Alex Michaelides. Vaikiv patsient (Pegasus, 2019)

vaikiv-patsientTõlkinud Raili Puskar
349 lk.

Mul on viimasel ajal mingi teema nende põnevikega. Pidevalt mind miski asi häirib nendes ja kuidagi ei ole leidnud seda, mis nagu väga-väga meeldiks. Nii ka selle “Vaikiva patsiendiga”. Raamat ei ole halb, võib-olla on mu maitse muutunud.

Alicia Berenson on raviasutuses, mis tegeleb psüühiliste probleemidega. Alicia ei ole rääkinud sõnagi sellest hetkest alates, kui ta tulistas oma abikaasat viis korda näkku. Miks ta seda tegi, kui nad armastasid teineteist? Ja miks ta keeldub rääkimast?

Teda püüab ravida psühhoterapeut Theo Faber. Ta on nimelt veendunud, et tema on ainus, kes suudab Alicia uuesti rääkima panna, kuigi teistel ei ole see kuue aasta jooksul õnnestunud.

Ja nüüd see, mis mind selle raamatu juures häiris. Selleks oli Theo tegelaskuju. Ta käis mulle juba alguses natuke närvidele. Püüdis olla nii kuradima hea ja õilis uurides, mis Aliciaga juhtus. Sageli eiras ta reegleid ja siis kui vahele jäi, käitus vagatsevalt ja alandlikult. Ja see, kuidas ta oma isikliku eluga toime tuli. Ühesõnaga närvidele käiv tegelane.

Sellest hoolimata ei ole raamat halb. Ta on küllalt põnev, et edasi lugeda, kuigi vahel ajas Theo mind nii närvi, et ma panin raamatu käest ja lugesin teisi raamatuid või tegin ükskõik mida, et mitte “Vaikivat patsienti” kätte võtta. Ja peale Alicia päevikute lugemist, ma hakkasin midagi ka aimama lõpplahendusest. Raamatu lõpp oli igati sobilik.

Tahan kiita kaanekujundust. See kutsub lugema. 🙂

Advertisements

Robert Bryndza. Külm veri (Pegasus, 2019)

külm-veriTõlkinud Raili Puskar
365 lk.

See on nüüd üks raamatutest, mida ma eesti keelde oodanud olen. Mul on hea meel, et õnnestus nüüd see läbi lugeda. Bryndza on endiselt hea. Püüdsin alustada “Veriapelsini” lugemist, aga see kuidagi ei edenenud. Tuju ei olnud kiita ning alustasin Bryndza raamatuga. Alguses tundus, et ma ei suuda raamatusse sisse elada, aga siis olin jälle sellesse nii märkamatult sisse mässitud, et kui ma seda lugeda ei saanud, siis muudkui mõtlesin sellele.

“Külm veri” on juba viies raamat Erika Fosteri krimilugude sarjast. seekordses osas tuleb Erikal ning tema meeskonnal tegemist teha järjekordse sarimõrvariga. Ühel päeval leitakse Thames’i jõest kohver, milles on tükeldatud surnukeha. Mõne aja pärast leitakse teine taoline kohver koos surnukehaga. Erika otsib juhtumis läbimurret, kui talle endale järsku kallale tungitakse. Lisaks röövitakse veel ringkonnaülema Marshi kaksikud.

Mulle Bryndza stiil meeldib. Ta on küll minu jaoks kohati liiga verine, aga ta kirjutab nii põnevalt, et enne ei saa pidama, kui raamat läbi on. Süüdlane või süüdlased selguvad siin õige pea, aga see ei takista lugemist. Huvitav on jälgida, kui palju nad politseist ees on ning mis hetkest olukord muutuma hakkab.

Lisaks meeldib mulle Erika kui peategelane. Ta on väga hea uurija, aga samas suhtlejana saamatu. Tema eraelu on ka paras segadus. Siin pole seda küll nii palju sisse toodud, aga natuke ikka. Mulle meeldib, et tema tausta on raamatus piisavalt, mitte pole keskendutud ainult juhtumi lahendamisele. Soovitan krimide ja põnevike austajatele.

Sarjas on ilmunud ka kuues osa. Loodan, et seegi peatselt eesti keelde tõlgitakse. Vaadates tõlkimise tempot, siis võiks eeldada, et kuues osa ilmub veel selle aasta jooksul.

Sarja eelnevad osad:

Tüdruk jääs” (2017)
Varitseja öös” (2017)
Mustjas vesi” (2018)
Viimne hingetõmme” (2018)

Robert Bryndza. Viimne hingetõmme (Pegasus, 2018)

viimne-hingetõmmeTõlkinud Raili Puskar
367 lk.

