Ruth Ware. Naine kajutist nr. 10 (Helios, 2017)

naine-kajutist-nr-10Tõlkinud Pilleke Laarmann
316 lk.

Mul on praegu vist mingi lugemiskriis peale puhkust tekkinud. Kuidas muidu seletada, et psühholoogilise romaani ja eriti veel põnevusromaani peale kulub mul nii palju aega. Lugemine läheb aeglaselt ja mingi närvilisus on sees, ei suuda keskenduda. Selle raamatu algusega oli täpselt samamoodi. Selle eest lõpp oli nii põnev, et lugesin poole ööni. Enne ei saanud raamatut käest panna, kui läbi sai. Nii kangesti tahtsin teada, mismoodi see kõik lõppeb.

Peategelaseks on omadega puntras ajakirjanik Lo Blacklock, kes läheb vastu oma elu parimale töölähetusele. Ta läheb oma ülemuse asemel eksklusiivsele luksuslaevale Aurora Borealis. Alguses on kõik täiuslik. Lukskuslik kajut, valgusküllane ja avar. Seda on Lo’l vaja, sest tal on ärevushäire ja klaustrofoobia.

Siis aga ühel õhtul kuuleb ta midagi ootamatut, midagi mida ei tohiks sellise luksusliku laeva parda juhtuda. Talle tundub, et keegi visati üle parda. Ta pöördub kohe laevameeskonna poole, aga seal selgub ootamatu tõsiasi, et kõik on pardal ja keegi pole kadundud. Lo muidugi ei jäta asja sinnapaika vaid asub juhtunut uurima. Tema meelehärmiks ei võeta teda tõsiselt.

Nagu öeldud, siis algus ei tahtnud mul eriti edeneda, aga ma arvan, et asi oli seekord minus, sest kusagilt poole pealt läks ääretult põnevaks. Siiski ei olnud tegemist ühe õhtu lugemisega nagu sama autori esimene romaan “Pimedas pimedas metsas” (Helios, 2016). Siin oli kuhjaga põnevust (vähemalt pool raamatut), erinevaid pöördeid ja lõpus ei juhtunud ikka nii nagu ma eeldasin. Kuigi romaan oli natuke etteaimatav. Ma aimasin ära, milles teema oli.

Ma arvan, et see raamat oleks ideaalne puhkuselugemine, kui on aega ja tahtmist keskenduda ja muud mõtted ei sega. Soovitan lugeda!

Advertisements

Ruth Ware. Pimedas pimedas metsas (Helios, 2016)

pimedas-pimedas-metsasSee raamat ei oleks minu lugemisnimekirja sattunud, kui kirjastus Helios poleks korraldanud väljakutset. Viie nädalaga on vaja läbi lugeda kolm raamatut. Peale “Pimedas pimedas metsas” veel Birk Rohelennu “Sa pead suudlema Silvat” ja Paula Hawkins’i “Tüdruk rongis”. Ausalt öeldes polnud neist ükski mu lugemisnimekirjas.

Raamatusse “Pimedas pimedas metsas” suhtusin kerge eelarvamusega. Ma ei teagi miks. Võib-olla sellepärast, et seda võrreldakse raamatuga “Tüdruk rongis”, mida omakorda soovitati, kui sulle meeldib Gillian Flynn’i raamat “Kadunud”. Viimatinimetatud raamat mulle ei meeldinud. Hoolimata sellest võtsin siiski väljakutse vastu. Õnneks esimene raamat pettumust ei valmistanud, kuigi ma juba aimasin, kes on mõrvar. Autor küll püüdis lugejat eksitada ja korraks ehk õnnestuski natuke kahtlema panna, aga mu esimene aimdus oli õige.

Nagu pealkirigi ütleb toimub tegevus pimedas metsas ühes klaasist majas. Nora saab ühel päeval kirja, kus teda kutsutakse ammuse sõbranna Clare’i tüdrukute õhtule. See paneb teda imestama, sest ta ei ole Clare’i näinud ega temaga suhelnud juba kümme aastat. Ometi otsustab ta kutse vastu võtta ja nii leiabki ta ennast koos sõbranna Ninaga sellest klaasist majas. Maja tundub talle ebasõbralik ja ta ei saagi enam aru, miks ta kutse vastu võttis ja miks ta üldse kutsuti.

Igatahes seltskond sellel tüdrukute õhtul on kirju.
Flo – Clare’i parim sõbranna, õhtu korraldaja ja natuke ebastabiilne, jumaldab Clare’i. Ta soovib, et kõik oleks täiuslik.
Melanie – väikese beebi ema, kes tegelikult ei taha üldse seal olla, vaid soovib oma beebi juurde tagasi.
Nina – arst, tuntud terava ja sarkastilise huumorisoone poolest.
Nora – katkise minevikuga, ei suuda unustada kümne aasta tagust armumist ja sündmuseid, mis sellele järgnesid.
Tom – ainus mees tüdrukuteõhtul. Ilmselt sellepärast, et ta on gei. Ennasttäis draamakirjanik.
Clare – tulevane pruut, ilus inimene, meeldib kõigile.

Terve nädalavahetus on planeeritud igasuguste tegevuste ja mängudega. Viimasel õhtul läheb aga midagi viltu ja keegi saab surma. Ja keegi sellest seltskonnast on mõrvar. Nora ärkab haiglas üleni verisena, aga ei suuda meenutada, mis täpselt juhtus.

Tegelikult oli raamatu tegevus natuke etteaimatav. Lisaks sellele, et arvasin ära mõrvari, aimasin enam-vähem ka motiivi.Hoolimata sellest on tegemist põneva raamatuga, mida ei saa käest panna. Nagu raamatu tagakaanelgi hoiatatakse, hoidis see mind pool ööd üleval. Lugemine edenes kiirelt ja märkamatult oli 200 lehekülge loetud. Ühe õhtu lugemine. Soovitan lugeda, kes armastavad põnevat ja pingelist lugemist. Autor hoiab pinget üleval kuni lõpuni. Mul on hea meel, et see raamat minuni jõudis.