Andrei Hvostov. Kirjad Maarale (Petrone Print, 2019)

kirjad-maarale269 lk.

Ma olen selle sarja raamatuid varemgi lugenud ja üldiselt on nad päris head lugemised. Erandiks ei ole ka Hvostovi “Kirjad Maarale”. Mulle sobis tema stiil, kuigi ma jään temaga mõnes asjas eriarvamusele, millest ta siin kirjutab. See on mul üldse esimene Hvostovi raamat, mida lugenud olen. Järjekorras ootab “Sillamäe passioon”, aga ilmselt võtan mingi aja pärast ka teised tema raamatud ette.

Maara on autori lapselaps. See raamat on pühendatud temale ja kaudselt ka teistele tema lapselapse põlvkonna inimestele. Siin on juttu meie lähiminevikust, aga samas püüab Hvostov ka tulevikku vaadata. Et mis küsimused ja teemad võiksid tulevikus olulised olla. Autor arutleb siin südamelähedaste teemade üle nagu kirjandus ja ajakirjandus, eestlaste ja venelaste omavahelistest suhetest, kaitseväest ja poliitikast.  Samuti on siin juttu meestest ja naistest ja päris isiklikest teemadest nagu autism, perekond ja õnn.

Mul oli seda huvitav lugeda. Jutustamise stiil oli kohati irooniline, aga see ei häirinud. Mitmel pool ajas muigama. Hvostov kirjutab julgelt isiklikel teemadel ning ei pelga ka inimeste nimesid avalikult kirja panna. See kõik kokku annab ühe nauditava lugemiselamuse. Ma soovitan seda lugeda, mis siis, et kõigega ei pruugi nõustuda, millest autor kirjutab.

Advertisements

Lehte Hainsalu. Olla üheksavägine (Petrone Print, 2018)

olla-üheksavägine168 lk

See raamat kuulub sarja “Aja lugu”. Ma olen valikuliselt selle sarja raamatuid lugenud. Neid, mis rohkem huvi pakuvad. Kuna ma olen nooruses tema luuletusi lugenud ja need kõnetasid mind (kes ma ei ole eriline luulesõber), siis tahtsin kindlasti seda äsja ilmunud raamatut lugeda.

Siin räägib Lehte Hainsalu enda sünnist, kooliteest, majadest, kus ta elanud on, loomingust, kirjandusest, enda ellu suhtumisest, loodusega suhestumisest, lastest, oma riigi loomisest ja paljust muust.

Minu jaoks oli huvitav, kuidas ta seda kõike on kirja pannud. Esiteks ta kirjutab endast kolmandas isikus. See oli omapärane nüanss ja tegi raamatu kuidagi siiraks, hea oli seda lugeda. Hainsalu keelekasutus on luuleline ja see oli nii hea. Ma plaanisin seda raamatut päeval lugeda, et enne magama minekut loen mingit kergemat raamatut, aga ei saanud. “Olla üheksavägine” haaras nii endaga kaasa, et ei tahtnudki vahepeal midagi muud lugeda. Mulle meeldis tema tekstis ka kerge eneseiroonia ja see, et ta ei ütle kõike alati päris otse, vaid natuke nagu ridade vahel.

Mul on tunne, et ma peaks tema luuletused uuesti üle lugema ja miks mitte ka proosa. Selline siiras lähenemine kõnetas mind.  Mina julgen soovitada seda raamatut!

Raamatust sain teada ka fakti, et Lehte Hainsalu on Ruja laulu “Teisel pool vett” sõnade autor. Sõnad olid ammu juba loodud, enne kui Alender selle avastas.

Kätlin Kaldmaa. Hanneleele Kaldmaa. Kaks armastuslugu (Petrone Print, 2017)

kaks-armastuslugu270 lk.

Ma ei plaaninud alguses seda raamatut lugeda. Olen Kätlin Kaldmaalt enne ühte raamatut lugenud, mis mulle erilist muljet ei jätnud ja mille pealkiri mulle ka praegu ei meenu. Kui aga tagakaanelt lugesin, et räägitakse oma camino-muljeid, siis ikka võtsin kätte. Ei kahetse seda otsust.