Tegemist on Erika Fosteri sarja neljanda osaga. Nagu sarja eelnevad osad, nii oli ka see ülimalt põnev. Mõrvari nime saab juba üsna varakult teada, aga see ei võta raamatult põnevust vähemaks. Lugesin selle ühe jutiga läbi, nii et lõpetasin poole öö ajal.

Erika Fosteril on kõrini laua taga istumisest ning ta tahab mõrvarühma tagasi pääseda. See võimalus tal ka avaneb, kui prügikonteinerist leitakse läbipekstud ja piinatud naise surnukeha. Erika sekkub omavoliliselt juurdlusesse ning avastab, et poole aasta eest leiti samasuguste vigastustega noore naise surnukeha.

Raamatust ei saa eriti palju kirjutada, muidu pole enam põnev. Nagu juba kirjutasin, siis tegemist on põneva raamatuga, mida ei saa käest panna. Autor on mõrvariks valinud ikka väga erilise kuju. Mind hämmastab, kuidas ta ikka niimoodi suutis tegutseda.

Nüüd jääb üle oodata järgmist osa. Loodan, et see tõlgitakse ka õige pea. Mulle meeldib ka selle sarja kujundus.

Eelnevad osad:
Tüdruk jääs (2017)
Varitseja öös (2017)
Mustjas vesi (2018)

Susan Mallery. Kui me leidsime kodu (Ersen, 2018)

kui-me-leidsime-koduTõlkinud Raili Puskar
344 lk.

Hea on oma puhkust alustada sobiva raamatuga. Mallery raamatud sobivad selleks just ideaalselt. Totaalne ajaviitelugemine, aga ometi on kaasahaarav ning mõnus lugeda.

Callie Smith püüab oma eluga kuidagi järje peale saada, kui ta saab ootamatult teada, et tal on poolvend ja poolõde. Callie vanaisa loodab, et naine tuleb Seattle’isse tema juurde elama. Vanaisa on südamlik ja lahke mees, kes soovib oma poja tegemata jäänud tegusid heastada.

Callie’t ei hoia miski kinni. Nii ta pakibki oma vähesed asjad ning kolib Seattle’sse. See on tema senise eluga võrreldes tohutu muutus. Mitte ainult rikkus, vaid kohanemine vanaisa, poolvenna ja poolõega.

Poolvend Malcolm on harjunud lapsepõlvest peale rikkusega. Ta on heasüdamlik mees, kes ei oska alguses oma õdedega suhelda. Keira on kõigest 12-aastane, kui vanaisa ta üles leidis, aga ometi juba nii palju pidanud üle elama. Callie’l ja Keiral edeneb kohanemine raskelt, aga lõpuks saadab neid ikka edu.

Loomulikult ei puudu siit raamatust ka armastus. Lisaks sellele on siin olulisel kohal veel perekond, usaldus ning õigus olla see, kes sa ise tahad.

Ajaveetmiseks on see ideaalne raamat. Mõnus ja soe, jätab hinge helge tunde. Jõulude aega just paras lugeda.

Natuke jäi häirima raamatus olnud vead. Neid ei olnud küll palju, aga mõnes kohas olid valed nimed.

Nora Roberts. Keskpäev (Ersen, 2007)

keskpäevTõlkinud Raili Puskar
496 lk.

Seoses lugemise väljakutse lõpetamisega algas mul nüüd kergema kirjanduse periood. Seda kuni aasta lõpuni. Mul on nädalake puhkust ees ja ei taha väga raskeid asju lugemiseks võtta ja siis uuel aastal hakkan lugemise väljakutsega uue hooga pihta.

Robertsi raamat “Keskpäev” sattus mulle üsna juhuslikult kätte. Vaatasin, et minule tundmatu ja võiks ehk lugeda. Peale lugemist võin tõdeda, et oleks võinud ka lugemata jätta. Olen lugenud paremaid. Selle lugemine läks kuidagi aeglaselt ja ei olnud ka nii kaasahaarav. Ma inertsist lugesin selle lõpuni. See ei olnud halb raamat, aga lihtsalt mittemidagiütlev.

Phoebe MacNamara töötab politseis pantvangikriiside läbirääkijana. Töövalikule aitas kaasa lapsepõlves kogetud trauma. Ta oskab pantvangivõtjad maha rahustada. Kuigi ma ei tea, kas see, kuidas ta nendega rääkis, ka tegelikult kedagi maha rahustaks. Mulle tundus, et Phoebe rääkis nendega nagu idiootidega. Ühe sellise juhtumi käigus kohtub ta Duncan Swift’iga ning neid tõmbab vastupandamatult teineteise poole.

