Christina Dodd ja Connie Brockway. Iidne armualtar (Ersen, 2002)

Iidne armualtarTõlkinud Raili Puskar
319 lk

See oli praegu nii vale raamat lugemiseks aga ometi nii õige. Vale selles mõttes, et tegemist on isikliku raamatuga, mida ma kunagi juba lugenud olen. Ometi mul on nii palju muid raamatuid, mida ma veel lugenud ei ole. Aga tuli tahtmine seda lugeda ja nii ta ikkagi ette võtsin.

Siia kaante vahele on kokku koondatud neli armastuslugu. Kolm neist toimuvad minevikus ning üks tänapäevas. Keskseks tegelaseks, kui nii võib öelda, on nendes lugudes üks voodi – Mastersoni voodi.

Laurel korraldab Mastersonide mõisas viimast ekskursiooni, enne kui mõis külastajatele suletakse. Ootamatult avastab ta turistide seast enda endise armukese. Laurel räägib külastajatele mõisa ja selle omanike minevikust lugusid. Mineviku lugude vahele ongi põimitud tänapäevane lugu. Minevikulood räägivad rüütlist, kellel on tõrges naine; vaesunud aristokraadist, kes tahab röövida rikast pärijannat, kuid võtab hoopis vale naise; ning leedist, kes ühe mehe voodi külge aheldab, kuid jääb ise ka sinna lõksu. Neljas lugu on Laureli ja Maxi armulugu.

Tegelased ja ajastud muutuvad, aga voodi on jäänud ikka samaks.

Selles raamatus on väga palju kirge ning seksi. Kõik on muidugi kirjeldatud ülivõrdeis, nii tunded kui inimesed, aga mind see ei häirinud. Võtsin asja huumoriga. Ei soovita lugeda, kes ei salli seksikirjeldusi. Raamat ei lähe ilmselt peale ka feministidele. Kirglikku seksikirjeldusi on siin kuhjaga, aga mind need ei häirinud. Kergeks ajaviitelugemiseks sobib ideaalselt.

Advertisements

Helen Pollard. Väike Prantsuse külalismaja (Pegasus, 2018)

väike-prantsuse-külalismajaTõlkinud Raili Puskar
383 lk.

See oli nii armas raamat. Tõeline suvelugemine. Juba kaanepilt oli nii kutsuv ning raamat ületas kõik mu ootused. Lugesin seda ning tahtsin ise ka seal olla. Nii mõnus, soe ja hubane. Kuigi ka siin ei saa praegu soojuse puudumise üle kurta.

Emmy Jamieson saabub koos oma elukaaslase Nathaniga Prantsusmaale La Cour des Roses’i külalismajja, et turgutada suhet. Läheb aga hoopis nii, et Nathan laseb majaperemehe naisega jalga ning Emmy ja Rupert jäävad hämmeldunult maha. Ruperti tervis pole kiita ning Emmy otsustab, et ei naase kohe Inglismaale vaid aitab oma puhkuse ajast meest.

Ootamatult avastab ta sellest väikesest kohast aktiivse seltsielu ning leiab endale mitmeid sõpru. Ta on siiski Nathani ära minekust löödud, kuid see ei tähenda sugugi seda, et ta ei märka enda ümber teisi mehi. Seksikat ja sõbralikku Ryan’it ning tagasihoidlikumat Alain’i.

Puhkus möödub kiiresti ning selle aja jooksul on Emmy hakanud ennast La Cour des Roses’is tundma nagu kodus. Lisaks silmailule on ta leidnud sealt endale ka sõpru ning ta ei oota üldse tagasiminekut Inglismaale korterisse, mida jagas Nathaniga ning tööle, kus nad on töökaaslased.

