Alessandra Torre. Mustad valed (Päikese Kirjastus, 2017)

mustad-valedTõlkinud Elin Lepa
303 lk.

Kes tahab lugeda midagi sellist nagu hallid varjundid, siis see raamat sobib selleks väga hästi. Alguses seda lugedes mul oligi tunne nagu oleks see täpselt sama olnud. Ainult, et süütu tütarlapse asemel on rikutud naine.

Peategelased on mõlemad rikkad. Nad kohtuvad ühel üritusel ja armuvad (loomulikult, kuidas siis teisiti). Sellega käib kaasas sage seks ja kõik need kirjeldused on siin ikka väga üksikasjalikud. Neid kirjeldusi on väga palju ja muutub lõpuks tüütuks ning muu sisu jääks nagu selle varju.

Sisu on siiski olemas. Layana ja Brant on õnnelikus suhtes, mida küll kõigiti püüab takistada mehe tädi Jillian. Layana ei lase ennast heidutada ja on kõigeks valmis, et enda suhet kaitsta. Siis kohtub ta ootamatult Leega niing armub temasse, aga samas ei kavatse ta Branti mingil tingimusel maha jätta. Lee’l saab sellest kõrini ning ta esitab naisele ultimaatumi.

Raamatu esimene pool oli täielik jama. Mulle ei meeldinud naispeategelane. Rikutud ja rikas naine, kes pole pidanud ise päevagi tööd tegema. Tegelikult võiks tema kohta isegi krõbedamini öelda. Lõpuks selgub küll, miks ta teatud viisil käitus, aga see ei muutnud enam mu arvamust temast.

Raamatu teine pool oli juba natuke parem. Ilmsiks hakkasid tulema saladused. Kusjuures ma raamatu keskel ühel hetkel järsku taipasin, mis selleks saladuseks on. Kuigi see tundus uskumatuna. See kahjuks enam raamatut minu jaoks ei päästnud. Minu jaoks jäi natuke igavaks ja pealiskaudseks.

Advertisements

Susan Mallery. Tulbiõdede saladused (Ersen, 2017)

tulbiõdede-saladusedTõlkinud Raili Puskar
344 lk.

See on üks väga kummaline raamat. Ausalt öeldes ma natuke pettusin selles. Minu arvates on see üks Mallery nõrgemaid teoseid.

Raamatus on kesksel kohal õed Kelly ja Olivia. Kelly tegeleb tulbikasvatusega oma väikeses kodulinnas. Oliviat ei ole ta näinud aastaid. Nende suhted ei ole head, sest pärast seda, kui ema perekonna maha jättis, saadeti Olivia internaati. Olivia pole seda senini andestanud.

Kelly elu on senimaani rahulik olnud, aga ühel hetkel tulevad kodulinna tagasi nii tema õde Olivia ja Kelly kooliaegne sümpaatia Griffith. Lisaks ilmub ühel hetkel kohale ka 13 aastat eemale hoidnud ema Marilee.

Mis mind selle raamatu juures häiris? Esiteks see, et need nii öelda saladused, mis siin on, ei ole midagi erilist. Mulle ei avaldanud need muljet. Peategelaste käitumine oli ka kuidagi liiga melodramaatiline, kui saladused ilmsiks tulid.

Teiseks häiris mind selles raamatus tegelaste suhted. Olivia hakkab käima Kelly endise kaaslasega. Kellyl on sellest ükskõik. Samal ajal on Kelly praegune partner ja eelmine partner sõbrad. See on lihtsalt natuke kummaline. Või olen mina lihtsalt vanamoodne? 😀 Lisaks see, et Kelly sõbranna Helen on armunud Kelly isasse. Vanusevahe mind ei häirinud, aga veidi tüütu oli lugeda, kuidas Helen kogu aeg mõtles, kuidas meest oma voodisse saada. Kusjuures mulle meeldiski raamatus kõige rohkem Heleni liin.

Kolmandaks häiris mind raamatu juures see, et toimetajatöö oli kehv. Palju hooletusvigu ja tõlge tundus kohati kohmakas. Tulpidest said mitmes kohas tublid jne. Samas tõlkija on suurte kogemustega ja eelnevate tema tõlgitud raamatute juures pole seda märganud.

Lõpetuseks võib öelda, et see raamat kujunes pettumuseks, arvestades seda, et eelmised tema raamatud on mulle meeldinud. “Tulbiõdede saladused” ei suutnud mind endaga kaasa haarata. Muidu selliseks lihtsaks ajaviiteks sobib lugeda küll.

S. K. Tremayne. Tulelaps (Pegasus, 2017)

tulelapsTõlkinud Matti Piirimaa
340 lk.

