S. K. Tremayne. Tulelaps (Pegasus, 2017)

tulelapsTõlkinud Matti Piirimaa
340 lk.

Järjekordne suurepärane raamat, mis suutis lõpuni endasse haarata. Algas see juba suurepäraselt Cornwalli kirjeldusega. See tundus nii gootilik ja samas ka idülliline. Noor abielunaine Rachel kirjeldab oma ideaalset abielu ja ideaalset kasupoega. Ja suur suur maja, mis on hääbumas ning mis vajab restaureerimist.

Kõik on ilus, kuni hetkeni, mil tema kasulaps Jamie hakkab Rachelile kummalisi asju ütlema. Kõige hullem on see, et need asjad lähevad ka täide. Ühel hetkel ütleb Jamie talle, et ta sureb jõulu esimeseks pühaks. Rachel ei oska sellesse algul kuidagi suhtuda, aga mida aeg edasi, seda enam ta arvab, et see võib tõeks saada.

Autor on loonud “Tulelapses” suurepärase pineva õhkkonna, kus sa jõuad juba kõiki kahtlustada. Kes Rachelit ähvardab? On see tema alguses ideaalsena tundunud abikaasa David? Kõik näib vihjavat temale. Või on see hoopiski Jamie ise, kes loodab, et tema paar aastat tagasi surnud ema tagasi tuleb? Või näebki poiss tulevikku? Samas võib-olla on Rachel lihtsalt hull, kellele pidev üksindus ja suur kõle maja on mõjunud. Ta kuuleb hääli ja näeb kummitusi.

Kõik need mõtted käivad mu peast läbi, kui seda lugesin. Kahtlustasin isegi Davidi natuke seniilset ema ja nende teenijatüdrukut. Vahepeal jõudsin mõelda isegi seda, et see Davidi esimene naine polegi surnud. Ja ma ei arvanud ikkagi lõpplahendust ära 😀

Seekord olen ma lõpuga rahul, erinevalt tema eelmisest raamatust, mida lugesin (“Külmakaksikud“). Kuidagi sobis siia. Soovitan lugeda kõigil, kes armastavad saladusi ja põnevust. See põnevus hakkab vaikselt raamatu alguses kerima ja jõuab haripunkti raamatu lõpus. Lugesin seda eile poole ööni, ei tahtnud üldse käest panna. Varuge endale aega selle lugemiseks, sest “Tulelaps” ei lase teid enne minema, kui läbi on. Mõnusalt sünge, pinev ja natuke gootilik õhkkond tõmbas mind kaasa.

Raamatus on ka fotod, mis illustreerivad natuke lugemist. Need on Cornwalli kaevandustest.

Advertisements

S. K. Tremayne. Külmakaksikud (Pegasus, 2016)

külmakaksikudOn üks pealtnäha normaalne perekond: ema Sarah, isa Angus ja kaksikutest tütred Kirstie ja Lydia, kes on nii sarnased, et isegi ema ja isa ei tee neil vahet. Kahjuks saab üks tütardest surma, kui ta kukub alla teise korruse rõdult.

Aasta pärast seda kurba sündmust kolivad nad ühele väikesele šoti saarele, kus on ainult vana majakas ja majakavahi hoone. Seal loodavad nad uuesti alustada oma kildudeks purunenud elu. Samal ajal hakkab Kirstie väitma, et tema on hoopis Lydia ja miks te mind Kirstieks kutsute. Kumb kaksikutest siis ikkagi surma sai? Miks see juhtus? Ja kes on süüdi? Hoolimata suurest salatsemisest Anguse ja Sarah vahel, hakkavad saladused ilmsiks tulema.

Tegemist on äärmiselt pineva psühholoogilise põnevikuga. Ma lugesin seda raamatut poole ööni nii, et kellaaeg ununes. “Külmakaksikud” jääb mind ilmselt pikaks ajaks painama. Autor kirjutab suurepäraselt, aga mulle ei meeldinud kaksiku surmani viinud sündmuste ahel. See tundub kuidagi labane ja liiga lihtsakoeline. Raamatu lõpplahendus oli ilmselt ainuvõimalik. Soovitan lugeda, aga ärge lõppu enne ära lugege!