V. E. Schwab. Tihenevad varjud (Päikese Kirjastus, 2017)

tihenevad-varjudTõlkinud Marge Paal
523 lk.

Ma olen sõnatu. Ma lugesin need 523 lehekülge paari päevaga, sest see oli lihtsalt niiii hea. Ma tahaks kohe nüüd kolmanda osa juurde liikuda, sest see lõppes väga põneva koha peal. Loodan, et kirjastus tõlgib selle varsti eesti keelde ka. See sari on viimasel ajal üks parimaid, mida lugenud olen. Juba esimene osa (“Võlukunsti tumedam pool“) oli ülimalt hea. Esimest osa sattusin lugema poolkogemata ja mul on hea meel, et see sari mu teele sattus.

Pealtnäha ei juhtu raamatu alguses suurt midagi põnevat, aga kuidagi on autor suutnud mind ikkagi kaasa haarata. Alguses ei toimu suuri sündmuseid, aga sa tajud, et need on tulemas ja nii sa muudkui loed ja loed. Raske on raamatut käest panna enne kui saad teada, mis ja kuidas juhtub. Mina olin muidugi kannatamatu ja vaatasin seekord lõpu ära. Mitte kohe, aga umbes siis, kui 350 lehekülge oli loetud.

Tegevus jätkub sealt, kus ta esimeses osas pooleli jäi. Lila on Punases Londonis ja läheb ühe piraadilaevaga merele. Rhy ja Kell on veel tihedamalt seotud kui enne ning see painab mõlemat. Kell tunneb ennast nagu vanglas ning ta on ärritunud ja rahutu. Samal ajal valmistutakse Punases Londonis Elemendimängudeks, kus võistlevad kolme impeeriumi võlurid parima võluri tiitli eest. Ja Punast Londonit on ähvardamas järjekordne oht.

Kõik see kokku moodustab ühe äärmiselt nauditava lugemise. Schwab on suutnud luua nii tõepärase maailma, et tahaks isegi sinna kaduda. Vähemalt mõneks ajaks. Kõik see võluvägi, maagia, erinevad seiklused on nii põnevad, et haaravad jäägitult endasse ja tegelastele kaasa elama. Tegemist on noorteraamatuga, aga julgen soovitada ka täiskasvanutele, kes ei pelga fantaasiat ja naudivad põnevust ning seikluseid. Mina olen sellest raamatust vaimustuses.

Advertisements

Neil Gaiman. Eikusagi (Varrak, 2016)

eikusagiTõlkinud Sash Uusjärv
407 lk.

Nüüd ma olen tükk aega lugenud ainult eesti autorite raamatuid, nii et vahelduseks üks välismaa oma. Neil Gaiman on oma tuntud headuses, kuigi mulle jäi alguses raamat natuke mõistetamatuks. Tegemist on küllaltki kummalise raamatuga. Kes on Gaimani lugenud, siis need teavad, et fantaasiapuudust tal pole (inimest on võimalik uuesti ellu äratada, kui ta oma elu, kusagil peidab ja palju muud).

Raamat on täiskasvanutele mõeldud fantasy, kus tegevus toimub Londoni all asuvas Londonis. Üheks peategelaseks on tavaline mees Richard, kes elab oma tavalist ja turvalist elu, kuni ühel päeval ta päästab Ukse. Sellest hetkest alates muutub Richardi maailm tundmatuseni. Tema kihlatu katkestab kihluse ja ta ei saa enam üleval Londonis elada. Ja võib-olla ei ole tal võimalik enam oma tavaellu naasta. Võib-olla ta enam ei tahagi seda.

Ta kohtub alumises Londonis väga erinevate inimeste ja kummaliste tegelastega (näiteks rotirääkijad ja kummalised mõrtsukad). Saab alguse seiklusrikas teekond, milles igaühel on oma eesmärgid. Kes tappis Ukse perekonna ja teda jälitab? Miks ta seda tegi? Keda saab usaldada ja keda mitte?

