Sarah J. Maas. Tule pärija (Pikoprint, 2017)

tule-pärijaTõlkinud Mario Pulver
590 lk.

Lõpuks jõudsin lugeda sarja kolmandat osa. Selle raamatuga oli mul samamoodi nagu teise osaga. Alguses ei suutnud sellesse sisse elada (mul oli segajaid ka) ja pärast ma ei saa sellest enam välja. Muudkui mõtlen nende tegelaste peale ja tahaks kohe haarata järgmist osa. Loodan, et seda ei pea pikalt eesti keelde ootama.

Siinses osas on Chaol saatnud Celaena Wendlyn’isse, eemale Adarlani kuningast. Celaena ei lähe sinna aga käsku täitma, vaid ta tahab kohtuda haldjakuninganna Maeve’ga, et saada teada, mismoodi Adarlani kuningas enda väe saab ja mismoodi seda lõhkuda. Maeve on aga salakaval ning tal on enda ambitsioonid. Ta soovib, et Celaena õpiks tundma enda väge, enne kui ta mingeid vastuseid annab. Teda asub õpetama haldjaprints Rowan.

Raamatus ongi kolm tegevusliini. Üks jälgib Celaenat, teine Doriani ja Chaoli tegemisi riigi õõnestamisel ning kolmas on Manon Mustnokast, Adarlani kuninga eest võitlejast.

Algus oli raamatul jällegi rahumeelne, aga lõpp oli jälle nii põnev, et igal vabal hetkel püüdsin lugeda. Mind tõmbavad viimasel ajal erinevad kangelaste lood. Ka seda raamatut võib pidada omamoodi kangelaslooks, sest Celaena on tulnud läbi põrgust, et saada selleks, kes ta on. Selles osas ta vaatab enda hirmudele näkku ning see annab talle jõudu, et võidelda enda rahva ning teiste rõhutute eest. Ta õpib tundma ennast ning enda väge.

Aprill algas igatahes põnevalt.

Sarja eelnevad osad:

Klaastroon
Kesköö kroon

Advertisements

Sarah J. Maas. Kesköö kroon (Pikoprint, 2016)

keskoo-kroonLugesin vahelduseks midagi väga põnevat. Tegemist on Klaastrooni teise osaga. Tahaksin juba kangesti lugeda järgmiseid osi, aga neid pole kahjuks veel eesti keelde tõlgitud. Kirjastus andis oma FB lehel lootust, et ehk suvel ilmub kolmas osa.

Celaena seiklused jätkuvad. Ta on võitnud turniiri ja saanud kuninglikuks palgamõrvariks. Tema tööks on tappa inimesi, keda kuningas soovib surnuna näha, aga ka siin suudab Celaena kuninga üle kavaldada.

Raamatu esimene pool kulgeb pigem aeglases ja rahulikumas rütmis. Tegelased teevad oma toimetusi ja püüavad eluga hakkama saada. Celaenal on kolm sõpra ja kaitsjat – kaardiväe kapten Chaol, prints Dorian ja printsess Nehemia. Celaena on vaikselt ja ootamatult armunud ning sellega seoses tekib väike armukolmnurk. Üks noormeestest on pettunud ja natuke kibestunud, kuigi ta püüab sellest üle olla.

Siis juhtub midagi kohutavat ning Celaena maailm lüüakse jälle kildudeks, aga tal ei lasta rahulikult leinata, vaid ta peab ennast kokku võtma, et avastada kust kohast tuleb kuninga vägi. Lõpuks, uidates lossi alustes salakäikudes ja katakombides, saab ta mõistatusele jälile ning enda kohta teada midagi uut.

Nagu ma kirjutasin, siis raamatu esimene pool on rahulikum ja ei haaranud nii kaasa. Selle eest teine pool oli nii huvitav, et ei saanud raamatut käest pandud ning lugesin poole ööni. Raamat sobib noortele ja täiskasvanutele, kes armastavad põnevust, maagiat ja fantaasiat. Mina jään põnevusega ootama kolmandat osa. 🙂

Sarah J. Maas “Klaastroon” (Pikoprint, 2016)

klaastroonTegemist on sarja esimese osaga. Goodreads.com andmetel on hetkel ilmunud sellest sarjast viis osa ning autor kirjutab kuuendat. Tahan lugeda selle sarja teisi osi ka ning nagu kuulda, siis teine osa peaks ilmuma eesti keeles üsna varsti.

Celaena Sardothien on 18-aastane palgamõrvar, kes on istunud aasta Endovieri soolakaevanduses sunnitööl. Ta kannab seal eluaegset karistust. Ühel päeval tulevad tema juurde kuningliku kaardiväe kapten Chaol Westfall ja prints Dorian. Neil on Celaenale ettepanek.

Nad pakuvad talle vabadust, kui ta nõustub osalema turniiril. Turniiri võitja peab hakkama kuninga kangelaseks. Celaena vihkab kuningat selle eest, mida too on tema rahvale ja teistelegi kurja teinud.

Tegemist oli põneva raamatuga, mida ei tahtnud käest panna. Sündmustik arenes kiirelt ja mõnikord ootamatult. Loole lisasid vürtsi maagia ja deemonid, samuti mitmed intriigid ja mitme kaasvõistleja ootamatud ning kohutavad mõrvad. Peategelane oli ka huvitav. Olen kuulnud/lugenud arvamust, et peategelane on ülbe ja ei ole sümpaatne. Ma päris nii ei ütleks. Ülbe ja natuke ennasttäis oli ta küll, aga see sobiski talle. Võib-olla mõne koha peal oli natuke üle pakutud, aga see ei häirinud. Mind häiris hoopis see, et ta hakkas printsiga liini ajama. Mulle oleks meeldinud, kui ta oleks seda kaardiväe kapteniga teinud. Soovitan lugeda!