Camilla Läckberg. Jääprintsess (Fookus Meedia, 2011)

jääprintsessTõlkinud Maiu Elken
352 lk.

Ma üldiselt Skandinaavia krimisid ei loe. Minu jaoks on need liiga verised ja jõhkrad, aga üks hea kolleeg ütles, et Läckberg on teistsugune. Vähemalt esimese raamatu põhjal võib öelda, et tal oli õigus. See oli hea ning ilmselt ma võtan ka järgmised tema raamatud varsti lugemisse.

Erika Falck saabus peale vanemate surma tagasi lapsepõlvekoju Fjällbacka asulasse. Ta sorteerib vanematest jäänud asju, kui leitakse tema lapsepõlvesõbranna laip. Tegu on mõrvaga, kuigi on püütud jätta muljet, et tegu on enesetapuga.

Politseil pole alguses üldse mingeid juhtlõngu. Üle kuulatakse kõik naise lähikondsed. Erica uurib asja natuke ka omal käel ning on abiks politseiuurijale Patrikule. Tundub, et kõik viib tagasi aega umbes 25 aastat tagasi, kui toimus mingi sündmus, mis on jäänud siiani saladuseks.

Lisaks Erica ja Patrik armuvad ning nende armumise lugu oli minu jaoks nii ilusti edasi antud, et pani õhkama.

Alguses ma ei suutnud sellesse raamatusse sisse elada, aga kui seda lõpuks suutsin, siis oli nii raske raamatut käest ära panna. Läckberg kirjutab põnevalt. Üldse ei suutnud ära arvata, kes mõrvar on. See, mis saladus oli, seda aimasin, aga miks Alexandra tapeti, seda ei osanud arvata. Mõrvari ma taipasin lõpuks lõpus ära, natuke aega enne seda, kui Patrik juhtumi lahendas.

Mulle meeldisid ka raamatu tegelased, kuidagi hästi lahti kirjutatud ning ehedad. Sellised omamoodi isiksused, eriti komissar Mellberg. Muige tõi suule. Kes veel lugenud pole, siis soovitan.

Advertisements

Neil Gaiman. Põhjala müüdid (Varrak, 2018)

Pohjala_myydid_kaas.inddTõlkinud Allan Eichenbaum
255 lk.

Neil Gaimani raamatust “Põhjala müüdid” kirjutan seekord ka Tallinna Keskraamatukogu lugemisblogis Lugemiselamused.

Ma tunnistan, et ma ei teadnud Põhjala müütidest suurt midagi. Muidugi olen kuulnud nimesid Thor ja Odin, aga see on ka kõik. Ei ole senini nende vastu ka huvi tundnud. Raamatu võtsin kätte ainult autori pärast, sest Neil Gaiman on suurepärane kirjanik ja üks mu lemmikutest. Ausalt, ma ei pidanud seda valikut kahetsema.

Raamat algab nii nagu müüdid ikka – maailma loomisega. Kuidas alguses olid ainult tuli ja udu ning kuidas sellest sai maailm ja maailma esimesed inimesed ja jumaladki. Need jumalad olid võimsad, riuklikud, aga samas ka natuke naljakad ja mõnikord rumalad. Siin on kolm põhilist tegelast: kõigeisa Odin, tema poeg Thor ja Odini verevend ning Thori sõber Loki.

Odin on tark, teab saladusi ning tunneb maagiat. Miski ei saa tema eest varjatuks jääda.

Thor on piksejumal. Ta on tohutu suur ja tugev, aga mitte kõige teravam pliiats karbis.

Loki on väga kena välimusega. Ta on usutav ning veenev, aga kahjuks ka kõige salakavalam. Kui mingi jama on, siis Thor teab, keda kõigepealt süüdistada. Neid jamasid siin raamatus ikka juhtub. Mõni hullem kui teine. Ja on ka jumalate lõpp – Ragnarök. Sellel lõpul on ilus mõte. Mitte miski ei hävi lõplikult ning hävingust saab uus algus.

Raamat oli mõne tunni lugemine. Põnev, kaasahaarav ning naljakas. Autor on nendest müütidest kokku kirjutanud suurepärase loo, olenemata sellest, et nendest nii vähe alles on jäänud. Meieni on jõudnud vaid mõned müüdid rahvalugude kujul ümberjutustatuna luule või proosa vormis. Seda soovitab Gaiman ka meil teha. Lugeda neid, teha need enda omaks ja siis teistele edasi jutustada. Ilusat lugemist!