raske raamatuga. Ei, lugemine ei olnud raske, vaid teema oli. Seda mitmeski mõttes.

Naised on tegelikult sõdinud juba ammustest aegadest peale, aga Teises maailmasõjas muutusid nad nähtavamaks. Raamatus antakse edasi Teises maailmasõjas osalenud nõukogude naiste mälestusi. Nõukogude armees sõdis umbes miljon naist. Nad ei olnud seal lihtsalt meditsiiniõed, arstid ja kokad,  vaid täitsid ka paljud muud nii öelda ametipostid. Näiteks sapöör, automaatur, tankist, snaiper ja jalaväelane. Nende kaante vahele on koondatud erinevad mälestused olmest ja olemisest, hirmust, medalitest, nukkudest ja vintpüssidest, surmast ja imestusest enne surma, hobustest, lindudest, inimese üksindusest ja armastusest ning loomulikult võidust.

Enamus neist peab sõda koledaks ja kohutavaks. Pidevat võitlust ellujäämise nimel nii lahinguväljal kui ka väljaspool, sest nappis toitu ja eluks vajalikke vahendeid. Samuti puudus sõjas inimlikkus. Neil noortel tüdrukutel oli raske kohaneda. Paljud olid 15-16 aastased noored tüdrukud. Paljud näevad sõda veel 40 aastat hiljemgi unes. Neid ei sunnitud rindele minema. Nad läksid ise, mitte Stalini pärast, vaid et kaitsta oma kodumaad. Et vabastada kodumaa fašistidest. See vabastamise jutt oli minu jaoks nii vastuoluline ja mulle üldse ei meeldinud. Nii muuseas hõivati teised riigid selle “vabastamise” käigus. Ma ei taha sellel teemal pikemalt peatuda, sest see ajab mind vihale.

Samas on mul kahju nendest naistest, kelle elud ära rikuti, sest paljudel see nii juhtus. Nad ei suutnud pärast sõda enam kohaneda. Samuti vaatasid teised naised, kes sõjas ei osalenud, neile viltu. Neid peeti hooradeks. Nad ei suuda vaadata sõjafilme ja lugeda raamatuid sõjast, sest nende jaoks oli sõda midagi hoopis muud. Paljud ei tahtnud oma mälestusi autoriga jagada, sest tahavad sõda unustada. Samas teised tahavad jagada, sest järgnevad põlved peavad teadma, kuidas asjad olid.

Millest need naised ka ei räägiks, on neil kogu aeg peas mõte: sõda on eelkõige tapmine, ja seejärel raske töö. Ja seejärel ka lihtne tavaline elu: seal lauldi, armuti, keerati juukserulle pähe… (lk. 17)

Autorit ei huvita niivõrd faktid ja sündmused, vaid emotsioonid. Ta kirjutab inimesest sõjas. Ta ei kirjuta sõja ajalugu vaid tunnete ajalugu.