Antoine de Saint-Exupéry. Väike prints (Rahva Raamat, 2018)

Väike printsTõlkinud Reet Alas
Originaalillustratsioonid Antoine de Saint-Exupéry
111 lk.

Ma lõpetasin selle raamatu tegelikult juba esmaspäeval, aga ei ole siiani suutnud ennast koguda, et sellest raamatust kirjutada. Mõtlesin teisipäeval kirjutada siia, aga tekkis tunne, et ma ei oska. See tunne on mul tegelikult praegugi. Peast jooksis läbi mõte, et peaksin selle ühe korra veel läbi lugema ja siis kirjutama. Seda ma pole siiski veel teinud, aga ilmselt varsti küll. Mulle avaldas see raamat suurt muljet.

See on üks armas raamat väikesest printsist, kes elab üksi oma pisikesel planeedil ning satub rändama erinevatele planeetidele. Lõpuks jõuab ta maale, kus ta kohtub lenduriga. Raamatus arutleb väike prints elus olulistel teemadel – armastus, sõprus, üksindus. Samuti, kuidas inimesed näevad elus olulisi asju. Ühe jaoks on näiteks tähed taevas lihtsalt ilus vaatepilt, aga teine mõtleb neist kui raha teenimise võimalusest.

Raamat on ilmselt küllaltki autobiograafiline, sest autor oli ise lendur ning tegi 1935. aastal Sahara kõrbes hädamaandumise.

Mulle läks raamat hinge. See on naljakas, südantsoojendav, aga samas ka kurblik ning nukker. Kes veel pole lugenud, siis soojalt soovitan. Ma arvan, et mu üks parimaid lugemiselamusi sellel aastal. Sõnadega ei suutnud ma pooltki seda edasi anda, mida südames tunnen.

Lõpetuseks siia üks tsitaat raamatu tagakaanelt, mis tuletab meelde olulist tõde:

Ja nüüd minu saladus. See on hästi lihtne: üksnes südamega näeb selgelt. Kõige tähtsam jääb silmale nähtamatuks.

 

Advertisements

Holly Seddon. Ära sule silmi (Rahva Raamat, 2018)

ära-sule-silmiTõlkinud Eve Laur
352 lk.

Ma ootasin selle raamatu lugemist väga, sest autori eelmine raamat “Püüa mitte hingata” (2017) meeldis mulle väga. “Ära sule silmi” oli minu jaoks ärritav. Need tegelased ajasid mind vihale.

Raamat jutustab kaksikõdedest Sarah’st ja Robinist. Nad ei ole aastaid teineteisega rääkinud. Robin elab Manchesteris oma korteris täielikus eraldatuses. Ta pole juba mitu aastat väljas käinud ning ei suhtle kellegagi. Ta kardab majast väljuda. Tema päevade sisuks on trenni tegemine ja naabrite jälgimine ning ta magab voodi all.

Sarah’ga on ka kummaline lugu. Mees viskab ta majast välja, ega luba teda enam tütre lähedusse. Sarah ei tea, mida teha ning püüab õde üles otsida, et sepitseda plaani, kuidas oma tütart tagasi saada.

Raamatus on kajastatud nii õdede olevikku kui minevikku, vaheldumisi. Näidatakse, mismoodi kujunes kõik nii nagu praegu on. Minu jaoks ei olnud veenev. Lugesin siiski lõpuni, aga mulle eriti ei meeldinud. Raamat oli põnevikule mitteomaselt aeglase kulgemisega, aga see ei häirinud. Häirisid just need tegelased ja nende mõtteviis. Autor ei kirjutanud kõike päris lahti ka, nii et mõnda asja jäi ümbritsema saladuseloor. Ma ei oska antud raamatut soovitada, sest lugemise ajal tundsin pidevalt, et ma olen ärritunud. Raamatu lõpus sai asi küll selgeks, miks mõned tegelased nii käitusid nagu nad käitusid, aga minu emotsiooni see enam muuta ei suutnud.

Arthur Conan Doyle. Baskerville’ide koer (Rahva Raamat, 2017)

majaga kaas uus pealkiri_kaanejoonis_q2Tõlkinud Pirjo Leek
269 lk.

Ma olen seda raamatut korra teismelisena juba lugenud. Ma mäletan, et siis meeldis see mulle väga. Oli põnev ning huvitav. Nüüd kui uuesti lugema hakkasin, siis tundus keelekasutus veidralt ülepaisutatud ja alguses ei olnud üldse huvitav. Raamat jäi mul kuidagi venima. Võib-olla ei olnud õige aeg selle alustamiseks. Nüüd paar päeva tagasi võtsin raamatu uuesti kätte ja oli hoopis parem lugeda. Tegevus läks põnevamaks ning raamat edenes kiiresti.

Peale onu Charles Baskerville’i surma, pärib Henry mõisa. Tema onu surm on kummaline. Selle uurimiseks palub Charles’i sõber Mortimer abi Sherlock Holmes’ilt. Mortimer on tulnud vastu Kanadast saabuvale Henry Baskerville’ile, kes tuleb mõisa elama.

