Camilla Läckberg. Jutlustaja (Fookus Meedia, 2012)

jutlustajaTõlkinud Maiu Elken
352 lk.

Oi, see oli nii põnev raamat, et ma lugesin selle uskumatult kiiresti läbi. Eile õhtul alustasin ja täna õhtul lõpetasin.

Seekordses osas tuleb Patrikul silmitsi seista väga keerulise olukorraga. Nimelt leiab üks 6-aastane poiss kaljude juurest noore naise surnukeha. Kohale saabunud ametivõimud leiavad naise juurest veel kahe inimese skeletid. Arvatakse, et need kuuluvad üle 20-aasta tagasi kadunuks jäänud kahele naisele. Politseil on käed-jalad tööd täis selgitamaks välja, kes võiks olla mõrtsukas ja kuidas on seotud leitud skeletid ning tapetud noor naine. Pealegi on 20-aastat tagasi surnud ka see inimene, keda kahtlustati tookord nende naiste kadumises. Ja siis kaob järgmine teismeline neiu.

Patrikul pole ka eraelus just lihtne. Nad elavad Ericaga koos ning valmistuvad esimese lapse sünniks. On suveaeg ning tüütuid sugulasi pressib sisse ustest ning akendest. Mul vajus suu lahti, kui lugesin nendest, nii uskumatud tegelased tundusid. Aga ilmselt on sellised siiski olemas, sest igal suvel on ka delfis mitmeid kirjatükke, kus kaeveldakse sugulaste üle, kes nende maamajja on tulnud ning nõuavad tasuta majutust ning teenindamist.

Mulle meeldib Läckbergi võime kirjutada oma tegelased nii reaalseks. Kõik need erinevad inimesetüübid, mis siin raamatus on, tunduvad ka päriselt olemas olevat. Mulle meeldib, et ta avab paljude oma tegelaste hingeelu, see annab nii palju raamatule juurde. Kusjuures ma aimasin ka seekord mõrvari ära. Huvitav, kas ma olen vahepeal targaks saanud või ongi autor selle meelega küllaltki lihtsaks teinud. See aga ei võtnud põnevust vähemaks. Nii lugesingi peaaegu ühe jutiga läbi, et teada saada, kas mu aimdused olid õiged.

Varsti plaanin ka järgmised osad läbi lugeda, aga oleks ilmselt mõistlik vahepeal midagi muud lugeda. Igatahes julgen Läckbergi soovitada küll.

Advertisements

Camilla Läckberg. Jääprintsess (Fookus Meedia, 2011)

jääprintsessTõlkinud Maiu Elken
352 lk.

Ma üldiselt Skandinaavia krimisid ei loe. Minu jaoks on need liiga verised ja jõhkrad, aga üks hea kolleeg ütles, et Läckberg on teistsugune. Vähemalt esimese raamatu põhjal võib öelda, et tal oli õigus. See oli hea ning ilmselt ma võtan ka järgmised tema raamatud varsti lugemisse.

Erika Falck saabus peale vanemate surma tagasi lapsepõlvekoju Fjällbacka asulasse. Ta sorteerib vanematest jäänud asju, kui leitakse tema lapsepõlvesõbranna laip. Tegu on mõrvaga, kuigi on püütud jätta muljet, et tegu on enesetapuga.

Politseil pole alguses üldse mingeid juhtlõngu. Üle kuulatakse kõik naise lähikondsed. Erica uurib asja natuke ka omal käel ning on abiks politseiuurijale Patrikule. Tundub, et kõik viib tagasi aega umbes 25 aastat tagasi, kui toimus mingi sündmus, mis on jäänud siiani saladuseks.

Lisaks Erica ja Patrik armuvad ning nende armumise lugu oli minu jaoks nii ilusti edasi antud, et pani õhkama.

Alguses ma ei suutnud sellesse raamatusse sisse elada, aga kui seda lõpuks suutsin, siis oli nii raske raamatut käest ära panna. Läckberg kirjutab põnevalt. Üldse ei suutnud ära arvata, kes mõrvar on. See, mis saladus oli, seda aimasin, aga miks Alexandra tapeti, seda ei osanud arvata. Mõrvari ma taipasin lõpuks lõpus ära, natuke aega enne seda, kui Patrik juhtumi lahendas.