Romaan sai alguse sarja stsenaariumist, millest autor otsustas raamatu kirjutada. Raamatu alguses on sissejuhatus käsolevale tekstile ja lõpus on autor lisanud ka ühe lisaloo.

Alguses mulle ei jõudnud kohale, milles selle raamatu tegevuse mõte seisneb, aga siis mingil hetkel taipasin. Raamat on küllalt lihtsasti loetav ja edeneb kiiresti. Soovitan lugeda kõigile fantasy-sõpradele ja Gaimani austajatele.

Indrek Hargla. Doanizarre udulaam (Paradiis, 2017)

doanizarre-udulaam158 lk.

“Doanizarre udulaam” on kiirelt loetav ühe õhtu lugemine. Pean ausalt tunnistama, et raamat ei olnud just kõige põnevam. Igatahes köitis mind antud hetkel rohkem Boleyni raamat. Sellest hoolimata ei ole tegu halva raamatuga, lihtsalt mina ei saanud sellest kõigest päris hästi aru.

Peategelaseks on üks noormees nimega Asger. Temaga on see kummaline lugu, et ta elaks nagu kahes maailmas korraga. Üks on Doanizarre nimeline linnake ja teine on M∅ni saarel. Kui ta ühes kohas magab, siis ta teises tegutseb ja vastupidi. Seda Doanizarret ähvardab suur udulaam, mis on neelanud juba enamuse maailmas ning Doanizarre elanikud on otsustanud saata ekspeditsiooni, et seda udulaama uurida ja peatada, kui see vähegi võimalik on.

See raamat on ilmunud Seikluskirjanduse kullafondi sarjas (esmatrükk 2009. aastal kogumikus “Pika talve algus”) ning saanud 2010. aastal Eesti ulemauhinna Stalkeri. Minu jaoks see oligi rohkem ulme kui seiklus. Ma ei suutnud lõpuni sellesse raamatusse sisse minna. Kõik need pärismaailma ja simulatsiooni teema oli vist minu jaoks liiga võõras ja kauge.  Aga nagu alguses ütlesin, siis tegu ei ole halva raamatuga, vaid see pole lihtsalt minu teema.

Harglalt võtan varsti käsile raamatu “French ja Koulu” ja ma ei jõua ära oodata, millal ilmub trükist järgmine apteeker Melchiori lugu. See viimane on rohkem minu masti kirjandus.

Veel üks asi. Raamatu kaanepildil on kõik olulised tegelased ja asjad olemas. 🙂

Deanna Raybourn. Tuhande tähe öö (Ersen, 2016)

tuhande-tahe-ooVõtsin selle raamatu kätte lootuses, et saan lugeda ühte mõnusat ajaloolist armastusromaani. Algus algaski paljutõotavalt. Pruut jätab oma rikka peigmehe kirikusse maha ja abivaimulik aitab tal põgeneda.  Edasine tegevus näitab, et päris armastusromaaniga tegemist pole, kuigi armastust lõpus natuke on.

Ma ei oskagi seda raamatut kusagile žanri alla paigutada. Võib-olla seiklusromaan? Tegevus toimub 1920. aastail. Kui nö abivaimulik Sebastian, kes aitas Poppyl oma pulmast põgeneda, järgmisel hommikul lahkub, otsustab Poppy teda Londonisse korralikult tänama minna. Seal selgub, et Sebastian on ootamatult sõitnud Damaskusesse.

Poppy otsustab millegipärast, et Sebastian on hädas ja vajab päästmist. See tundus minu jaoks natuke kummaline, aga see selleks. Igatahes saavad seal alguse igasugused kummalised ja minu jaoks kohati ebaloogilised sündmused. Lõpuks selgub, et peaaegu üksi tegelane pole see, kellena näib.

Poppy on naljakas tegelane. Ta on rikas ja omamoodi inimene. Kohati on ta ka naljakas. Eriti siis, kui ta püüab Sebastianit analüüsida. Nii et võiks öelda humoorikas seiklusjutt. Algus edenes mul väga kiiresti, aga lõpp oli minu jaoks natuke igavavõitu ja ebaloogiline. Midagi erilist just pole, aga lugeda kõlbab.