Narine Abgarjan. Taevast kukkus kolm õuna (Tänapäev, 2016).

taevast-kukkus-kolm-õunaArmeenia muinasjutud lõpevad tihti sellega, et taevast kukub kolm õuna: üks sellele, kes nägi, teine sellele, kes jutustas, aga kolmas sellele, kes kuulas ja uskus headusesse.

Selle raamatu tegelased elavad ühes kõrvalises Armeenia mägikülas. Sinna viib ainult üks kitsas teeke ja seegi kadumas. Külas elavad vanemad inimesed, noored on kas surnud või lahkunud.

Küla on hääbumas, aga selle eest on inimesed seal kokkuhoidvad ja üksteist aidatakse alati. Sellesse õhukesse raamatusse (192 lk) mahub mitmete tegelaste elulugu. Sageli juba surnud inimese, kelle elulugu antakse meenutuste kaudu edasi. Raamatu tegevus toimub muidu aasta ja ühe kuu jooksul.

Neil inimestel on olnud keeruline elu. Paljud nende sugulased ja lähedased surid, kes maavärina tõttu, kes sõjas ja kelle viis minema mitme aastane näljahäda. Hoolimata sellest on nad siiski rõõmsad ja usuvad, et elu läheb edasi.

Nii reaalselt on kirjeldatud väikese Marani-küla elu, et pilt tuleb majadest ja tegelastest silme ette.

Mulle tohutult meeldis see raamat oma lihtsuses ja siiruses. Juba esimesest lausest peale köitis see raamat mind.

Reedel, kohe pärast keskpäeva, kui üle taevakupli veerenud päike laskus väärikalt oru lääneservale, heitis Sevojantsi Anatolia surema.

Enne kui teise ilma minna, kastis ta hoolikalt juurviljaaeda ja puistas kanadele varuga sööta – ei ole ju teada, millal naabrid avastavad tema elutu keha, linnud ei saa ometi söömata ringi käia. (lk. 7).

Loomulikult ta ei surnud. Suremise asemel vapustab kogu küla ja Anatoliat  ennastki uudis, et ta on rase. Ega sellest muidu midagi polekski, aga Anatolia on 58-aastane.  Raamatu esimene ja kolmas osa keskenduvadki Sevojantsi Anatoliale ja tema mehele.

Hoolimata kõigist hädadest, milles raamatus kirjutatakse, jättis raamat minu hinge sooja tunde. Peale selle kirjutab autor väga hästi ja tõlge on ka hea. Julgen soovitada, hea lugemiselamus garanteeritud! 🙂

Siia lõppu veel paar autori stiilinäidet.

“Kui issand tahab inimest karistada, siis esimese asjana võtab ta temalt mõistuse,” vangutas Ovanes pead, pahvides kibedat tubakasuitsu. (lk. 36)

“Su iseloom on vanusega päris käest ära läinud. Solvud pisiasjade peale,” ohkas Valinka.
“Ära tekita neid pisiasju, siis ma ei solvu.” (lk. 106)

Advertisements

Mathias Enard. Varaste tänav (Varrak, 2016)

Enard_varastetanav_kaas.inddÜks järjekordne väga hea raamat on ilmunud Moodsa aja sarjas. Julgen seda kõigile soovitada.

Raamatu tegevus algab Marokos Tangeri linnakeses. Peategelaseks on noormees Lakhdar, kes on sunnitud kodust põgenema peale seda, kui ta avastatakse alasti koos oma nõoga. Nõoga abiellumine ei oleks olnud probleem, küll aga poleks tohtinud olla seksi enne abielu. Ühesõnaga ta põgeneb, veedab aastakese tänavatel kerjates, kuni tuleb tagasi kodulinna. Koju ei lähe ta enam kunagi. Kohtub uuesti oma lapsepõlvesõbra Bassamiga, kelle kaudu ta saab tööd Koraani Mõtte Levitamise Organisatsiooni raamatupoes.

Seal ei lähe ka kõik nii nagu planeeritud, sest ta avastab, et see organisatsioon on ilmselt mõnede rünnakute taga Marrakechis ja ühes kohvikus. Lakhdar on küll moslem ja ka usklik, aga teda ei tõmba see radikaalne ja poliitiline islam. Ta ütleb selle kohta nii:

Mina ei taha muud kui vabalt reisida, raha teenida, rahulikult sõbrannaga ringi jalutada, keppida, kui tuju on, palvetada, kui tuju on, ja kriminulle lugeda, kui tahtmine tuleb, ilma et kellelgi selle kohta midagi kobiseda oleks, peale Jumala enda (lk. 119).

