Mia Kankimäki. Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma (Varrak, 2018)

asjadmispanevad_kaaned_bleed4_514x200_tf.inddTõlkinud Triin Tael
326 lk

Ma alustasin selle raamatu lugemist segaste tunnetega. Ma ei ole suur Jaapani fänn, ei ole kuidagi klappima saanud nende kirjandusega. Siinses raamatus on ka teemaks Jaapan, sellepärast need kõhklused ja kahtlused, aga raamat suutis mind meeldivalt üllatada.

38-aastane Mia tunneb huvi ligikaudu tuhat aastat tagasi elanud õuedaami Sei Shōnagoni vastu. Ühel hetkel ta jätabki oma töö ja sõidab Jaapanisse Kyōtosse naise jälgi ajama. Temast ei teata suurt midagi peale selle, et ta on kirjutanud “Padjaraamatu”. Selles raamatus on Sei märkmed ja tähelepanekud tolle aja kommete ja õukonna kohta, samuti tema koostatud igasugused nimekirjad. Mia tunneb Seiga hingesugulust, sest mitmed tema tähelepanekud sobivad suurepäraselt tänasesse aega.

Mulle väga meeldis see raamat. Seda oli meeldiv lugeda, kuigi ta ei edenenud kiiresti. Mõnikord mul tekib siis tahtmine raamat pooleli jätta, aga selle raamatu küljes hoidis miski mind kinni. Siin on nii palju erinevat infot ja raamat on mitmekihiline. Näiteks see, kui oluline oli tollel ajajärgul inimese käekiri ja kirjutamise oskus. Igal paberi värvil oli oma sõnum edasi anda.

Mulle meeldis autori kirjutamisviis. See on segu reisiraamatust ja päevikust. Mulle meeldis, kuidas Mia suhtles nendel lehekülgedel Seiga. Nagu sõbrannaga. Mis siis, et teine on juba ammu surnud ja peaaegu unustusse vajunud.  Raamatus kohtab mõnusat huumorit. Soovitan lugeda!

Kirsiks tordil oli kohtumine autori endaga. Nüüd mul on kodus tema autogrammiga raamat ja jään ootama tema järgmist teost eesti keeles.

Advertisements

Hendrik Relve. Kiviaja puudutus (Varrak, 2017)

kiviaja puudutus KAAS OK.indd223 lk

Siin raamatus kirjeldab Hendrik Relve oma reisi Uus-Guinea saare džunglisse. Ta läheb sinna, sest tunneb huvi korowaide vastu. Korowaid on metsarahvas, kes elab keset džunglit. Nende majad asuvad puude otsas ja nende juurde pääsemiseks on vaja läbi teha paaripäevane džunglirännak.

Korowaid elavad endiselt nagu kiviajas. Isegi kivikirved on veel kasutusel. Muidugi on osa neist juba tänapäevase tsivilisatsiooniga kokku puutunud ning sellest natuke mõjutatud, aga päris paljud elavad samamoodi nagu nende esivanemad omal ajal. Relve kirjeldabki siin raamatus, kuidas tal tekkis tahtmine selline raske reis ette võtta, mida ta reisil koges ja metsarahva kommetest ja tegemistest.

Korowaid elavad täiesti loodusega kooskõlas. Nad ei hari maad. Toit tuleb kõik džunglist ning selleks ei pea üldiselt väga palju vaeva nägema. Aega nad ei mööda ja numbrid pole tähtsad, nii et enda vanust nad ka ei oska öelda. Tundub pealt vaadates selline pingevaba elu, aga kunagi ju ei tea, mis mured neil on.

See oli selline silmiavav raamat. Olen teadlik, et tänapäeval on leitud džunglitest hõime, kes elavadki niimoodi, aga seda kõike lugeda ja vaadata oli huvitav. Nende eluviis on meie omast nii erinev, aga inimloomus on ikkagi sarnane. Raamat oli lihtsalt loetav, sellele aitasid kaasa rohked fotod ja raamatu lõpus QR-koodidega vaadatavad videod. Tunnistan, et tõukude söömist ei suutnud vaadata.

Marion Jõepera. Minu Šotimaa (Petrone Print, 2019)

minu-šotimaa-süda-seljakotis200 lk.