Mulle meeldisid ka raamatu tegelased, kuidagi hästi lahti kirjutatud ning ehedad. Sellised omamoodi isiksused, eriti komissar Mellberg. Muige tõi suule. Kes veel lugenud pole, siis soovitan.

Fredrik Backman. Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust (Varrak, 2018)

vanaemaTõlkinud Ene Mäe
348 lk

Ma olen omale väga kummalise puhkuselektüüri valinud. Kuidagi üksinduse ja hirmudega seotud.

Mulle meeldis autori raamat “Mees nimega Ove” väga, nii et ootasin ka selle lugemist. Kahjuks valmistas antud raamat mulle väikese pettumuse. Ma ei suutnud kuidagi suhestuda sellega.

Elsa on 7-aastane (peaaegu 8 juba) ning ta on isemoodi. Ta on oma vanuse kohta tark ja nutikas. Tal on vanaema, kes kahjuks on haige. Vanaema on ka isemoodi inimene, kes võitleb tänapäevase maailma normide vastu. Elsa armastab oma vanaema väga ning on ülimalt kurb kui vanaema sureb.

Vanaema on enda surmaks valmistunud ning jätab peale surma tüdrukule aardejahi, kus Elsa peab erinevatele inimestele kirju kätte toimetama.

Neil oli kahekesi loodud muinasjutumaailm Peaaegu-Ärkvel-Maa, kus oli kuus kuningriiki. Oma salakeel oli ka.

Nii asubki Elsa neid kirju kohale toimetama ning saab teada palju oma maja elanike kohta. Miks nad on just sellised nagu nad on. Püüab neid mõista ning aru saada. Samuti muuta nende enesetunnet paremaks.

Mulle väga ei istunud see muinasjutu värk siin raamatus. See muutis kogu loo minu jaoks segaseks (vähemalt alguses). Mul vist pole enam seda lapselikku fantaasiat. Teiseks mulle ei meeldinud kohati Elsa käitumine. Ta oli ninakas ning kasvatamatu. Mind häiris igatahes, kuidas ta teisi inimesi sõimas ohmoonideks ning neile peale käratas.

Mulle meeldiski raamatu lõpp rohkem. Viimased 100-150 lehekülge. Oli arusaadavam ning inimlikum. See, kuidas Elsa ning teised selle raamatu tegelased püüavad oma hirmude ning leinaga toime tulla. See oli ilusalt kirja pandud. Tegelased olid ka omapärased ning huvitavad.

Samuti meeldis mulle autori mõte:

Kõik peavad saama oma loo ära rääkida, Elsa. Muidu võib lämbuda. (lk 296)

 

David Lagercrantz. Mees, kes otsis oma varju (Varrak, 2017)

mees-kes-otsis-oma-varjuTõlkinud Kadri Papp
342 lk.

Tegemist on viienda raamatuga Millenniumi sarjast, mida alustas Stieg Larsson, aga viimased kaks raamatut  on kirjutanud David Lagercrantz. Olen kuulnud arvamusi, et Lagercrantz pole sama, mis Larsson, aga minu meelest ei peagi olema, sest raamatud on sama põnevad nagu Larssoni omad.

Seekordses osas on Lisbeth Salander sattunud vangi. Ta tunneb ennast seal üldiselt hästi, aga talle ei meeldi, et kiusatakse kaasvangi Faria Kazit. Vangivalvurid ei tee midagi, et teda kaitsta ja loomulikult ei suuda Lisbeth sellist asja kõrvalt vaadata. Ta sekkub ning satub vangla mitteametliku juhi Benito viha alla. Benito on nimelt saanud eluaegse karistuse ja terroriseerib teisi.

Samal ajal külastab Lisbethi vanglas Holger Palmgren, kelle kätte on sattunud dokumendid, mis heidavad valgust Lisbethi minevikule. Peale seda palub Lisbeth Mikael Blomkvistil uurida börsimaakleri Leo Mannheimeri tausta. Mikael ei saa alguses aru, mis seos on Leol Lisbethiga, aga see selgub üsna varsti.

