Lembe Mõttus. Minu Okeaania (Petrone Print, 2017)

minu-okeaania-tagasi-kiviaega272 lk

See oli üks väga omamoodi lugemine. Humoorikas. Kaks naist jätavad oma pered Eestisse ja lähevad ise mõneks ajaks reisile. Sellisesse kaugesse piirkonda nagu on Okeaania. Kõigepealt on muidugi sekeldused Austraalia tollis, kus neid ei taheta läbi lasta, sest neil on kaasas suitsuvorstid. Huvitav, miks ei või suitsuvorsti kaasa võtta?

Edasi viib nende teekond Paapua Uus-Guineasse, Saalomoni saartele ja Vanuatule. Nendega juhtub igasugu huvitavaid asju seal reisil. Nad käivad džunglis, snorgeldamas, jõematkal ning tutvuvad kohaliku elu-oluga, mis on meie jaoks ikka nii teistmoodi. Kujutan ette, et see võib väga huvitav olla.

Raamatu lugemise lõpetasin siis, kui ise olin parajasti väikesel reisil. Küll mitte nii eksootilises kohas, aga mõnus oli seda lugeda. Olin parajasti natuke jahedas Riias, kui nemad olid suviselt soojal Tavanipupul ning mõtlesin, et nii väga tahaks sealsamas olla ja ennast kõigest välja lülitada. Seda kirjeldust raamatust lugedes tuli nii elavalt silme ette pilt ilusast sinisest merest ja soojast päikesest jne.

Ühesõnaga, mulle meeldis. Natuke teistmoodi raamat Minu-sarjas, kus kõike ei ole kirjeldatud nii tõsiselt vaid tõesti läbi huumori. Nad julgevad enda ja olukordade üle naerda. Ja see tekitas hea tuju. Keegi soovitas seda lugeda kehval päeval. Tõesti see pani mind muhelema ja tekitas parema tuju. Soovitan soojalt lugeda! Isegi nendel, kes tavaliselt Minu-sarja ei loe.

Advertisements

Ingrid Eomois. Minu Malta (Petrone Print, 2017)

minu-malta-väike-ja-vägev232 lk.

See on nüüd üks raamat, mida lugejad on pikalt oodanud. Juba tükk aega on nad küsinud, kas Malta kohta on ka, Minu-sarja raamat olemas. Senini on ikka olnud vastuseks, et ei ole veel kirjutatud, aga õnneks on nüüd see lünk täidetud.

Raamatu kaanepilt on nii mõnusalt suvine, et tahaks ise ka olla seal. Raamat on mõnusalt  ja sujuvalt kirjutatud. Autor läks alguses Maltale kolmeks kuuks tööle reisiesindajana. Selle aja jooksul kohtus ta oma tulevase mehega ning läks pärast vahepealset Eestis olekut sinna tagasi.

Autor kirjeldab väga põnevalt Malta ajalugu ja turismiatraktsioone, aga tähelepanuta ei jäeta ka kultuuri ning maltalaste kombeid ning inimesi. Raamatust saab teada, et maltalased on poliitikahuvilised ning neile meeldib valimas käia. Samuti kirjeldatakse seda vähest loodust, mis riigis on. Sain üllatusega teada, et Maltal ei ole metsi, mägesid, järvi ega jõgesid ning linnainimesi on pea 95%. Hoolimata sellest, et metsi pole, kasvab riigis mitmeid erinevaid taimi.

Raamatust selguvad Malta kohta huvitavad faktid. Näiteks oli kuni 2011. aastani keelatud abielulahutus. See oli minu jaoks küll paras üllatus, et ühes Euroopa riigis on lahutus keelatud. 2011. aastal on Maltas lahutusreferendum. Ja see on ikka hämmastav, milliseid sõnu kampaanias kasutati.

Kallis proua Eomois… hääletage perekonna tuleviku poolt ja öelge abielulahutusele kindel ei… Kui Maltal peaks lahutus seadustatama, siis jätab teie mees teid suure tõenäosusega maha ja läheb pere juurest teise naise juurde. (lk 136)

Raamatus on piisavalt nii Maltast kui maltalastest ja autori enda elust seal. Ta on Maltal õppinud mitut eriala, näiteks giidindust, millest annab aimu ka raamatu kirjutamisstiil. Seda on mõnus lugeda ning Maltast saab suurepärase ülevaate. Minule meeldis. Soovitan lugeda!

Tiit Pruuli. Minu maailm (Petrone Print, 2017)

minu-maailm-romantiku-te-heitlused285 lk.