Nimelt on Hispaanias selline linn nimega Santiago de Compostela, mis on üks populaarsemaid palverännaku sihtpunkte. Sinna viivad erinevad teed, mida mööda siis minnakse, kogutakse templeid ning nauditakse retke. Ma ei mäleta enam täpset hetke, kust mul selle palverännaku vastu huvi tekkis. Igatahes tahan mina ka kunagi sinna minna.

Siinses raamatus kirjeldavadki ema ja tütar oma muljeid ja juhtumisi caminol. Alguses oli natuke häiriv lugeda peaaegu samu asju natuke erinevas sõnastuses, aga mingi aja pärast ma isegi enam ei märganud seda. Oli päris huvitav ja omapärane. Kätlin Kaldmaa on sellise luulelise keelega kirjutaja ja mulle väga meeldis ka see, kuidas kirjutas Hanneleele.

Camino-päeviku sissekannetele on vahelduseks jutud Kätlin Kaldmaa lapsepõlvest. Need olid minu meelest isegi huvitavamad, kui rännaku muljed. Ja mul hakkas kurb ja nukker. Nii trööstitu oli neid lugeda.

Raamatus on ka rohkelt lapsepõlvepilte ning neid, mis rännaku ajal tehtud. Mul on natuke kahju, et camino-pildid on mustvalged. Neid oleks tahtnud näha värvilisena. See on minu jaoks loomulik, et lapsepõlvefotod on mustvalged.

Üks sõna häiris mind pidevalt tekstis. See sõna on alberge. Tundus minule kuidagi nii vastuvõetamatu. Meil on selleks ju nii ilus sõna, öömaja. See minu mingi veider kiiks ilmselt. 😀

 

Linda Järve. Nooruse lugu (Petrone Print, 2017)

nooruse-lugu232 lk.

“Nooruse lugu” räägib ajakirja Noorus eluloo. Ajakirja tegevusaastad on laias laastus 1946-1997. Ma ei oskagi öelda, millega see raamat mu tähelepanu köitis, et selle pihku haarasin. Ma ei mäleta, et ma ise oleksin Noorust lugenud. Küll aga mäletan, et lugesin Põhjanaela ja Meie Meelt. Nende uut numbrit ootasin põnevusega.

Linda Järve on ise olnud pikaaegne Nooruse peatoimetaja (aastatel 1984-1994). Raamatus kirjutatakse ajakirja sünniloost ja miks ajakiri tegevuse lõpetas, kui see oli nii populaarne. Sinna vahele leiavad kajastust teemad, millest kirjutati, samuti on pikalt ja põhjalikult juttu ajakirja tegijatest ja nendest, kes sinna artikleid kirjutasid.

Samas ei ole see ainult ajakirja lugu. Palju saab teada tolleaegsest ühiskonnast, mis teemad olid olulised ja populaarsed ning mis teemadel ei tohtinud kirjutada. Tsensuurist ja selle absurdsusest saab ka mõndagi teada.

Minu jaoks oli raamat natuke kuivalt kirjutatud. Selle eest oli küllalt põhjalik, aga ma ei suutnud seda pikalt järjest lugeda. Tähelepanu kandus mujale. Kõige põnevam osa oli minu jaoks see, kui Eesti iseseisvus. Tegelikult juba mõned aastad enne, kui tsensuur läks vabamaks ja tohtis juba kirjutada teemadel, mis veel mõned aastad enne seda oli rangelt keelatud. Ma arvan, et kes oli Nooruse lugeja, nendel on huvitav meenutada seda aega ja ajakirja. Kes ise ei ole ajakirja lugenud, siis võib-olla jääb teema natuke kaugeks.

Raamat on ilmunud sarjas Aja lugu, mis minu meelest on väga oluline, sest kajastab inimese jaoks, kes raamatu kirjutas, mingit olulist perioodi. Enamasti on tegu küll lapsepõlvelugudega, aga seekord on tegemist ühe konkreetse etapiga Linda Järve tööelus.

 

Heljo Mänd. Liivalaia (Petrone Print, 2017)

liivalaia224 lk

Lõpetasin selle raamatu tegelikult juba eile õhtul, aga ma ei tahtnud sellest siis kirjutada. Tegelikult ei taha praegugi. Asi pole selles, et tegu oleks halva raamatuga, seda mitte. Minu jaoks oli see raamat lihtsalt ängistav ja seda lugedes muutusin ka mina ängi täis ning mulle ei meeldi see tunne.