See on tõeline ajaviitekirjandus selle kõige paremas tähenduses. See raamat toob naeratuse suule ja helge tunde hinge, oli südantsoojendav lugemine. Raamatus on küll mõned klišeed, aga mind need ei häirinud. Suurt põnevust siin küll pole, aga mind köitis raamat siiski. Mis võib natuke häirida, on mõnikord peategelase Emmy lapsikus (mind see praktiliselt ei seganud). Küll aga häiris mind see, et 33-aastast meest kutsuti poisiks. No mis poiss see 33-aastane ikka enam on, kuigi teod võivad poisikese omad olla. 😀

Mulle oli heaks avastuseks ka see, et raamatule on järjed olemas. Loodan, et Pegasus tõlgib need ära, et saaks eesti keeles lugeda. Mul on väga hea meel, et Pegasus selle raamatu avaldas ning mina selle võitsin. Nüüd pole muud kui oodata järgmist osa. Head lugemist!

Robert Bryndza. Mustjas vesi (Pegasus, 2018)

mustjas-vesiTõlkinud Raili Puskar
368 lk.

“Mustjas vesi” on kolmas raamat Erika Fosteri sarjas. Eelmised kaks osa meeldisid mulle väga ning olid kaasahaaravad. Erinev ei olnud ka kolmas osa. Varuge nende lugemiseks aega, sest neid on tõesti ülimalt raske käest panna.

Seekordses osas on Erika viidud üle Bromley jaoskonda, kus ta töötab narkokurjategijate vahele võtmisega. Politseile on antud vihje, et ühes vanas karjääris on suur kogus uimasteid. Karjääri põhjast leitaksegi narkootikumid, aga samuti leiavad nad mingi kile sisse mässitud paki. Pakki lahti harutades leiavad nad sellest väikese lapse skeleti.

Tehakse kindlaks, et tegemist on Jessica Collinsiga, kes kadus jäljetult 26 aastat tagasi. Erika hakkab seda juhtumit uurima, kuid kadumisest on nii palju aega möödas ning tundub, et kõik niidiotsad lõppevad tupikuga.

Robert Bryndza oskab ikka nii põnevalt kirjutada. Mis siis, et osad asjad on etteaimatavad ning autor annab korralikult ka vihjeid. Seekord oli pööre nii üllatav, et ma ise selle peale poleks tulnudki. Soovitan lugeda kõigil, kes armastavad krimikirjandust ning põnevust. Samuti loodan, et Pegasus tõlgib peagi ära ka järgmised osad.

See sari on minu viimase aja üks põnevamaid lugemisealmusi.

Eelnevad osad:
Tüdruk jääs
Varitseja öös

Robert Bryndza. Tüdruk jääs (Pegasus, 2017)

tüdruk-jääsTõlkinud Raili Puskar
384 lk.

Võtsin üle tüki aja jälle ühe krimiraamatu kätte ning ei kahetse seda. Kavatsen varsti ka ülejäänud kaks osa, mis eesti keeles ilmunud on, läbi lugeda. Loodan, et ka ülejäänud selle sarja raamatud tõlgitakse. Praeguseks on neid ilmunud viis, aga Goodreadsi andmetel on varsti ilmumas ka kuues.

Töötu noormees leiab Londoni ühest pargist jää alt noore naise laiba ning juhtumit kutsutakse uurima peainspektor Erika Foster. Tegemist on keerulise juhtumiga, sest praktiliselt mingeid niidiotsi pole või need viivad tupikusse. Juurdlust segab tugevalt surnud naise isa, kes on rikas ning mõjuvõimas inimene. Erika avastab lõpuks, et sarnaselt on tapetud veel mõned noored naised. Need naised olid prostituudid ning rikkast ja privilegeeritud perest pärit Andrea ei sobiks nagu mustrisse.

Nii põnev raamat ja mulle meeldis. Ma aimasin küll juba üsna alguses ära, kes mõrvar tõenäoliselt on, aga ikkagi oli nii huvitav lugeda. Haaras täiesti kaasa ning oli päeval raske tööle keskenduda. Mõtted läksid kogu aeg raamatu tegevuse juurde. Kasutatud on küll palju tavalisi selle zanri võtteid nagu see, et telefon saab alati siis tühjaks, kui tegelane on hädas ning loomulikult läheb Erika sündmuspaika üksi uurima, kus ta hädaohtu satub. Aga need ei häirinud.