Samal ajal kohtub ta hispaanlanna Juditiga, kes mõjutab tema tulevast elu väga palju. Ta on tüdrukust sisse võetud ja nad jäävad suhtlema ka peale Juditi reisi lõppu. Lakhdaril tekib mõte minna Euroopasse. Alguses ta püüab teha seda legaalselt, aga lõpuks satub Hispaaniasse ikkagi illegaalselt. Ta jõuab välja Barcelonasse Varaste tänavale. See on üks vilets piirkond. Ümberringi on narkarid, joodikud, litsid ja prussakad, aga ta on seal rahul.

Lakhdar on oma olemuselt selline tore ja täiesti tavaline noormees. Ta armastab lugemist ning raamatuid, eriti prantsuse kriminulle. Talle tundub, et Jumal hoiab teda. Kui midagi juhtub, siis samas tuleb ka lahendus. Ta suhtub Euroopasse läinud immigrantidesse kerge irooniaga ja teab, et alati saab olla halvem.

Kuna kõik need tänavatel jõlkuvad neegrid ja murjanid ei mõjunud turismile hästi, kärutas Kanaaride valitsus nad omal kulul lennukiga mujale, kontinendile, ja olidki Musta Aafrika elanikud, mauritaanlased, nigeerlased ja ugandalased, Madridis või Barcelonas, proovimas õnne maal, kus töötus oli kõrgeim Euroopas – tüdrukutest said litsid, mehed lõpetasid viletsates salajastes laagrites maal, Aragonis või La Manchas, kus nad elasid idüllililiselt kahe puu vahel keset prügikaste, lõhkisi tünne ja külma, kannatasid suurepäraste nahahaiguste, paisete, parasitooside, külmamuhkude käes, ja ootasid, et mõni põllumees neile mõne piinarikka tööotsa annaks, makstes selle eest hallitanud leiva ja kartulikoortega, millest suppi keeta (lk. 149).

Lakhdar tunneb pidevalt, et ta on lõksus. Ükskõik, mis riigis ta ka ei oleks, ikka tundub elu talle vanglana. Nagu elu ei oleks veel päriselt alanud ja see kõik on üks suur sissejuhatus millelegi suuremale. Taustaks on Araabia kevad ja Euroopas majanduskriis.

Raamat mõjus mulle väga emotsionaalselt. See kõik on nii reaalne ja millise lõpplahenduse saab. Ometi ei ole tegu sünge raamatuga. Autor kirjutab väga ladusalt ja lihtne on raamatusse sisse elada. Ilmselt jääb see veel pikaks ajaks mu meeli painama. Teema on praegu ju väga aktuaalne.

Mulle seostusid selle raamatuga kaks filmi, mida ma eelmisel aastal PÖFF-il vaatamas käisin. Kellel on võimalust neid filme vaadata, siis soovitan. Need on “Caina” ja “Kodulävel“. Mõlemad on mõtlemapanevad filmid.

Autorist veel niipalju, et tegu on prantslasega, kes on araabia kultuuri huviline. Ta on elanud mitmes paigas Lähis-Idas ja Euroopas. Tundes põhjani araabia kultuuri, kuid olles ise eurooplane, suudab ta kõnelda ilma klišeedeta, ent samas arusaadavalt. Ja muidugi keeleliselt on see suurepäraselt kirjutatud. Siia lõppu veel üks stiilinäide autorilt, kus ta võrdleb streiki ja mässu Hispaanias ning Tuneesias.

Erinevus Tunisega, nagu ütles Munir, võib-olla ainus erinevus Tunisega, oli see, et seal jätkus kisma ka järgmisel ja ülejärgmisel päeval, ja edasi veel. Siin poleks nagu midagi juhtunudki. Pankade fassaadid vuntsitakse üles, valitsus paneb oma programmidega edasi, revolutsionäärid lähevad rulade selga tagasi ja Kataloonia väljakul haaravad jälle võimu turistid (lk. 214)