Aga keegi on võtnud Phoebe sihikule. Tema plaan on teha Phoebe’ile võimalikult palju haiget. Sellest saab alguse kassi-hiire mäng.

Lugeda võib, aga midagi erilist ei olnud. Võin juba praegu öelda, et järgmine raamat, mida lugema hakkasin on palju parem.

Colleen Hoover. Pihtimused (Pegasus, 2018)

pihtimusedTõlkinud Raili Puskar
304 lk

Minu arvamuse leiab seekord ka Tallinna Keskraamatukogu blogist Lugemiselamused.

Colleen Hooverilt on eesti keeles ilmunud kolm raamatut ning kaks neist on mul nüüd loetud. Ilmselt tuleb lugeda ka kolmas raamat läbi, sest autor kirjutab niivõrd hästi. Ta on kirjutanud nii täiskasvanutele kui noortele. „Pihtimused“ on noorteromaan, kuid see ei tähenda, et teised seda lugeda ei võiks.

Auburn on kolinud Dallasesse, et oma elu uuesti üles ehitada. Ta on noor naine, kellel nii mõndagi on juba selja taga. Auburn soovib saavutada vaid üht ning selle nimel on ta valmis sõlmima kompromisse.

Ühel päeval teel töölt koju kohtub ta kunstiateljee omaniku Oweniga, kellega neil tekib kohe suurepärane klapp, kuid elu ning nende saladused seavad nende teele takistusi. Tundub, et Oweni saladused ähvardavad hävitada kõik selle, mille nimel Auburn tööd on teinud ning ainus võimalus on Owen oma elust välja lülitada. Kas neil õnnestub, hoolimata minevikus tehtud vigadele, kõik klaarida või kisub elu neid siiski lahku, seda saate teada, kui loete raamatut.

Colleen Hoover kirjutab nii kaasahaaravalt, et sa lihtsalt unustad ennast lugema. Tema raamatud on nii emotsionaalsed, et tahaks vahepeal ennast kerra tõmmata ja tegelaste pärast nutta. Nii elan kaasa nendele. Raamat oli kohati küll ette aimatav, aga see ei kahanda tema võlu. Soovitan lugeda nendel, kes ei pelga suuri tundeid ega draamat, sest peamiseks teemaks on ikka armastus.

Christina Dodd ja Connie Brockway. Iidne armualtar (Ersen, 2002)

Iidne armualtarTõlkinud Raili Puskar
319 lk

See oli praegu nii vale raamat lugemiseks aga ometi nii õige. Vale selles mõttes, et tegemist on isikliku raamatuga, mida ma kunagi juba lugenud olen. Ometi mul on nii palju muid raamatuid, mida ma veel lugenud ei ole. Aga tuli tahtmine seda lugeda ja nii ta ikkagi ette võtsin.

Siia kaante vahele on kokku koondatud neli armastuslugu. Kolm neist toimuvad minevikus ning üks tänapäevas. Keskseks tegelaseks, kui nii võib öelda, on nendes lugudes üks voodi – Mastersoni voodi.

Laurel korraldab Mastersonide mõisas viimast ekskursiooni, enne kui mõis külastajatele suletakse. Ootamatult avastab ta turistide seast enda endise armukese. Laurel räägib külastajatele mõisa ja selle omanike minevikust lugusid. Mineviku lugude vahele ongi põimitud tänapäevane lugu. Minevikulood räägivad rüütlist, kellel on tõrges naine; vaesunud aristokraadist, kes tahab röövida rikast pärijannat, kuid võtab hoopis vale naise; ning leedist, kes ühe mehe voodi külge aheldab, kuid jääb ise ka sinna lõksu. Neljas lugu on Laureli ja Maxi armulugu.

Tegelased ja ajastud muutuvad, aga voodi on jäänud ikka samaks.

Selles raamatus on väga palju kirge ning seksi. Kõik on muidugi kirjeldatud ülivõrdeis, nii tunded kui inimesed, aga mind see ei häirinud. Võtsin asja huumoriga. Ei soovita lugeda, kes ei salli seksikirjeldusi. Raamat ei lähe ilmselt peale ka feministidele. Kirglikku seksikirjeldusi on siin kuhjaga, aga mind need ei häirinud. Kergeks ajaviitelugemiseks sobib ideaalselt.