Lisaks meeldis mulle Erika tegelaskuju. Ta oli küll natuke sassis omadega, aga mõõdukalt ja see mõjus tema olukorra puhul loomulikuna. Veel meeldis mulle, et mõrvarit kutsuti lihtsalt kujuks. Sobis väga hästi.

Soovitan lugeda krimisõpradel, kes armastavad põnevust.

Nora Roberts. Loojangute värvid (Ersen, 2018)

loojangute-värvidTõlkinud Raili Puskar
414 lk.

Ma pole ammu enam midagi Nora Robertsilt lugenud. Vanasti ikka lugesin teda, aga ühel hetkel sai küllalt ning seega ei olnud ootused just väga kõrged. Kuid tegu oli siiski üle ootuste mõnusa naistekaga.

Bodine Longbow on Montanas asuva Bodine’i puhkekeskuse juhataja. Puhkekeskusele panid aluse tema vanaemad ja ema. Läheduses on neil ka rantšo, kus elavad koos mitu sugupõlve. Lisaks Bodine’ile tema ema, vanaema ja vanavanaema ning isa ja kaks venda. Lisaks on puhkekeskuse ja rantšoga hõivatud veel töölisi ning tagasi kodukanti saabub ka Callen Skinner. Puhkekeskuses toimuvad igasugused üritused: pulmad, peod, sünnipäevad ja kõik, mis seondub hobuste ning ratsutamisega.

Bodine’l on ka tädi Alice, kellest keegi eriti rääkida ei taha, sest ta lahkus Montanast õe pulmapäeval ning pole senini tagasi tulnud. Keegi ei tea, kas ta on elus või surnud. Tegelikult tahtis Alice tagasi tulla, aga ta istus vale tüübi auto peale, kes teda nüüd keldris kinni peab. See oli päris õudne liin raamatus.

Bodine’i ja Calleni vahel hakkab tasapisi asi susisema, kui järsku leitakse üks töötajatest surnuna. On selge, et tegemist on mõrvaga. Läheb natuke aega mööda, kui leitakse teine surnud naine ning kõige tipuks saabub ootamatult tagasi ka Alice.

Mõnus vahepeal lugeda ehtsat naistekat. Sisu ja lõpp on küll ootuspärane, mingit üllatusmomenti polnud, aga siiski oli hea lugeda (vahelduseks süngetele raamatutele). Soovitan naistekate austajatele.

Kui nüüd norida, siis on raamatus palju hooletusvigu (sõnakordused, tähed sõnades puudu, vale nimi). Ühes kohas on ka hobuse nimi tõlkimata jäetud, kuigi muidu terves raamatus on see tõlgitud. Ersenil juhtub selliseid asju kahjuks küllalt tihti.

 

Sherri Smith. Leia mind üles (Päikese Kirjastus, 2017)

leia-mind-üles

Tõlkinud: Raili Puskar
382 lk.

See postitus on ilmunud ka Tallinna Keskraamatukogu blogis Lugemiselamused.

Tegemist on psühholoogilise romaaniga, kus (nagu viimasel ajal tavaks) on peategelaseks noor katkise hingega naine Mia. Ühel päeval saab ta kõne väikelinna politseinikult, et tema kaksikvend Lucas on kadunud. Politseinik ei soostu telefonis ütlema, milles asi on ning Mia peab sõitma tagasi kodulinna, kust ta kunagi minema läks.

Selgub, et tapetud on 16-aastane koolitüdruk Joanna, kelle tapmises kahtlustatakse Lucast. Kõik näib viitavat sellele, et neil oli suhe. Asja teeb hullemaks see, et Lucas oli tüdruku õpetaja. Politsei ei usu Miat, et ta ei tea, kus ta vend on. Samuti ei vaevu nad eriti põhjalikult kaaluma teisi variante, sest kõik tõendid viitavad Lucasele. Ja nüüd on Lucas kadunud nagu tina tuhka. Korteris on kõik tema asjad alles, välja arvatud tema pangakaart.