Selle raamatu lugemine võttis mul omajagu aega, aga mitte sellepärast, et ta oleks halb olnud, vaid tegemist on isikliku raamatuga. Nagu teada, siis raamatukogu raamatutel on tähtaeg taga, aga isiklikega saab vabamalt võtta. Viimasel ajal olen hakanud endale rohkem raamatuid ostma. “Minu maailm” on ostetud kinkekaardi eest, mille võitsin Rahva Raamatu suvise mänguga Lugemise väljakutse grupile.

Nii nüüd raamatust. Mulle meeldis. Selline mõnusalt kulgev lugu erinevatest paikadest maailmas. Kuigi kaks esimest peatükki ei jätnud head muljet. Näiteks Viini juures mind häiris iroonia ja sarkastilisus, mingisugune üleolevus. Õnneks ülejäänud raamat oli palju parem.

Raamatus oleks nagu kaks kirjutajat. Tiit Pruuli ja Artur Soomets. Tiit Pruuli ise ütleb, et Artur on prototüübi varjunimi. Kes see mees tegelikult on, seda ei tea. Igatahes saab raamat alguse ühest väljakutsest. Nimelt esitab Artur Tiidule väljakutse temaga teatud moel võidu reisida. Nimelt püüavad mõlemad mehed sihtkohtadest tuua kaasa mõne loo, mis on Eestiga seotud. Need on omapärased ja huvitavad.

Üldiselt mõnusalt ja huvitavalt kirjutatud raamat. Nagu juba eespool kirjutatud, saab lugeda seiklustest Viinis. Lisaks saab lugeda Põhjapoolusest, Antarktikast, Austraaliast, Myanmarist, Venemaast, Tongast, Taist, Malist, Kesk-Aasiast ja Ladakhist. Minu jaoks oli kõige huvitavam lugeda Kesk-Aasia maadest, Tadžikistanist, Usbekistanist, Kasahstanist, Kõrgõztanist, sest ma ei tea nendest suurt midagi. Natuke saab teada nende ajaloost, kultuurist, usust ja muustki.

Minu arvates üks parimaid raamatuid Minu-sarjast ja sobib ideaalselt selle sarja 100. raamatuks. Soovitan lugeda.

Kristel Halman. Minu Tšehhi (Petrone Print, 2017)

minu-tšehhi-parajad-švejkid304 lk.

Kohe üldse ei taha see lugemine viimasel ajal edeneda. Selle raamatu algus algas mõnusalt, aga lõpp vajus kuidagi ära. Või ma lihtsalt ei suutnud keskenduda, aga igatahes see lõpp mul muudkui venis ja venis ja venis.

Muidu mõnusalt kirjutatud Tšehhist ja nendest inimestest, kellega ta seal kohtub ja suhtleb ja mõnikord ka lihtsalt linnaelanikest. Tegelikult tahtis autor minna Hollandisse, aga saatus tahtis teisiti. Tšehhis kohtus ta oma tulevase elukaaslasega, kellega ta veedab Prahas seitse aastat.

Nad reisivad mööda maad ringi. Käivad veinidegusteerimistel, harrastavad erinevaid spordialasid, tutvuvad erinevate kohalike baaride ja erinevates linnakestes losside ning kindlustega.

Palju tuleb juttu Tšehhi ajaloost, mis kohati sarnaneb meie omaga, just hilisem. Loomulikult ei saa üle õllest, mis on Tšehhis väga olulisel kohal. Juttu tuleb veel erinevatest traditsioonidest, tööotsingust, bürokraatiast, poliitikast ja nii edasi.

Nagu öeldud, siis lõpp läks üle kivide ja kändude. Soovitan siiski lugeda nendel, kes plaanivad Tšehhit külastada. Autor küll ütleb, et tegemist ei ole reisijuhiga, aga Praha ja ka mõne teise linna ning kohakese kohta saab päris korraliku aimduse.  Pildid on raamatus ilusad ja kaanepilt tõmbas kohe mu tähelepanu. Tekitas huvi Praha vastu. Tahaks kunagi seda linna külastada ja kõike seda ilu oma silmaga näha.

Brigitta Davidjants. Minu Armeenia (Petrone Print, 2017)

minu-armeenia-aus-vastus183 lk.

Sai kätte võetud järjekordne Minu-sarja raamat. Sedakorda siis “Minu Armeenia”. Kahjuks valmistas raamat mulle pettumuse. Ma lootsin Armeenia kohta natuke rohkem teada saada, aga seda Armeeniat oli natuke vähevõitu.