Ma ootasin sellest raamatust nii palju. Nii kui nägin, et see on ilmumas, rõõmustasin, et oh jess, raamat ühest huvitavast kohast. Võib-olla ma ootasin natuke liiga palju. Üldkokkuvõttes raamat mulle meeldis, aga midagi jäi siiski puudu.

Mulle meeldib jalutada, mõnikord ka pikemaid teekondi. Siin raamatus autor kirjutabki peamiselt oma matkamistest mööda Šotimaa loodust ja mägesid. See loodus, mida ta kirjeldab ja mida väheste piltide pealt näha saab, on küll ilus ja müstiline. Seda enam ma tahan ise sinna minna. Ma olen ennegi lugenud matkadest ja palverändudest teiste maade kohta, nii et see teema mulle meeldib. Küll aga jäi raamat minu jaoks natuke ühekülgseks. Šotimaal on peale looduse ka palju muud. Ootasin, et saaksin Šotimaa kohta natuke rohkem teada – muljeid erinevatest linnadest, kultuurist, šotlastest ja nende eluolust, aga seda siit raamatust ei leia. Selle eest on siin rohkelt infot viski kohta, mis mind jätab täiesti külmaks. See on muidugi minu probleem.

Ma saan aru, et see on tema Šotimaa ja teda huvitavad eelkõige matkamine ja viski. Raamatul iseenesest ei ole midagi viga. Need matkakirjeldused olid huvitavad, aga oleksin tõesti eelistanud rohkem mitmekesisust. Soovitan lugeda nendel, kes on huvitatud mägedest, matkamisest, loodusest ja viskist.

Lauri Räpp. Maailma lõpus on kohvik (Rahva Raamat, 2018)

maailma lõpus on kohvik192 lk

Ma ise poleks ilmselt veel niipea selle raamatu peale sattunud, kui kolleeg poleks seda soovitanud. Pean pärast puhkust teda tänama väga hea soovituse eest. Nii mõnus raamat.

Tegu on teatud moel reisiraamatuga. Kindlasti ei ole tegu klassikalise reisiraamatuga, kus kirjeldatakse erinevaid kohti, kuhu autor satub. Siin on rõhuasetus just isiklikel kogemustel ja juhtumistel, mis erinevatel reisidel juhtunud on. Neid oli väga mõnus lugeda. See raamat on humoorikas ja filosoofiline. Kirjutamisstiil on ladus ning lugemine edeneb kiiresti. Unenäoline ja muinasjutuline raamat.

Need kohad, kuhu autor satub, on ka muidugi erilised. Need ei ole tavalised turismisihtkohad, vaid sellised natuke kõrvalised. Enamus meist tõenäoliselt nendesse ei satu. Väikesed kohad Lõuna-Ameerikas, Aafrikas ja Vietnamis. Soovitan lugeda!

Autor ise on öelnud oma raamatu kohta nii:

Kõik need lood on läbinisti tõsi, sest need on minuga juhtunud või olen ma neid sündmuseid vahetult pealt näinud. See, mis ei ole minuga juhtunud või mida ma ei ole pealt näinud, selle olen ma välja mõelnud. Need lood siin on faktsioon, kus piir päriselu ja fantaasia vahel ei ole selge. Mõne loo puhul on see isegi nii ka minu enda jaoks.

Lugege ja vaadake joonistusi. Need sobivad nii hästi nende juttude vahele. Ma avastasin, et tal on veel raamatuid. Nüüd ma pean need ka läbi lugema.

Katrin Pauts. Minu salajane elu (Rahva Raamat, 2019)

minu-salajane-elu-teekond-algab-alati-kusagilt-kaugemalt-kui-jaamast205 lk.

See raamat ilmus minu jaoks kuidagi märkamatult. Ühel hetkel märkasin, et Pauts on kirjutanud uue raamatu. Kuna tema eelmised raamatud on mulle meeldinud, siis võtsin ka selle plaani.

See raamat on Prahast ja autori enda hingeelust. See ei ole klassikaline reisiraamat, kus kirjeldatakse kohti, kuhu minna ja mida seal teha, vaid see on raamat sellest, kuidas autor leidis Prahas hingerahu. Sellest, kuidas antud linn mõjutas Pautsi.

