Olavi Antons. Minu Tenerife (Petrone Print, 2019)

minu-tenerife-kompassiga-kliimapagulane327 lk.

Selle raamatu juures köitis mind alguses kaanepilt, kassiarmastaja nagu ma olen. Ja kollakat-oranžikat-punakat tooni kassid on mulle juba väikesest peale sümpatiseerinud. Õnneks raamat ise ka pettumust ei valmistanud.

Autor räägib mõnusa huumoriga, miks ta üldse Tenerifele läks, kuidas ta seal hakkama saab ja mis elu ta seal elab. Põhiliselt on juttu muidugi oma firma (Tenerife Kompass) asutamisest ja käima tõmbamisest ning erinevatest asjaajamistest Tenerife moodi. Oli väga omapärane lugemine näiteks sellest, kuidas autor tutvustab ühele turismitöötajale, mis asi on google maps ja imestust selle üle, et pangajuhataja laua peal ei ole arvutit. Veel räägib autor Tenerifel kohatud inimestest ja muidugi oma kassidest.

Mulle väga meeldis autori stiil. Jutt tal jooksis ja raamat on kirjutatud mõnusa huumoriga erinevatest seikadest Tenerifel. Raamatu algus meeldis mulle rohkem, lõpp vajus natuke ära, aga tegemist on siiski hea lugemiselamusega. Soovitan ikka lugeda! Hoopis teistsugune Tenerife koorub siit välja, mida tavaline turist ei pruugi märgata. Raamatu lõpus on ka mõned nõuanded Tenerife külastajatele.

Margus Kalam. Minu Aasia (Petrone Print, 2019)

Minu Aasia390 lk.

See oli üks mõnus raamat lugemiseks. Ma ise ei ole eriti Aasia huviline ja mind see piirkond ka ei tõmba, aga raamatut oli väga huvitav lugeda. Jutt oli ladus ja raamat edenes kiiresti. Kirjutatud oli mõnusalt, väikese huumoriga. Ma nautisin selle raamatu lugemist. Osad riigid on siin nii eksootilised, et neist oli huvitav lugeda ja neist tahaks ka rohkem teada (Nepal, Bhutan, Myanmar jne), aga samas on siin mõned sellised, mille kohta sain kinnitust, et need ei ole üldse minu jaoks (Egiptus, India ja Hiina).

Autor on ühes Tallinna poes varustaja ja selle jaoks toob ta Aasiast kaupa. Nii ta ongi suure osa Aasiast korduvalt läbi rännanud ja nendest seiklustest ta siin raamatus pajatabki. Juttu tuleb erinevatest käsitööküladest, asjaajamistest Aasia firmadega ja muidugi suhtlemistest kohalikega. Eriti puudutab see just naisi. See suhtlemine oli minu jaoks kohati ikka nii koomiline. Aasias on ikka naiste suhtumine hoopis teine kui siin. Lisaks ei räägi paljud eriti hästi inglise keelt ja sellest tekivad omakorda arusaamatused.

Kokku külastab autor kuuteteist maad, kuid ta ise ütleb, et palju kohti on veel läbi käimata. Igatahes mina soovitan küll lugeda. Autori sõnaseadmisoskus on viis pluss. See raamat tekitab hea tuju. Üks parimaid Minu-sarjas.

Mia Kankimäki. Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma (Varrak, 2018)

asjadmispanevad_kaaned_bleed4_514x200_tf.inddTõlkinud Triin Tael
326 lk

Ma alustasin selle raamatu lugemist segaste tunnetega. Ma ei ole suur Jaapani fänn, ei ole kuidagi klappima saanud nende kirjandusega. Siinses raamatus on ka teemaks Jaapan, sellepärast need kõhklused ja kahtlused, aga raamat suutis mind meeldivalt üllatada.

38-aastane Mia tunneb huvi ligikaudu tuhat aastat tagasi elanud õuedaami Sei Shōnagoni vastu. Ühel hetkel ta jätabki oma töö ja sõidab Jaapanisse Kyōtosse naise jälgi ajama. Temast ei teata suurt midagi peale selle, et ta on kirjutanud “Padjaraamatu”. Selles raamatus on Sei märkmed ja tähelepanekud tolle aja kommete ja õukonna kohta, samuti tema koostatud igasugused nimekirjad. Mia tunneb Seiga hingesugulust, sest mitmed tema tähelepanekud sobivad suurepäraselt tänasesse aega.