Juba Londonis hakkavad juhtuma kummalised sündmused. Keegi saadab kirja, et Henry ei läheks mõisasse ning hoiaks nõmmest eemale, kui ta teab, mis talle hea on. Pealekauba neid lausa jälitab keegi. Henry kuuleb ka legendi põrgukoerast, kes väidetavalt tapab Baskerville’ide soost mehi.

Teismelisena tundus see raamat minu jaoks tohutult müstilisena. See oli ilmselt esimene Doyle’i teos, mida lugesin ning see avaldas mulle väga suurt mõju. Praegu ta enam nii müstiline ei tundunud, aga siiski oli hea meel mälu värskendada.

Kaari Utrio. Tuulepistrik (Rahva Raamat, 2017)

tuulepistrikTõlkinud Loone Ots
591 lk.

Teismelisena mulle Utrio väga meeldis, eriti tema raamat “Vendela”. “Tuulepistrik” mulle nii palju muljet ei avaldanud, aga oli siiski päris hea lugemine, kui konarlikust algusest üle sain.

Tegevus saab alguse kauges minevikus, aastal 1066 ja lõppeb 1085. aastaga. Euroopas toimuvad pöördelised sündmused. Bütsants on kokku varisemas ning Itaalias toimuvad rahutused ning sõjad.

Selles kaootilises maailmas püüavad hakkama saada Aure ja Lyy. Nad on õde ja vend. Kui Aure oli 14-aastane kohtus tema tee Olaf Tuulepistrikuga. Kahjuks ei sündinud sellest Aurele midagi head, vastupidi. Olafi tegu nõuab vana kombe kohaselt veritasu. Peale Olafi tegu rändavad Aure ja Lyy Soomest laia maailma. Nende tee viib Bütsantsi ja seejärel Itaaliasse.

Aure on natuke nagu nõiatar. Teda kutsutakse Aure Uinutaja, sest ta valdab sellist laulu, mis aitab haigetel paraneda. Lyy on sõdalane, kellest sai varjaagide (Bütsantsi keisri põhjameestest koosnev ihukaitsevägi) pealik. Nende tee ristub Bütsantsi keisri sõjakäigul saratseenide vastu uuesti Olaf Tuulepistrikuga, kellest on vahepeal saanud Sinetra krahv Olaf Falco.

Mul oli alguses raske sellesse raamatusse sisse elada. Tekst on tihedas väikeses kirjas, erinevaid tegelasi ning tegevuspaiku on palju. Lisaks kõik need sõjad ja omavahelised väikesed nägelused. Alguses oli nagu lihtsalt jutustav lugu, kus suurt miskit ei toimunud. Kui oli loetud umbes 200 lehekülge, siis läks asi minu jaoks huvitavaks. Siis sai tegevus õige hoo sisse. Hakkasid toimuma intriigid, endiselt jätkusid sõjad, tähtsad olid ka usuasjad ning loomulikult ei puudu teosest ka armastus. Näha on, et autor on teinud tõsist uurimist, et seda raamatut kirjutada. Armastuse pool siin raamatus meeldis mulle väga, intriigid ka. Kes armastab ajaloolisi romaane, siis soovitan lugeda.

Katrin Pauts. Öömees (Rahva Raamat, 2017)

Oomees_kaaned_280x190.indd264 lk.

Nagu näha, siis mu jaanuar jätkub endiselt süngete toonidega. Seekord siis kodumaine krimi. Olen ka eelnevaid tema raamatuid lugenud ja need on mulle meeldinud, nii et ei kõhelnud ka selle teose kätte haaramises. Õnneks ei pidanud ka seekord pettuma.

Vanal sillal tapetakse noor koolitüdruk Lisann. Liikvele läheb jutt, et seda tegi Öömees. Öömees on ühe vana linnalegendi tegelane. Asja asub omal käel uurima kohalik nn külapolitseinik Virve. Selgub, et tüdruk oli uurinud oma ajalooõpetaja Danieli palvel seda sama legendi.

Selles Danielis on ka midagi kummalist. Ta on kuidagi rabe ja närviline. Virvele ei meeldi ta alguses üldse. Ja siis kaob Danieli teismeline tütar Kristina.

Midagi pole öelda, Katrin Pautsil jookseb sulg hästi. Alguses oli küll selline tunne, et mis tiinekate jama see on, aga eks seda vist oli vaja. Pärast läks raamat nii põnevaks, et lugesin ühe jutiga läbi. Tegelased on muidugi jälle kummalised. Teravalt omamoodi karakterid. Kõik mingisuguse kiiksuga. See tiinekate jutt oli natuke tüütu, aga muu oli küll suurepärane.

Lisaks see õhustik, sünge väike maa-asula. Mulle meenub laul depressiivsetest Eesti väikelinnadest. Ja kõik see põnevuse keerutamine. Tegelased lõpupoole juba aimavad, kes see mõrvar on, aga keegi ei maini ta nime. Põnevus säilib lõpuni. Nagu raamatu lõpust võis aru saada, siis on sellele ka järge oodata. Jään põnevusega ootama uut raamatut.