Mia ei usu, et tema vend oleks mõrvaks võimeline ning asub ise asja uurima, kuigi politsei soovitab tal eemale hoida ning hoopis Lucas oma peidukohast välja tuua. Mia usub vankumatult Lucase süütusesse, aga samas ei saa ta peast välja mõtet, et miks ta siis põgenes ja laseb ennast niimoodi laimata. Hakkavad juhtuma kummalised asjad. Mia peatub Lucase korteris ning talle tundub, et keegi käib seal. Lisaks kaovad järsku mõned Lucase asjad. Kummaline on see, et mõne päeva pärast on enamus asju tagasi.

Minu jaoks oli raamat natuke segane ning lugemist alustades meenutas raamatut „Hattie Hoffmani viimane vaatus“. Segane vist sellepärast, et Mia ise oli kohati segane oma sõltuvuse pärast ning ei teadnud, kas ta suudab ennast usaldada. Lisaks Lucase süütuse tõestamisele on tal vaja tegeleda ka enda probleemide ja minevikuteemadega. Sellest hoolimata oli lugu põnev ja kaasahaarav ning oleks tahtnud ühe jutiga läbi lugeda, aga kahjuks segas muu elu vahele. Kui pidin raamatust eemal olema, siis mõtlesin pidevalt nendele tegelastele. Lõpp oli küll nii ootamatu, et selle peale poleks kohe tulnudki.

Susan Mallery. Tulbiõdede saladused (Ersen, 2017)

tulbiõdede-saladusedTõlkinud Raili Puskar
344 lk.

See on üks väga kummaline raamat. Ausalt öeldes ma natuke pettusin selles. Minu arvates on see üks Mallery nõrgemaid teoseid.

Raamatus on kesksel kohal õed Kelly ja Olivia. Kelly tegeleb tulbikasvatusega oma väikeses kodulinnas. Oliviat ei ole ta näinud aastaid. Nende suhted ei ole head, sest pärast seda, kui ema perekonna maha jättis, saadeti Olivia internaati. Olivia pole seda senini andestanud.

Kelly elu on senimaani rahulik olnud, aga ühel hetkel tulevad kodulinna tagasi nii tema õde Olivia ja Kelly kooliaegne sümpaatia Griffith. Lisaks ilmub ühel hetkel kohale ka 13 aastat eemale hoidnud ema Marilee.

Mis mind selle raamatu juures häiris? Esiteks see, et need nii öelda saladused, mis siin on, ei ole midagi erilist. Mulle ei avaldanud need muljet. Peategelaste käitumine oli ka kuidagi liiga melodramaatiline, kui saladused ilmsiks tulid.

Teiseks häiris mind selles raamatus tegelaste suhted. Olivia hakkab käima Kelly endise kaaslasega. Kellyl on sellest ükskõik. Samal ajal on Kelly praegune partner ja eelmine partner sõbrad. See on lihtsalt natuke kummaline. Või olen mina lihtsalt vanamoodne? 😀 Lisaks see, et Kelly sõbranna Helen on armunud Kelly isasse. Vanusevahe mind ei häirinud, aga veidi tüütu oli lugeda, kuidas Helen kogu aeg mõtles, kuidas meest oma voodisse saada. Kusjuures mulle meeldiski raamatus kõige rohkem Heleni liin.

Kolmandaks häiris mind raamatu juures see, et toimetajatöö oli kehv. Palju hooletusvigu ja tõlge tundus kohati kohmakas. Tulpidest said mitmes kohas tublid jne. Samas tõlkija on suurte kogemustega ja eelnevate tema tõlgitud raamatute juures pole seda märganud.

Lõpetuseks võib öelda, et see raamat kujunes pettumuseks, arvestades seda, et eelmised tema raamatud on mulle meeldinud. “Tulbiõdede saladused” ei suutnud mind endaga kaasa haarata. Muidu selliseks lihtsaks ajaviiteks sobib lugeda küll.