Raamatus on mitu paralleelset lugu, mis lõpuks jooksevad kokku. Üks vana lugu, mis tuleb avalikkus ette tuua ning mis võib olla seotud ühe Lisbethi sõbra mõrvaga ja Faria Kazi lugu. Raamat paneb tegelastele kaasa elama. Ainult headele muidugi ja loodad, et kurjusel ei õnnestu oma plaane teostada.

Raamat on äärmiselt põnev, nii et ma ei suutnud seda käest panna. Lugesin poole ööni ja lõpetasin täna. Vana lugu on küll aimatav, aga milline lõpplahendus sellel oli, seda ma ikkagi ära ei arvanud. Minu meelest on viies osa parem, kui oli neljas. Ilmselt kirjutab Lagercrantz seda sarja edasi, sest Lisbethi kõik vaenlased ei ole veel kahjutuks tehtud. Viienda raamatu lõpp igatahes vihjab sellele.

Igatahes soovitan lugeda, kes armastavad põnevust. Õnneks ei ole lugu ka väga verine, kuigi koledaid sündmusi siin ikka juhtub. Ja minu meelest on tõlge ka suurepärane. Oktoober algas suurepärase lugemiselamusega. 😀

Alex Lepajõe. Põgenemine (Jõe ja Laan, 2017)

põgenemine-i-osa181 lk.

“Põgenemine” on tõsielulistel sündmustel põhinev jutustus autori põgenemisest Nõukogude Liidust läände. Alguses kummipaadiga Soome ja sealt edasi Rootsi. Nad põgenesid neljakesi. Teised läksid kohe Rootsi edasi, aga Alex jäi mõneks ajaks Soome, ühe Tallinnas kohatud soomlanna juurde.

Rootsi saabudes avastab ta, et ega keegi neid seal eriti ei oota. Alguses on küll natuke põnevust Eesti Majas, korraldatakse pressikonverents jne.

Minu jaoks oli see raamat täielik pettumus. Võrdlesin seda pidevalt filmiga “Sangarid” ja midagi pole teha, film jäi peale. Sellega seoses on kohtuvaidlus ilmselt veel pooleli. Filmis kasutatakse nende lugu ilma luba küsimata. Ma muidugi ei õigusta filmitegijate sellist käitumist. Aga see raamat oli ikka täielik jama.

Autor asus kohe Rootsi jõudes kiruma sealset eluolu, selle korraldust ja rootslasi. Nii igavad inimesed, nii  maitsetu toit, kõik on ühesugune ja nii edasi. Ja see, kuidas ta kirjeldas mustanahalisi pagulasi. Kõik need on ühed vägistajad ja muidusööjad. Aga mis ta ise parem oli? Okei, ta küll ei röövinud Rootsis, käis seda tegemas Soomes. Üldse mind häiris tema halvustav suhtumine teise nahavärviga inimestesse.

Lisaks mind häiris tema seksistlik suhtumine naistesse. Esiteks juba põgenemisel jättis ta oma elukaaslase koos lapsega Eestisse maha. Tundub, et teda üldse ei huvitanud, mis nendest edasi saab, sest Soomes oli vaja ju juba järgmisega sebida ja tema juurde öömajale jääda. Rootsis samamoodi.

Selle teose oleks võinud isegi pooleli jätta. Ma poleks midagi kaotanud. Ja see on alles I osa. Oleks võinud kõik ikka ühte raamatusse ära mahutada. Praegu on selline venitamise maik juures. Liiga palju vahtu on selles. Järgmiseid osasid, kui need ükskord ilmavalgust näevad, ma tõenäoliselt kätte ei võta. Mina seda soovitada ei julge.

Anne von Canal. “Ei maa ega meri” (Varrak, 2014)

ei-maa-ega-meri Mul oli lugemise väljakutse raames vaja lugeda raamatut kõige kaugemast maast, kus ma ise käinud olen. See oli minu jaoks üks raskemaid teemasid. Just raamatu valiku pärast. Kõige kaugem maa, kus ma käinud olen, on Rootsi. Ma ei ole palju reisinud. Rootsi kirjandusele mõeldes meenuvad mulle esmalt muidugi krimiromaanid, aga see pole just mu meelislugemisvara. Seega võttis selle teema alla raamatu leidmine aega, aga lõpuks siiski leidsin midagi. Ja üldse ei kahetse, et valisin selle raamatu. Tegemist on suurepärase raamatuga.

