Mehis Tulk. Foogt. Maa ja taeva mõrsja (Varrak, 2017)

foogt-maa-ja-taeva-mõrsja464 lk.

Ma tavaliselt ei osta endale uusi ilukirjanduslikke raamatuid. Selle raamatu lihtsalt pidin ostma, kui kuulsin, et lugu toimub minu kodukohas. Tegevus toimub Saaremaal Pöidel. Tegemist on ajaloolise romaaniga, kus tegevus algab 1342. aastal ja lõpeb 1343. aastal.

Aeg on rahutu. Erinevad võõrad võimud kemplevad omavahel ja lisaks ei ole ka Pöide mehed leppinud võõrvõimu all olemisega. Lisaks nõudis Pöide foogt Arnold vilja enne külvi, mida talupojad ei tahtnud anda. Maarahva viha õhutas ka kohtuprotsess, kus mõisteti surma eesti soost sepa poeg Meletu.

Teine liin raamatus keskendub Pöide kihlakunna ülikutütrele Marjale. Ootamatult on ka tema tegevuse keskel. Ta on noor, ilus ja hakkaja eesti soost neiu, kes on armunud oma peigmehesse. Samal ajal tahab teda kosida ka Pöide linnuse saksa soost vahtmeister Wolfhard Stecke.

Teos põhineb ajaloolistel faktidel (nendega on küll natuke vabalt ümber käidud), kuigi raamat on siiski ilukirjanduslik. Osad tegelased on näiteks ka päriselt olemas olnud, kes raamatuski esinevad. Näiteks Pöide foogt Arnold ja Pöide vanem Vesse. Lisaks on raamatus veel omapäraseid ja huvitavaid tegelasi.

Raamatu algus edenes mul aeglaselt. Oli kuidagi raske lugeda ja üldse ei suutnud süveneda. Aga mida rohkem raamatu lõpu poole, seda rohkem haaras kaasa. Nii, et nüüd pole muud, kui oodata järgmist osa. Esimese osa kirjutamine võttis autoril aega neli aastat. Loodan, et teise osaga nii kaua ei lähe.

Osa tegelasi meeldisid mulle algusest peale ja üks hakkas mulle hiljem ka meeldima, kuigi ta alguses head muljet ei jätnud. Üldse olid tegelased natuke labased. Ma ei tea, võib-olla sellel ajal inimesed olidki sellised, aga natuke kummaline oli lugeda, kuidas tegelased muudkui jõid, peeretasid (autor ütleb selle kohta küll püksituul), vandusid ja kusid. Lisaks olid tegelased ka tiirased. Okei meestest võib aru saada, kui nad seal linnuses omaette on jne, aga naised olid ka. Nii maarahvas kui saksad. 😀

Aga üldiselt siiski täitsa meeldiv lugemine. Autori keelekasutus on suurepärane. Palju huvitavad võrdluseid ja väljendeid. Kohati küll tundus, et kirjeldustega on natuke liiale mindud. Sellest hoolimata hoidis raamat mind pikalt enda kütkeis peale lõpetamist. Soovitan lugeda ajaloohuvilistel ja mulle tundub, et see on rohkem meestekas, mis ei takista küll naisi seda lugemast.

Raamatu taga on ära toodud ka kaart Saaremaa idapoolsest osast, nagu see võis olla 14. sajandi keskpaiku.

Teose aineteks olevatest sündmustest saab lugeda lisaks näiteks Wikipediast .
Raamatus on olulisel kohal ka Pöide kirik, mille kohta saab ka juurde lugeda Wikipediast.

Advertisements

Katrin Pauts. Tulekandja (Varrak, 2016)

pauts_tulekandja_KAANED_289x206_15bleed_tf.indd“Tulekandja” on Katrin Pautsi teine romaan. Kui esimene romaan “Politseiniku tütar” on Saaremaa põnevik, siis teine on Muhumaast. Kuigi tegevus on kõik välja mõeldud, siis kohanimed on ehtsad.

Siin me kohtume juba eelmisest raamatust tuttava tegelase Eva Niimandiga, kes töötab jälle Tallinnas uudistetoimetuses. Ta peab kirjutama loo ühest noorest naisest, kes pimedal maanteel alla aeti. Seda tehes satub ta kummaliste kokkusattumuste peale. Et naised on kõik punapäised ja rasedad. Samuti avastab ta, et üks salapärane võõras käib hukkumispaikadel küünlaid süütamas ja ümisemas. Ühel päeval kaob ootamatult üks teine ajakirjanik, kes ka sama asja uuris. Kõik niidid viivad Muhumaale, nii et Eva satub jällegi Saaremaale oma kodutallu Tuulegile.

Selles loos on palju erinevaid liine ja tegelasi. Alguses tekitas see minus segadust, et mismoodi see kõik omavahel seotud on. Noor punapäine just Bonnieri preemia võitnud ajakirjanik, see tegelane, kes käib hukkumispaikadel, uudistetoimetuse juht Rein, Reinu vanaema ja ajakirjanik Gabriel. Lisaks veel trobikond muidki  tegelasi.

Lõpuks, peale laialivalguvat algust, taandub kõik ühele liinile ja autor seletab ära, mis ja kuidas. Peale segasevõitu algust muutub lugu peagi huvitavaks, nii et raamatut on raske käest panna. Lugesingi selle peaaegu ühe jutiga läbi. Lõpplahendus valmistas mulle väikese pettumuse. Mitte lahendus ise, vaid see, kuidas autor on selle kirja pannud. Mõrvari suu läbi, kus enam tema isikut ei varjata. Natuke nagu liiga lihtne peale sellist lugu. Ja kõik lahenes nagu ise-enesest.

Katrin Pauts “Politseiniku tütar” (Varrak, 2016)

politseiniku-tütar-saaremaa-põnevikMa suhtun eesti kirjanikesse alati teatud kahtlusega. Minu jaoks kirjutavad nad natuke nagu kodukootult. Ma lisasin selle raamatu oma lugemisnimekirja kaanepildi ja selle pärast, et tegevus toimub Saaremaal. Ma ise olen ka Saaremaalt pärit.”Politseiniku tütre” kohta kuulsin igasugust tagasisidet. Paljudele see siiski on meeldinud ja õnneks ei pidanud ma pettuma. Raamat on põnev ja kaasahaarav. Ma ei suutnud seda enne käest panna, kui sain läbi. Mina mõrvarit ära ei arvanud ja põnevus säilis lõpuni. Soovitan lugeda. Ma loodan, et ta kirjutab veel.

Oma töös ja eraelus pettunud ajakirjanik Eva sõidab hingerahu otsima vanematekoju Saaremaale Tuulegi rannakülla. Evat ajendab soov välja selgitada, mis õieti juhtus aastaid tagasi tema perekonnaga. Miks lahkusid teineteie järel elust nii tema politseinikust isa kui ka koduperenaisest ema? Eva aimab, et kuidagi on see seotud külakeses elanud kolme tütarlapsega, kellest kaks jäid kadunuks ja üks leiti mõrvatuna.

Eva veenab kodusaarele naasma ka Inglismaale kolinud venna Andrease, kellega koos asutakse lahendama ema hüvastijätukirja saladust ja püütakse välja selgitada, miks külarahvas nende kunagist kodu nii väga kardab. Peagi hakkab Eva aimama, et miski pole tegelikult nii, nagu ta oli arvanud. Hoolikalt ehitatud fassaad mõraneb ja inimesed Eva ümber paljastavad oma tõelise näo.