Sherri Smith. Leia mind üles (Päikese Kirjastus, 2017)

leia-mind-üles

Tõlkinud: Raili Puskar
382 lk.

See postitus on ilmunud ka Tallinna Keskraamatukogu blogis Lugemiselamused.

Tegemist on psühholoogilise romaaniga, kus (nagu viimasel ajal tavaks) on peategelaseks noor katkise hingega naine Mia. Ühel päeval saab ta kõne väikelinna politseinikult, et tema kaksikvend Lucas on kadunud. Politseinik ei soostu telefonis ütlema, milles asi on ning Mia peab sõitma tagasi kodulinna, kust ta kunagi minema läks.

Selgub, et tapetud on 16-aastane koolitüdruk Joanna, kelle tapmises kahtlustatakse Lucast. Kõik näib viitavat sellele, et neil oli suhe. Asja teeb hullemaks see, et Lucas oli tüdruku õpetaja. Politsei ei usu Miat, et ta ei tea, kus ta vend on. Samuti ei vaevu nad eriti põhjalikult kaaluma teisi variante, sest kõik tõendid viitavad Lucasele. Ja nüüd on Lucas kadunud nagu tina tuhka. Korteris on kõik tema asjad alles, välja arvatud tema pangakaart.

Mia ei usu, et tema vend oleks mõrvaks võimeline ning asub ise asja uurima, kuigi politsei soovitab tal eemale hoida ning hoopis Lucas oma peidukohast välja tuua. Mia usub vankumatult Lucase süütusesse, aga samas ei saa ta peast välja mõtet, et miks ta siis põgenes ja laseb ennast niimoodi laimata. Hakkavad juhtuma kummalised asjad. Mia peatub Lucase korteris ning talle tundub, et keegi käib seal. Lisaks kaovad järsku mõned Lucase asjad. Kummaline on see, et mõne päeva pärast on enamus asju tagasi.

Minu jaoks oli raamat natuke segane ning lugemist alustades meenutas raamatut „Hattie Hoffmani viimane vaatus“. Segane vist sellepärast, et Mia ise oli kohati segane oma sõltuvuse pärast ning ei teadnud, kas ta suudab ennast usaldada. Lisaks Lucase süütuse tõestamisele on tal vaja tegeleda ka enda probleemide ja minevikuteemadega. Sellest hoolimata oli lugu põnev ja kaasahaarav ning oleks tahtnud ühe jutiga läbi lugeda, aga kahjuks segas muu elu vahele. Kui pidin raamatust eemal olema, siis mõtlesin pidevalt nendele tegelastele. Lõpp oli küll nii ootamatu, et selle peale poleks kohe tulnudki.

Advertisements

Susan Mallery. Tulbiõdede saladused (Ersen, 2017)

tulbiõdede-saladusedTõlkinud Raili Puskar
344 lk.

See on üks väga kummaline raamat. Ausalt öeldes ma natuke pettusin selles. Minu arvates on see üks Mallery nõrgemaid teoseid.

Raamatus on kesksel kohal õed Kelly ja Olivia. Kelly tegeleb tulbikasvatusega oma väikeses kodulinnas. Oliviat ei ole ta näinud aastaid. Nende suhted ei ole head, sest pärast seda, kui ema perekonna maha jättis, saadeti Olivia internaati. Olivia pole seda senini andestanud.

Kelly elu on senimaani rahulik olnud, aga ühel hetkel tulevad kodulinna tagasi nii tema õde Olivia ja Kelly kooliaegne sümpaatia Griffith. Lisaks ilmub ühel hetkel kohale ka 13 aastat eemale hoidnud ema Marilee.

Mis mind selle raamatu juures häiris? Esiteks see, et need nii öelda saladused, mis siin on, ei ole midagi erilist. Mulle ei avaldanud need muljet. Peategelaste käitumine oli ka kuidagi liiga melodramaatiline, kui saladused ilmsiks tulid.