Mulle väga meeldis see raamat. Seda oli meeldiv lugeda, kuigi ta ei edenenud kiiresti. Mõnikord mul tekib siis tahtmine raamat pooleli jätta, aga selle raamatu küljes hoidis miski mind kinni. Siin on nii palju erinevat infot ja raamat on mitmekihiline. Näiteks see, kui oluline oli tollel ajajärgul inimese käekiri ja kirjutamise oskus. Igal paberi värvil oli oma sõnum edasi anda.

Mulle meeldis autori kirjutamisviis. See on segu reisiraamatust ja päevikust. Mulle meeldis, kuidas Mia suhtles nendel lehekülgedel Seiga. Nagu sõbrannaga. Mis siis, et teine on juba ammu surnud ja peaaegu unustusse vajunud.  Raamatus kohtab mõnusat huumorit. Soovitan lugeda!

Kirsiks tordil oli kohtumine autori endaga. Nüüd mul on kodus tema autogrammiga raamat ja jään ootama tema järgmist teost eesti keeles.

Marion Jõepera. Minu Šotimaa (Petrone Print, 2019)

minu-šotimaa-süda-seljakotis200 lk.

Ma ootasin sellest raamatust nii palju. Nii kui nägin, et see on ilmumas, rõõmustasin, et oh jess, raamat ühest huvitavast kohast. Võib-olla ma ootasin natuke liiga palju. Üldkokkuvõttes raamat mulle meeldis, aga midagi jäi siiski puudu.

Mulle meeldib jalutada, mõnikord ka pikemaid teekondi. Siin raamatus autor kirjutabki peamiselt oma matkamistest mööda Šotimaa loodust ja mägesid. See loodus, mida ta kirjeldab ja mida väheste piltide pealt näha saab, on küll ilus ja müstiline. Seda enam ma tahan ise sinna minna. Ma olen ennegi lugenud matkadest ja palverändudest teiste maade kohta, nii et see teema mulle meeldib. Küll aga jäi raamat minu jaoks natuke ühekülgseks. Šotimaal on peale looduse ka palju muud. Ootasin, et saaksin Šotimaa kohta natuke rohkem teada – muljeid erinevatest linnadest, kultuurist, šotlastest ja nende eluolust, aga seda siit raamatust ei leia. Selle eest on siin rohkelt infot viski kohta, mis mind jätab täiesti külmaks. See on muidugi minu probleem.

Ma saan aru, et see on tema Šotimaa ja teda huvitavad eelkõige matkamine ja viski. Raamatul iseenesest ei ole midagi viga. Need matkakirjeldused olid huvitavad, aga oleksin tõesti eelistanud rohkem mitmekesisust. Soovitan lugeda nendel, kes on huvitatud mägedest, matkamisest, loodusest ja viskist.

Lauri Räpp. Maailma lõpus on kohvik (Rahva Raamat, 2018)

maailma lõpus on kohvik192 lk

Ma ise poleks ilmselt veel niipea selle raamatu peale sattunud, kui kolleeg poleks seda soovitanud. Pean pärast puhkust teda tänama väga hea soovituse eest. Nii mõnus raamat.

Tegu on teatud moel reisiraamatuga. Kindlasti ei ole tegu klassikalise reisiraamatuga, kus kirjeldatakse erinevaid kohti, kuhu autor satub. Siin on rõhuasetus just isiklikel kogemustel ja juhtumistel, mis erinevatel reisidel juhtunud on. Neid oli väga mõnus lugeda. See raamat on humoorikas ja filosoofiline. Kirjutamisstiil on ladus ning lugemine edeneb kiiresti. Unenäoline ja muinasjutuline raamat.

