Ray Bradbury. Võilillevein (Paradiis, 2018)

võililleveinTõlkinud Laine Hone
288 lk.

“Võilillevein” on ideaalne raamat suvel lugemiseks. Aprillis käis meie raamatukogus Eia Uus raamatuid soovitamas. See raamat oli üks neist. Tema soovitus tekitas huvi seda raamatut lugeda ja ma ei kahetse, et seda tegin.

See on raamat ühe poisi ühest lapsepõlvesuvest – 1928. aasta suvest Greentownis. Douglas Spaulding elab koos oma suure suguseltsiga väikeses Greentowni nimelises linnas Illinoisis. Raamatus ongi kajastatud terve linnakese tegemised selle ühe suve jooksul.

Siin raamatus ei ole kõik ilus. Terve elukogemus on siia kirja pandud. Võiks arvata, et mis siis ühe suve jooksul Douglasega ikka juhtuda saab. Aga saab. Näiteks tuttavate inimeste surm, ühe parima sõbra ära kolimine. Ei puudu ka väike põnevusmoment, kui tegutseb sarimõrvar. Kõik see on kirja pandud sügavamõtteliselt ja poistele kohase hasardi ning põnevusega. See on nagu elutsükkel, et mingid asjad saavad otsa ja kaovad minevikku.

Raamatu keel on lihtsalt võrratu. See on ilus ja lüüriline ja lugedes sa nagu viibiksid sealsamas, kus tegevus toimub. Tunned oma nahal seda sama kuuma suvepäikest ja sumedat õhtut nagu tajub seda Douglas. Seda lugedes hing puhkas. Lihtsalt vaimustav raamat. Kulgemise raamat. Soovitan kindlasti kõigil lugeda. Üks mu parimaid lugemiselamusi sellel aastal. Ma ei suutnud seda raamatut kiiresti lugeda, ega ei tahtnudki. See pole selline teos, mille peaks kiirelt alla kugistama. Ilmselt ma tahan seda kunagi ka uuesti lugeda. Võrratu raamat.

 

 

 

Advertisements

Ray Bradbury. 451° Fahrenheiti (Tänapäev, 2005)

451-fahrenheitiTegemist on düstoopilise romaaniga, milles autor näitab ameeriklaste tulevikku, kus ühiskond on hakanud raamatuid põletama.

Raamatu peategelane on Guy Montag, kes on pritsimees. Ja mitte pritsimees meie mõistes tuld kustutades, vaid hoopis seda süüdates. Põletasid nad raamatuid. Raamatud on keelatud ja igaühte, kes raamatuid omab, tabab karistus. Ühiskonnas oli juba normiks saanud, et kui nähti kellegi käes raamatut või aimati, et tal neid kodus on, siis tehti tema peale kaebus ja saabusid pritsimehed, kes siis maja koos raamatutega maani maha põletasid.

Olulisel kohal oli veel televisioon. Autor näitab raamatus, kuidas televisiooni kaudu on võimalik mõjutada inimest ja televisioonist piisab meelelahutuseks küll. Raamatutest saavad inimesed vaid ohtlikke ideid. Tavalised seinad olid asendatud televisiooniseinaga, et siis nende pealt vaatada nö “sugulasi”.

Ühel õhtul kohtab see Guy Montag koju minnes tüdrukut, kes räägib talle minevikust, kus keegi ei kartnud ja loeti raamatuid. Montag hakkab mõtlema, kas ta ikka teeb õigesti, kui raamatuid põletab. Muidugi saab tema ülemus sellest teada ja algab kassi-hiire mäng.

See raamat tekitab minus hämmingut. Ma ei oska öelda, kas see mulle meeldis või mitte. Raske on seisukohta võtta. Iseenesest tegevus oli omapärane ja põnev, aga lugemine mul kuidagi venis. Ma pean selle raamatu üle ilmselt veel mõtlema, et mis asi see siis nüüd oli?

Ray Bradbury. Marsi kroonikad (Eesti Raamat, 1974)

marsi-kroonikadSee on väga kummaline raamat. Heas mõttes kummaline. Konkreetset peategelast ei ole, kuigi võib-olla peaks selleks pidama planeet Marssi.

Raamat on originaalis ilmunud 1950. aastal. Tegevus toimub teoses aastatel 1999-2026. Algab see lugu sellega, et inimesed püüavad saata Marsile ekspeditsioone. Kolme esimesega saadetud mehed tapetakse marslaste poolt. Neljandal õnnestub kanda kinnitada, sest enamus marslasi on selleks ajaks surnud. Marslaste surm on muidugi maalaste süü. Mitte otseselt, aga kaudselt.

Loomulikult püüavad inimesed Marsi oma näo järgi kujundada. Vähemalt enamus. Leidub ka erandeid, kes arvavad, et inimesed ei peaks Marsile trügima. Ühel hetkel puhkeb maal sõda ja Marsil elavad inimesed kutsutakse koju. Mõni üksik jääb paigale. Ray Bradbury loodud pilt inimkonnast on selline, kus nad ainult sõdivad, tapavad ja hävitavad teineteist, loodust ja isegi terveid planeete.

Nagu ma alguses kirjutasin on tegemist väga omapärase teosega. Peatükid ei ole omavahel eriti seotud. Tegelased on erinevad, piirkond Marsil on ka erinev, aga ometi moodustab see kokku terviku. Autor on kasutanud raamatus telepaatiat, materialiseerunud kujutlusi, roboteid, massihüpnoosi ja siniseid üliolendeid. Raamat on kohati isegi koomiline, kuigi üldjoontes on tegu kurva teemaga. Autoril on väga omapärane kirjutamisstiil, mida ma ei oska täpselt kirjeldada, aga see haarab kaasa. Kuigi lõpp vajus minu meelest natuke ära.