Teiseks häiris mind selles raamatus tegelaste suhted. Olivia hakkab käima Kelly endise kaaslasega. Kellyl on sellest ükskõik. Samal ajal on Kelly praegune partner ja eelmine partner sõbrad. See on lihtsalt natuke kummaline. Või olen mina lihtsalt vanamoodne? 😀 Lisaks see, et Kelly sõbranna Helen on armunud Kelly isasse. Vanusevahe mind ei häirinud, aga veidi tüütu oli lugeda, kuidas Helen kogu aeg mõtles, kuidas meest oma voodisse saada. Kusjuures mulle meeldiski raamatus kõige rohkem Heleni liin.

Kolmandaks häiris mind raamatu juures see, et toimetajatöö oli kehv. Palju hooletusvigu ja tõlge tundus kohati kohmakas. Tulpidest said mitmes kohas tublid jne. Samas tõlkija on suurte kogemustega ja eelnevate tema tõlgitud raamatute juures pole seda märganud.

Lõpetuseks võib öelda, et see raamat kujunes pettumuseks, arvestades seda, et eelmised tema raamatud on mulle meeldinud. “Tulbiõdede saladused” ei suutnud mind endaga kaasa haarata. Muidu selliseks lihtsaks ajaviiteks sobib lugeda küll.

Jamie McGuire. Kaunis katastroof (Ersen, 2017)

kaunis-katastroofTõlkinud Raili Puskar
360 lk.

“Kaunis katastroof” on väga ilusa kaanepildiga raamat. See on ka ainus asi, mis selle raamatu juures kaunist on. Sisu eriti kriitikat ei kannata. Raamat oli minu jaoks täielik pettumus. Ma ei teagi, miks ma selle raamatu lõpuni punnitasin. Mitu korda oli tahtmine pooleli jätta.

Kui lugemist alustasin, siis tundus nagu loeksin “50 halli varjundit”, ainult teismeliste varianti ja ilma SM-ita. Üks peategelastest, Abby, on 19-aastane ja Travis on natuke vanem. Mõlemad käivad Easternis ülikoolis.

Travist kirjeldatakse raamatus, kui vastupandamatut meest, kellele mitte üksi naine ei suuda vastu panna. Kõik langevad nagu loogu tema jalge ette ja õhkavad temast jne jne. Ma ei saa ainult aru, mis temas nii vastupandamatut oli? Ta oli täielik ülbik ja jõhkard. Just nimelt jõhkard, sest kes vaatas tema tüdrukut vale pilguga, tolle ta peksis vaeseomaks.

Abbyt kirjeldatakse, kui rahulikku, süütut ja head tüdrukut. Tema on muidugi ainus, kes kohe Travise võludele ei alistu. Tänu kihlveo kaotusele, peab ta elama kuu aega koos Travisega. Neist saavad alguses sõbrad, aga pärast muidugi armuvad. Plika ei taha muidugi mingist armumisest kuulda, räägib kõigile, et nad on vaid sõbrad. Travis selle eest jätab oma vanad kombed maha (ei too igal õhtul enam erinevaid naisi koju) ja üritab Abby armastust võita. See tal muidugi ka õnnestub.

Plika oli kogu aeg nii melodramaatiline. Halas pidevalt, et me ei saa koos olla, me ei mõju teineteisele hästi. Pidevalt jookseb Travise juurest minema. Travis oli omandihimuline. Korrutas kogu aeg Abbyle, et sa oled minu oma. Ja muidugi kardab Abby kooliklatši. Kogu aeg muretses, et kõik vahivad teda ja mis teised arvavad. No lihtsalt seda oli äärmiselt tüütu lugeda.

Lisaks mulle tundub, et selles raamatus propageeritakse vägivalda. Üks tüüp ütles Abbyle midagi halvasti ja Travis oli valmis talle peksa andma. Abby veel ütles, et anna talle õpetust. Ja see polnud lihtne peksmine, et korra lööd ja asi korras. Ikka nii, et veri väljas ja teine tüüp on pikali maas. Huvitav, et keegi selle peale politseid ei kutsunud.

Soovitan teil oma aega selle raamatu peale mitte raisata, vaid seda paremini kasutada.