Raamatu tagakaanel on küll kirjas, et autori Armeenia ei asu nüüdisaegses Armeenia vabariigis, vaid erinevates kohtades, kus leidub armeenlasi. Autor on isa poolt Armeenia päritolu. Raamatus ongi palju tema isa mälestusi ja tema sõprade-tuttavate ning sugulaste meenutusi. Raamat keskendubki rohkem inimestele ja armeenia kogukondadele erinevates riikides. Palju on juttu sellest, milline on tõeline armeenlane.

Õige armeenlane abiellub armeenlasega. Õige armeenlane vihkab homosid. Õige armeenlane käib kirikus. Õige armeenlane vihkab türklasi ja aserbaidžaanlasi. Õige armeenlane on oma kodumaa patrioot. Õige armeenlane armastab liha. Ja nii edasi. (lk 130)

Ma alustasin raamatu lugemist suure entusiasmiga ja algus oli põnev ka. Kirjutatakse genotsiidist ja Karabahhi sõjast. Seda oli alguses huvitav lugeda, aga muutus kahjuks mingil hetkel tüütuks, sest pool raamatut on vähemalt sellel teemal. Kui isegi alustatakse muu teemaga, siis ikka toob autor mingil hetkel need teemad sisse.

Mina ootasin raamatust natuke rohkem kultuuri ning loodust ja kuhu tasuks minna. Need on toodud lõpuks raamatu lõpus lisana, kui ma juba arvasin, et neid siin polegi. Sellepärast, et need on lõpus lisana toodud, tundub mulle, et raamat ei ole päris tervik. Jäi selline tunne, et autor ise pole nendes kohtades käinudki, kuigi vist ikka on. See tunne häiris.

Mulle jäi “Minu Armeeniast” natuke masendav mulje. Kas tõesti defineerivad inimesed seal ennast ainult genotsiidi kaudu? Positiivset muljet ei aidanud luua ka perekesksus ja usklikkus. Mulle jäi selle raamatu põhjal Armeeniast mulje, kui hallist ja igavast riigist. Ometi ma ei usu, et see päris nii on.

Muidu kirjutamisstiil on mõnus ja ladus. Kirjutatud on hästi, aga minu ootustega ei läinud hästi kokku. Mulle meeldis selle raamatu pildialbum ja raamatu algus. Minu-sarja tase on küllaltki kõikuv. Palju oleneb autorist. “Minu Armeenia” kuulub minu meelest sinna keskmiste hulka.

Raamatu lõpus soovitab autor veel Armeenia kohta raamatuid, filme ja muusikat. Samuti on toodud veebiaadressid, kus saab tutvuda Armeeniaga. Raamatutest pakkus mõnusat äratundmisrõõmu soovitus lugeda Narine Abgarjani “Taevast kukkus kolm õuna”  (Tänapäev, 2016). Mina soovitan ka seda lugeda.

Voldemar Veedam ja Carl B. Wall. Purjetamine vabadusse (Unitas SA, 2017)

purjetamine-vabadusse-eestlaste-uskumatu-mereretk-üle-atlandiTõlkinud Olev Luhaveer
333 lk.

Tegemist on EV100 juubelitrükiga. Raamat ilmus esmakordselt Ameerika Ühendriikides 1952. aastal ja praeguseks on seda tõlgitud juba 30 keelde. Nõukogude võim keelas ilmselgetel põhjustel selle raamatu avaldamise Eestis. Nii et see ilmus siinmail esmakordselt 1998. aastal.

Raamatu alapealkiri on “Eestlaste uskumatu retk üle Atlandi” ja seda see tõesti oli, uskumatu. Nad sõitsid kuueteistkümnekesi väikese paadiga Rootsist Ameerika Ühendriikidesse, et pääseda Nõukogude võimu haardest. Aasta siis oli 1945. Olgu veel öeldud, et paat oli mõeldud neljale inimesele. Neid oli 5 naist, 4 last ja 7 meest. Oma sõitu alustasid nad hilissuvel ja kohale jõudsid detsembris.

Laevukese nimi oli “Erma” ja see nägi ikka vett ja vilet. See oli juba ostes natuke vilets. Juba reisi alguses lasi ta vett läbi, nii et nad pidid tegema lisapeatusi, et laeva parandada. Teekonda alustati Rootsist. Nad suundusid läbi Göta kanali torme ja miine täis Põhjamerre, olid sunnitud tegema peatuse Norras, Iirimaal ja Madeiral. Mõnikord olid peatused tingitud tormidest, aga enamasti selleks, et varuda toitu, vett ja diislit. Ja siis oli nende järgmine peatus juba Norfolki sadam USA-s.