Raamatus jutustab Heljo Mänd oma algkoolipõlvest ja ka hilisemast ajast Liivalaias. Jutustab seda erinevate pildikeste ja algkoolikaaslaste kaudu, ehk siis peatükkide pealkirjad on enamasti klassiõdede nimedega. Mitte küll kõik, aga enamus. Nendes on mingi killuke klassiõest (see ei ole alati positiivne, vahel ütleb isegi päris karmilt) ja siis kandub autori mõte mingitele muudele seostele.

Minu jaoks raske lugemine. Miks? Sest kohati ma tajun tekstis sünguse allhoovust. Ta viitab ja räägib päris palju aja ja mälestuste põrmuks saamisest, oma unenägudest ning surmast. Mõne koha peal mul tekkis segadus, kas ma loen nüüd autori unenäost või on see ka tegelikkus. Kohati oli tal vist endalgi raskuseid.

Ma olen ju ennegi süngeid raamatuid lugenud, aga käesolevast teosest ei osanud seda oodata. Mänd on minu silmis ikka rõõmsameelse mulje jätnud. Vähemalt tema lasteraamatute põhjal olen oma arvamuse kujundanud. Tõsi küll, tema täiskasvanutele mõeldud raamatuid ma pole lugenud.

Süngusest hoolimata on tegemist huvitava raamatuga. Huvitav oli lugeda tolle aja elust. Kes süngust ei pelga, siis soovitan lugeda. Ja veel üks asi. Raamatu keel on väga ilus ja poeetiline.

Mälestused elavad omatahtsi, meist lahus. Aeg-ajalt tulevad nagu kalad järve sügavusest pinnale, et õhku hingata, ja kaovad tagasi pimedusse, kus neil ei ole pime. (lk. 110)

 

Sven Kullerkupp. Piano pianissimo (Petrone Print, 2017)

piano-pianissimo109 lk.

Järjekordne Petrone Prindi kirjastuse raamat. Kui eelmine oli minu meelest nii ja naa lugemine, siis seekordne mulle sümpatiseeris. Kohe väga. Autoril on omapärane ja mõnus kirjutamisstiil. Enamjaolt muhe ja sõbramehelik, aga mõnikord ka tõsine.

Sven Kullerkupp on eesti muusik – klassikaline ja džässpianist, soolo-, stuudio- ja ansamblimuusik, fonogrammitootja, helilooja, arranžeerija, pedagoog ja mida kõike veel. Pean tunnistama, et ma ei teadnud enne temast mitte midagi. Sellest hoolimata oli raamatut väga huvitav lugeda.

Raamat on nii õhuke, aga ometi jõuab ta rääkida oma lapsepõlvest, muusikaõpingutest ja tööst ning loomingust. Palju on juttu ka nõukogudeajast, sest tema õppimised ja muusikutee algas just siis. Palju naljakaid ja kurioosseid juhtumisi.

Ma ei oskagi öelda, mis mind selle raamatu lugemise juurde tõmbas. Võib-olla see, et raamatu katkend pälvis Loomingus 2016. aastal ilmumise eest ajakirja debüüdi aastaauhinna. Igatahes on tegemist väärt raamatuga.

Mõnikord mul tekivad lugedes seosed hiljuti loetud raamatutega. Näiteks hiljuti lõpetasin “Minu Armeenia” ja “Tõe ja õiguse. I osa“. Sven Kullerkupp kirjutab oma raamatus nii Armeenia džässist kui mainib ka Tammsaaret.

Ma ei tahagi sellest raamatust pikalt teile kirjutada, sest tegemist on lühikese raamatuga ja ei taha teile kõike ära jutustada. Soovitan lugeda kõigile muusikahuvilistele ja ka teistele, kes soovivad midagi kerget ja helget lugeda. Üks heatuju raamat.

Väike stiilinäide autorilt:

Ei saa sinust kuulsat lauljat, kui sa pole ilus mees. Lauluoskusega on nii ja naa, aga ilus peab olema. See on põhiline. Muidugi, hääl peab olema tugev ja värisema, aga ainult siis, kui ise tahad, mitte nagu jumal juhatab. Ja mis kõige tähtsam: jutt peab sul libe olema, et kõik, kes seda kuulama jäävad, libiseksid nõnda, et terveks ei jää enam ükski kont ega könt. (lk 9).

Jutt on autoril piisavalt libe, nii et head lugemiselamust! 🙂