Need kohad, kuhu autor satub, on ka muidugi erilised. Need ei ole tavalised turismisihtkohad, vaid sellised natuke kõrvalised. Enamus meist tõenäoliselt nendesse ei satu. Väikesed kohad Lõuna-Ameerikas, Aafrikas ja Vietnamis. Soovitan lugeda!

Autor ise on öelnud oma raamatu kohta nii:

Kõik need lood on läbinisti tõsi, sest need on minuga juhtunud või olen ma neid sündmuseid vahetult pealt näinud. See, mis ei ole minuga juhtunud või mida ma ei ole pealt näinud, selle olen ma välja mõelnud. Need lood siin on faktsioon, kus piir päriselu ja fantaasia vahel ei ole selge. Mõne loo puhul on see isegi nii ka minu enda jaoks.

Lugege ja vaadake joonistusi. Need sobivad nii hästi nende juttude vahele. Ma avastasin, et tal on veel raamatuid. Nüüd ma pean need ka läbi lugema.

Katrin Pauts. Minu salajane elu (Rahva Raamat, 2019)

minu-salajane-elu-teekond-algab-alati-kusagilt-kaugemalt-kui-jaamast205 lk.

See raamat ilmus minu jaoks kuidagi märkamatult. Ühel hetkel märkasin, et Pauts on kirjutanud uue raamatu. Kuna tema eelmised raamatud on mulle meeldinud, siis võtsin ka selle plaani.

See raamat on Prahast ja autori enda hingeelust. See ei ole klassikaline reisiraamat, kus kirjeldatakse kohti, kuhu minna ja mida seal teha, vaid see on raamat sellest, kuidas autor leidis Prahas hingerahu. Sellest, kuidas antud linn mõjutas Pautsi.

See on avameelne ja sünge pihtimus, kuidas ta jõudis oma elus madalseisu ning kuidas kohavahetus aitas sellest välja rabeleda.  See on tõesti sünge raamat. Väga palju räägib autor surmast ja enesetapust. Keda sellised teemad häirivad, siis soovitan nendel raamatu lugemisest hoiduda. Lisaks muudele teemadele saab siit teada killukesi ajaloost ja Macura-nimelisest mehest.

Mulle raamat meeldis, mis siis, et see oli sünge. Mul on tunne, et mu enda hing on kohati sama sünge nagu Pautsil. Võib-olla sellepärast mulle tema raamatud ka meeldivad. Natuke igavaks läks vahepeal see Macura teema, aga lugeda oli ladus, sain uut informatsiooni ning mul tekkis tahtmine külastada Prahat ning neid veidraid skulptuure, mis linnas on, ise vaatama minna. Pauts tutvustab linna ka, nii et kes otsivad reisiraamatut, ei pea ka pettuma.

Mariliis Alev. Minu Fidži (Petrone Print, 2018)

minu-fidži-paradiisi-varjud223 lk

Ma pole ammu enam jõudnud Minu-sarja lugeda, kuigi seal on nii mõndagi põnevat ilmunud. Mõtlesin, et võtan nüüd ühe kätte. Lugemise väljakutse jaoks oli nagunii vaja. Nüüd mõtlen, et oleks ikka pidanud “Minu Šotimaa” ära ootama, sest “Minu Fidži” oli suht igav.

Autor läheb Fidži saartele, ega tal mingit konkreetset sihti silme ees ei ole. Tundub, et ta soovib lihtsalt puhata ja reisida, sest töötades ja tavapärast elu elades, magad oma elu üldse maha.

Ta liigub seal erinevatel saartel ringi. Mõnel peatub pikemalt, teisel lühemat aega. Kogeb Fidži külaelu ja kultuuri, kirjeldab natuke kombeid ka, aga põhiliselt keerleb jutt looduse ja puhkamise ümber. Ühesõnaga selline kerge ja minu jaoks ka natuke igav lugemine. Ma kujutan ette, et puhkuse ajal oleks olnud seda meeldivam lugeda. Siis on endal ka meeleolu selline chill ning siis ilmselt ei tunduks raamatu kulgemine ka liiga igavana. Pildid olid küll ilusad ja tekitasid tahtmise puhata kusagil rannas kookospalmi all ning raamatukuhi kõrval. 😀