Järjekordne suurepärane raamat, mis suutis lõpuni endasse haarata. Algas see juba suurepäraselt Cornwalli kirjeldusega. See tundus nii gootilik ja samas ka idülliline. Noor abielunaine Rachel kirjeldab oma ideaalset abielu ja ideaalset kasupoega. Ja suur suur maja, mis on hääbumas ning mis vajab restaureerimist.

Kõik on ilus, kuni hetkeni, mil tema kasulaps Jamie hakkab Rachelile kummalisi asju ütlema. Kõige hullem on see, et need asjad lähevad ka täide. Ühel hetkel ütleb Jamie talle, et ta sureb jõulu esimeseks pühaks. Rachel ei oska sellesse algul kuidagi suhtuda, aga mida aeg edasi, seda enam ta arvab, et see võib tõeks saada.

Autor on loonud “Tulelapses” suurepärase pineva õhkkonna, kus sa jõuad juba kõiki kahtlustada. Kes Rachelit ähvardab? On see tema alguses ideaalsena tundunud abikaasa David? Kõik näib vihjavat temale. Või on see hoopiski Jamie ise, kes loodab, et tema paar aastat tagasi surnud ema tagasi tuleb? Või näebki poiss tulevikku? Samas võib-olla on Rachel lihtsalt hull, kellele pidev üksindus ja suur kõle maja on mõjunud. Ta kuuleb hääli ja näeb kummitusi.

Kõik need mõtted käivad mu peast läbi, kui seda lugesin. Kahtlustasin isegi Davidi natuke seniilset ema ja nende teenijatüdrukut. Vahepeal jõudsin mõelda isegi seda, et see Davidi esimene naine polegi surnud. Ja ma ei arvanud ikkagi lõpplahendust ära 😀

Seekord olen ma lõpuga rahul, erinevalt tema eelmisest raamatust, mida lugesin (“Külmakaksikud“). Kuidagi sobis siia. Soovitan lugeda kõigil, kes armastavad saladusi ja põnevust. See põnevus hakkab vaikselt raamatu alguses kerima ja jõuab haripunkti raamatu lõpus. Lugesin seda eile poole ööni, ei tahtnud üldse käest panna. Varuge endale aega selle lugemiseks, sest “Tulelaps” ei lase teid enne minema, kui läbi on. Mõnusalt sünge, pinev ja natuke gootilik õhkkond tõmbas mind kaasa.

Raamatus on ka fotod, mis illustreerivad natuke lugemist. Need on Cornwalli kaevandustest.

Tiffany Reisz. Viskivaras (Ersen, 2017)

viskivarasTõlkinud Mikk Pajuste
341 lk.

Üks väga ilusa kaanepildiga raamat. See on ka praktiliselt ainus asi, mis selle loo juures ilusat on. Alguses, kui seda lugema hakkasin, ei tõmmanud lugu mind üldse kaasa, nii et võtsin teise raamatu ka lugemiseks.

Ma ei saanud üldse aru, miks on vaja kahte võõrast inimest seksima ja Parist seda lugu jutustama, kui raamat võikski koosneda ainult sellest loost. Lõpus muidugi ma sain aru, miks seda vaja oli, aga alguses tundus see täiesti mõttetu. Siis hakkas jutustus ennast lahti kerima ja läks põnevaks. Mängu tuleb mõrv, saladused ja seks. Seksikirjeldusi on ikka väga palju ja detailseid.

Sisukirjeldusest siis niipalju, et Paris ja Cooper veedavad koos ühe öö. Hommikul ärgates avastab Cooper, et naine on temalt röövinud miljon dollarit maksva Red Threadi viskipudeli. Naine ei saanud sellega küll majast välja, aga Cooper ei kutsu ka politseid. Paris väidab, et see pudel peaks seaduslikult kuuluma hoopis talle ja jutustab talle loo, mis viis Read Threadi hävinguni ning mis juhtus pärast seda.

Mõtlesin, et on ilus armastuslugu ja tõesti see Paris ja Cooper tundusid mõttetud tegelased. Nautisin mõnda aega seda armastuslugu, kui tuli ilmsiks üks saladus, mis tegi kogu loo rõvedaks. Siis ma lasin tekstist juba silmadega üle, ei tahtnudki enam lugeda seda. Kõige hullem on see, et peategelased jätkasid ikka samamoodi peale saladuse ilmsikstulekut.

Ma ei oskagi seda raamatut kellelegi soovitada ja ei julge ka. Ma olen muidu üsna vabameelne inimene, aga “Viskivaras” oli isegi minule liiast.