Birk Rohelend. Kuldne laps (Helios, 2018)

Kuldne laps302 lk

Helios tegi mulle suurepärase üllatuse selle raamatu näol. Aitäh neile, et mul oli võimalus seda juba lugeda! “Kuldne laps” on teine raamat Silva Stökeli lugudest (esimene on “Sa pead suudlema Silvat“).

Selles loos on Silva kolinud lõplikult maale ja elab kahe lapse ja vanaemaga oma majas. Vaikne koht ja värske õhk, mida veel võiks elult tahta. Tundub ideaalne koht, kus lapsi kasvatada. Nagu teada, siis kõik, mis paistab ideaalne, ei ole seda teps mitte.

Ühel hommikul avastatakse surnukuuri eest  tänavalt väikese 8-aastase poisi surnukeha. Teda on tugevalt piinatud. Kes seda tegi ning miks? Ja miks keegi seda väikest last taga ei otsi. Seda juhtumit asub lahendama politseiuurija Paul Vender, kes tunneb, et ta ei suuda seda üksinda teha. Ta palub appi ajakirjaniku Silva, kes on saanud kohaliku Omavere Teataja peatoimetajaks. Silva alguses küll keeldub abistamast, aga kui ühel ööl üritatakse tema enda last röövida, siis ta ikkagi nõustub Pauli aitama.

Kohe esimesest leheküljest peale haaras see raamat mind endaga kaasa. Päris magamata öid mulle ei põhjustanud nagu kirjas lubatakse, aga uneaega röövis küll. Mulle meeldis teine osa rohkem kui esimene ja just sellepärast, et see haaras kohe endaga kaasa. Birk Rohelend oskab sõnu seada, nii et need tungivad hinge. Lisaks kõik need erinevad tegelased. Nad on nii normaalsed, et võiks olla igaüks meist. Nad panevad nende saatusele kaasa elama. Autor avab nende hingeelu päris palju. See muudab romaani sügavamaks

Mulle meeldib, kuidas Rohelend kujutab väikese koha elu, kus kõik kõiki tunnevad ja teavad su elust peaaegu kõike ning arvavad, et nemad on õiged otsustama, kuidas just elama peab. Ja kui sa oled teistmoodi, kui nemad, siis sa oled automaatselt süüdi kõiges halvas, mis juhtub ning see annab neile õiguse kiusata endast erinevaid.

Kõige elulise kõrval on siin põhiteemaks mõrvamüsteerium . See oli põnev ja samas õõvastav ning ma ei suutnud ise ära mõistatada, kes see mõrvar olla võiks, kuni lõpuks autor ise kaardid avas. Vahepeal tekkis selline tunne, et loeks nagu George R. R Martinit, kes kõik meeldima hakanud tegelased mõne aja pärast surma saadab 😀 Soovitan kõigile, kes armastavad põnevust. Peale selle lugemist on sees tühi tunne, ei oska endaga midagi peale hakata. Tahaks juba järgmist osa, aga seda pole kahjuks veel võtta. Loodan, et autor kirjutab ikka edasi Silvast ja Omavere elust. Fantaasiat ja jutustamisandi tal on küllaga. Mina olen igatahes vaimustatud.

Imestama pani ainult see, et Silval peab küll kõva pea olema, et nii palju lööke välja kannatas.

Advertisements

Birk Rohelend. Sa pead suudlema Silvat (Helios, 2016)

sa-pead-suudlema-silvatTeine raamat Helios kirjastuse väljakutse raames sai loetud. Mul olid selle raamatu suhtes eelarvamused. Sedakorda mitte autori vaid kaanepildi pärast. See ei meeldi mulle üldse, on selline õudne. Ma alguses ei teadnudki, et autor on eestlane. Kaanepilt hõivas kogu mu tähelepanu ja ma ei märganudki autori nime. Mõtlesin, et jälle üks skandinaavia krimi.

Raamatus on palju igasuguseid eripalgelisi ja kiiksuga tegelasi. Tegemist on psühholoogilise kriminaalromaaniga. Peategelaseks on ajakirjanik Silva Stökel, kes ühel päeval magamatusest äärepealt ühele naisele otsa sõidab. Ta arvab, et see naine on tema lapsepõlvesõbranna Helena. On ainult üks aga. Helena kadus juba 20 aastat tagasi ja on väidetavalt surnud ja mahagi maetud.

Silvat hakkab see painama, nii et ta otsustab uurida, mis siis Helenaga tegelikult juhtus ja kas see naine, kellele ta äärepealt otsa sõitis, oli ikka tema sõbranna. Ta läheb linnast maale vanaema juurde, et selles selgust saada. Samal ajal toimuvad, seal väikeses asulas kummalised sündmused. Keegi tapetakse, keegi lükatakse trepist alla. Miks seda tehakse ja kas need sündmused on omavahel seotud selgub raamatu lõpus.

Ma alustasin “Sa pead suudlema Silvat” väheste ootustega ja tundus, et raamat edeneb aeglasemalt, kui paar eelmist, aga märkamatult haaras see mind endasse, nii et lugesin hiliste tundideni. Raamat on ääretult köitev ja ei ole väga verine ning minu jaoks pole ka sünge. Kuigi teemad on küll õõvastavad. Peaaegu kõik Omavere saladused tulevad päevavalgele. Asula nimi on ka tähenduslik. Ükski tegelane ei ole üdini hea või üdini halb. Peale vaadates täiesti tavalised maainimesed oma rõõmude ja muredega. See, mis sealt lõpuks välja koorub on üllatav.

See ei peaks muidugi kedagi üllatama, et Birk Rohelend oskab kaasahaaravalt kirjutada. Igatahes mina soovitan lugeda seda raamatut ja jään ootama järgnevaid Silva Stökeli lugusid.