See on avameelne ja sünge pihtimus, kuidas ta jõudis oma elus madalseisu ning kuidas kohavahetus aitas sellest välja rabeleda.  See on tõesti sünge raamat. Väga palju räägib autor surmast ja enesetapust. Keda sellised teemad häirivad, siis soovitan nendel raamatu lugemisest hoiduda. Lisaks muudele teemadele saab siit teada killukesi ajaloost ja Macura-nimelisest mehest.

Mulle raamat meeldis, mis siis, et see oli sünge. Mul on tunne, et mu enda hing on kohati sama sünge nagu Pautsil. Võib-olla sellepärast mulle tema raamatud ka meeldivad. Natuke igavaks läks vahepeal see Macura teema, aga lugeda oli ladus, sain uut informatsiooni ning mul tekkis tahtmine külastada Prahat ning neid veidraid skulptuure, mis linnas on, ise vaatama minna. Pauts tutvustab linna ka, nii et kes otsivad reisiraamatut, ei pea ka pettuma.

Kärt Vilt. Minu Itaalia (Petrone Print, 2019)

minu-itaalia-magus-ja-mõru246 lk.

Ma ei ole saanud viimasel ajal eriti mahti Minu-sarja lugeda. Kuidagi nii palju muud kirjandust on lugemisnimekiras eespool. Kui nägin, et on ilmumas uus “Minu Itaalia”, siis teadsin, et tahan seda kohe lugeda. Mind huvitab Itaalia, eelkõige nende jalgpall, aga ka ajalugu.

Jalgpallist siin raamatus juttu pole, küll aga on juttu erinevatest linnadest ja piirkondadest. Kõigepealt muidugi sellest, kuidas ta Itaaliasse sattus ja mis teda sinna muudkui tagasi tõmbas. Palju on juttu itaallaste kohalikust elust ja tegemistest, nende hoiakutest. Muidugi ei saa Itaaliast kirjutada, kui ei maini nende kokakunsti. Sellest on päris palju juttu ning raamatu lisas on toodud välja ka peamised toidud. Juttu on siin paljust muust ka. Näiteks miks itaallased ei taha ema-isa kodust lahkuda, miks on töötus suur ja haridussüsteemist. Itaalia on vastuolude maa.

Mulle meeldis, et raamat on peamiselt positiivsetes toonides. Autor kirjutab ka mitte nii positiivsetest asjadest, mis Itaalias toimuvad, aga need ei ole nii esiplaanil. Raamat sobib ideaalselt suvel lugemiseks. See on positiivne ja igav ei hakka. Seda lugedes nagu reisiks ise Itaalias, aga mitte tavapärast turistimarsruuti vaid peaaegu kohaliku inimese teekonda.

Mariliis Alev. Minu Fidži (Petrone Print, 2018)

minu-fidži-paradiisi-varjud223 lk

Ma pole ammu enam jõudnud Minu-sarja lugeda, kuigi seal on nii mõndagi põnevat ilmunud. Mõtlesin, et võtan nüüd ühe kätte. Lugemise väljakutse jaoks oli nagunii vaja. Nüüd mõtlen, et oleks ikka pidanud “Minu Šotimaa” ära ootama, sest “Minu Fidži” oli suht igav.

Autor läheb Fidži saartele, ega tal mingit konkreetset sihti silme ees ei ole. Tundub, et ta soovib lihtsalt puhata ja reisida, sest töötades ja tavapärast elu elades, magad oma elu üldse maha.

Ta liigub seal erinevatel saartel ringi. Mõnel peatub pikemalt, teisel lühemat aega. Kogeb Fidži külaelu ja kultuuri, kirjeldab natuke kombeid ka, aga põhiliselt keerleb jutt looduse ja puhkamise ümber. Ühesõnaga selline kerge ja minu jaoks ka natuke igav lugemine. Ma kujutan ette, et puhkuse ajal oleks olnud seda meeldivam lugeda. Siis on endal ka meeleolu selline chill ning siis ilmselt ei tunduks raamatu kulgemine ka liiga igavana. Pildid olid küll ilusad ja tekitasid tahtmise puhata kusagil rannas kookospalmi all ning raamatukuhi kõrval. 😀