Joe Cawley. Tenerife pihtimused (Petrone Print, 2016)

Tõlkinud Tanel Veske 343 lk Minu ootused ja see raamat antud ajahetkel ei klappinud üldse. Mulle tavaliselt meeldib reisiraamatuid lugeda, aga praegu kuidagi see ei edenenud. Joe ja Joy töötavad Inglismaal kalaturul, kui neile ühel hetkel tuleb pähe kolida Tenerifele ning hakata seal baari pidama. Mõeldud-tehtud, mis siis, et neil üldse baaripidamise kogemust ei ole.... Continue Reading →

Olavi Antons. Minu Tenerife (Petrone Print, 2019)

327 lk. Selle raamatu juures köitis mind alguses kaanepilt, kassiarmastaja nagu ma olen. Ja kollakat-oranžikat-punakat tooni kassid on mulle juba väikesest peale sümpatiseerinud. Õnneks raamat ise ka pettumust ei valmistanud. Autor räägib mõnusa huumoriga, miks ta üldse Tenerifele läks, kuidas ta seal hakkama saab ja mis elu ta seal elab. Põhiliselt on juttu muidugi oma... Continue Reading →

Mia Kankimäki. Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma (Varrak, 2018)

Tõlkinud Triin Tael 326 lk Ma alustasin selle raamatu lugemist segaste tunnetega. Ma ei ole suur Jaapani fänn, ei ole kuidagi klappima saanud nende kirjandusega. Siinses raamatus on ka teemaks Jaapan, sellepärast need kõhklused ja kahtlused, aga raamat suutis mind meeldivalt üllatada. 38-aastane Mia tunneb huvi ligikaudu tuhat aastat tagasi elanud õuedaami Sei Shōnagoni vastu.... Continue Reading →

Hendrik Relve. Kiviaja puudutus (Varrak, 2017)

223 lk Siin raamatus kirjeldab Hendrik Relve oma reisi Uus-Guinea saare džunglisse. Ta läheb sinna, sest tunneb huvi korowaide vastu. Korowaid on metsarahvas, kes elab keset džunglit. Nende majad asuvad puude otsas ja nende juurde pääsemiseks on vaja läbi teha paaripäevane džunglirännak. Korowaid elavad endiselt nagu kiviajas. Isegi kivikirved on veel kasutusel. Muidugi on osa... Continue Reading →

Marion Jõepera. Minu Šotimaa (Petrone Print, 2019)

200 lk. Ma ootasin sellest raamatust nii palju. Nii kui nägin, et see on ilmumas, rõõmustasin, et oh jess, raamat ühest huvitavast kohast. Võib-olla ma ootasin natuke liiga palju. Üldkokkuvõttes raamat mulle meeldis, aga midagi jäi siiski puudu. Mulle meeldib jalutada, mõnikord ka pikemaid teekondi. Siin raamatus autor kirjutabki peamiselt oma matkamistest mööda Šotimaa loodust... Continue Reading →

Lauri Räpp. Maailma lõpus on kohvik (Rahva Raamat, 2018)

192 lk Ma ise poleks ilmselt veel niipea selle raamatu peale sattunud, kui kolleeg poleks seda soovitanud. Pean pärast puhkust teda tänama väga hea soovituse eest. Nii mõnus raamat. Tegu on teatud moel reisiraamatuga. Kindlasti ei ole tegu klassikalise reisiraamatuga, kus kirjeldatakse erinevaid kohti, kuhu autor satub. Siin on rõhuasetus just isiklikel kogemustel ja juhtumistel,... Continue Reading →

Blog at WordPress.com.

Up ↑