Tegevus toimub põhiliselt Stockholmis, aga ka Tallinnas ja mujal Euroopas. Peategelaseks on Laurits Simonsen. Ta jutustab nagu kahte eraldi lugu. Esimeses on ta kruiisilaeval, kus ta töötab meelelahutajana ja peab logi oma mõtetest ja tunnetest. Teine lugu räägib Lauritsa lapsepõlvest, noorusaastatest, abielust ja paljust muust. Üks lugu jutustab sellest, milline oli ta elu enne parvlaev Estonia hukkumist ja teine kirjeldab, milline oli pärast.

Laurits on lapsest peale klaverit mänginud ja tahab minna konservatooriumisse. Tema isa ei taha sellest aga kuuldagi. Ta põlgab sellist meelelahutust ja poeg peaks ikka korraliku elukutse omandama. Lõpuks saabki Lauritsast arst, ta kohtub Siljaga. Silja vanemad on kunagised sõjapõgenikud Eestist. Laurits ja Silja saavad tütre. Nende kümnendal pulma-aastapäeval saab Laurits teada ühe saladuse, mis muudab tema elu igaveseks. Nii otsustab mees, et nad kolivad Eestisse.

Lugu on küllalt keerukas ja peategelase tundeid on raske mõista. Ma arvan, et sain selle raamatule tervikuna pihta alles päris raamatu lõpus. Siis saabus mõistmine. Peategelase teekond leppimiseni, kõik need tunded, mida ta ei suuda väljendada, lein – rasked teemad. Sellest hoolimata või just selle pärast on raamat väga hea.

“Ei maa ega meri” on autori debüütromaan, millega ta meenutab parvlaev Estonia hukkumise 20. aastapäeva.

 

Fredrik Backman “Mees nimega Ove” (Tänapäev, 2016)

mees-nimega-oveRaamatu peategelaseks on 59-aastane Ove. Ta on pahur ja omette hoidev mees, kellel on kindlad põhimõtted ja arusaamad, kindel rutiin ja lühike närv. Naabrid peavad teda kibestunuks.

Tema kareda pealispinna all on tegelikult pikk lugu ja palju kurbust. Nii et kui ühel novembrihommikul kolib naabermajja jutukas noor paar kahe väikese lapsega ning kogemata Ove postkasti lõhuvad, algab koomiline ja südant soojendav lugu, milles võib kohata ka tüütut kassi, ootamatut sõprust ja autojuttu. Ove on nimelt veendunud, et ainuõige auto on Saab ja kellel on mingi muu automark, siis temaga ei saa ju normaalselt rääkida.

Minu jaoks on tegemist raamatuga, mis pani mind naerma ja samal ajal ka kurvastas. Ove käitumine ja sõnavõtud on väga koomilised. Samas tema enda lugu ja saatus on küllaltki kurb. Ta leinab oma naist ja tahab sooritada enesetappu, et naisega jälle kohtuda. Ove on nimelt veendunud, et teispoolsus on olemas. Küll ta proovib ennast üles puua, vingugaasiga mürgitada jne, aga kogu aeg keegi või miski segab. Ove ainult ohkab selle peale ja ütleb, et küll jõuab endale otsa peale teha ka homme. Uued naabrid ei lase aga Ovel rahulikult olla ning lõpuks tuleb Ove oma kestast välja.

Raamatus on palju koomilisi olukordi ja sõnavõtte. Näiteks, kui Ove läheb oma tulevasele naisele lilli ostma, aga ta ei tea, milliseid ja nähvab müüjale, et teie peaksite ju neid kapsaid teadma. Või kui ta õpetab oma uut naabrinaist autot juhtima ja naabrinaine peaaegu Volvole otsa sõidab. Alguses Ove ehmatab, aga siis vaatab, et see on kõigest Volvo ja rahuneb. Seda raamatut lihtsalt peab lugema. Soovitan soojalt.