Lisaks tekstile sisaldab teos ajaloolisi fotosid mereretkest, olemas on kaart nende teekonnast, arhiivimaterjale. Lõpus on ära toodud merendussõnastik (mida läheb vaja, et teksti paremini mõista) ja info autorite kohta.

Minu maitse jaoks oli raamat natuke igav. Minu meelest tegi selle igavaks autorite kirjutamisstiil. Ta ise ei oleks nagu kõige selle keskel viibinud ja lihtsalt nagu emotsioonitult jutustaks. Üldse jäi mulle temast natuke mannetu mulje, sest ta kirjeldas kogu aeg, mida teised teevad, et laeva kursil hoida ning tormidest elu ja tervisega välja tulla. Või ta siis lihtsalt oli tagasihoidlik ja ei tahtnud endast suurt kirjutada. Loodan, et ei tee nüüd autoritele liiga. Nagu ma aru sain, siis Voldemar Veedam pidas reisil üle Atlandi ookeani ka päevikut. Minu jaoks muutus kohati tüütuks rohke merendusealaste terminite kasutamine.

Raamatus räägiti vähe omavahelistest suhetest laeval. Sellest räägiti, aga oleks tahtnud rohkem kuulda. Kirjutati nii põgusalt, kuidas nad oma vaba aega seal veetsid ning kuidas neil omavahelised suhted olid. Viimaks muidugi selgus, et reisi lõpupoole kippusid tekkima riiud. See on arusaadav, kui ollakse nii mitmekesi ühte kohta kokku surutud ja omaette olemiseks ruumi ei ole.

Hoolimata sellest soovitan siiski raamatut lugeda. Saab aimu, miks inimesed põgenesid Nõukogude võimu eest nii kaugele. Mis neid ajendas ja milliseid tundeid see neis tekitas? Millesse nad uskusid ja mida lootsid?

Tegelikult oli see ikka uskumatu seiklus ja julgus nendel inimestel niimoodi väikese laevaga ületada ookean. Nad trotsisid torme ja tuulevaikust ning õnneks lõppes neil kõik hästi ja nad jõudsid elusalt ning tervelt kohale. See tekitas ameeriklastes tohutult uudishimu ja uudis jõudis isegi ajalehtedesse. 1960.ndatel oldi väga lähedal, et nende seiklusest oleks ka Hollywoodi film valminud. Ei tea, mis juhtus, aga kahjuks jäi see tehing katki. Ma usun, et filmina oleks see efektsem ning seda läheks vaatama küll, kui keegi selle raamatu põhjal filmi teeks.

Malle Koido. Minu Rio de Janeiro (Petrone Print, 2016)

minu-rio-de-janeiro-elujanus-olumpialinnSai loetud järjekordne Minu…-sarja raamat. “Minu Rio de Janeiro” päris lemmikute hulka ei saanud, aga kõige hullem ka pole. Jääb minu jaoks sinna keskmiste hulka. Ma olin muidugi oma lootused enne lugemist üles ka kütnud. Rio de Janeiro on eestlase jaoks selline kauge ja eksootiline koht ja lootsin, et raamat on ka selline. Minu jaoks oli raamat natuke igav ja pealiskaudne.

Autor nagu kirjutas küll positiivselt ja entusiastlikke sõnu kasutades, aga mul jääb midagi kripeldama. Midagi oleks nagu puudu. Samas ma ei oska täpselt öelda, mis.

Malle Koido satub Rio de Janeirosse tänu jalgpallile ja sealsele 2014. aasta MM-ile. Korraldajamaale see küll positiivselt ei lõppenud, aga meeldejääv turniir oli see ikkagi. Ta töötab jalgpalliagendina, sestap on palju juttu jalgpallist ja spordist üldse. Raamatust saab teada, et brasiillased teevad üldse palju sporti vabal ajal, samuti hoolitsevad nad väga oma välimuse eest. Nii mehed kui naised. Juttu on veel sambast, randadest, poliitikast, protesteerimisest, Rio ärietiketist ja paljudest muudest asjadest. Aga vot Rio karnevalidest ei olnud eriti midagi ja sellest ma tundsin natuke puudust.

Ja nüüd ma oskan öelda ka, mis minu jaoks selles raamatus puudus. See on kirg!