Florian Illies. 1913. Sajandi suvi (Tänapäev, 2017)

1913-sajandi-suviSeekord sattus mu teele üks väga kummaline raamat. Raamat koosneb erinevatest jutukestest-lõikudest, mis toimus aastal 1913. Need on ajaliselt liigendatud kuude kaupa. Jaanuarist detsembrini.

1913. aasta, mis teadupärast eelneb I maailmasõjale on kohati muretu ja lõbus, samas ka täis ängi ja maailmavalu. Osad kardavad sõda, samas väidab inglise poliitik Norman Angell, et mingit sõda ei tule, sest riigid on majanduslikult üksteisest liiga sõltuvad.

Enamus juttudest keskenduvad kunstile, kirjandusele ja kultuurile. Sekka ka mõni poliitik, teadlane ja leiutaja ning vähemalt minu jaoks täiesti tundmatuid tegelasi. Ka lihtsalt seltskonnategelasi, kelle nimi ei ütle tänapäeval enam midagi. Kuna raamatu autor on ise sakslane, siis mõistagi on suurem rõhk sakslastel.

Palju tuleb juttu sellistest tegelastest nagu Freud ja Jung, Picasso, Kafka, Rilke, Thomas ja Heinrich Mann jne jne. Loomulikult ei jäeta mainimata Hitlerit ja Stalinit. Peale nende on veel palju muid igasuguseid minu jaoks tundmatud tegelasi. Juttu on nende tegemistest ja eraelust, armuvalust ja suhetest. Nende mõtetest ja filosoofiast.

Miks see raamat mulle kummaline tundus? Esiteks tundusid need jutud mulle seosetult kokku pandud, üksteisega mitte haakuvad. Tundus, et neid seob ainult see, et nad on toimunud ühes kuus. Hiljem ma harjusin sellega, nii et raamat kõige hullem ei tundunudki, aga siiski oli ta minu arvates natuke igav. Võib-olla sellepärast, et paljud tegelased olid tundmatud.

Minus tekitas natuke segadust ka see, et raamat on ilmunud Tänapäeva Punase raamatu sarjas. Seal on ilukirjanduslikud raamatud, kuid “1913. Sajandi suvi” on pigem kultuurilooline kui ilukirjanduslik.

Mõned näited raamatust:

1913. aasta esimene sekund. Pimedas öös kaigub lask. On kuulda plõksatust, sõrm päästikul tõmbub pingule, järgneb teine kume lask. Alarmeeritud politsei ruttab kohale ja võtab laskja otsemaid kinni. Tema nimi on Louis Armstrong.
Kaheteistaastane oli tahtnud varastatud revolvriga tervitada uut aastat New Orleansis. Politsei pistab ta kongi ja saadab ta juba 1. jaanuari varahommikul parandusasutusse Colored Waif’s Home for Boys. Ta käitub seal nagu metsaline, nii et asutuse juhataja Peter Davis ei leia muud nõu, kui poisile trompet pihku pista (tegelikult oleks ta tahtnud poisile vastu kõrvu anda). Louis Armstrong jääb ühtäkki vait, võtab pilli vaat et õrnalt vastu ning tema sõrmed, mis veel eelmisel õhtul olid närviliselt näppinud revolvri päästikut, tajuvad nüüd taas külma metalli, kuid paugu asemel meelitab ta sealsamas direktorikabinetis trompetist välja esimesed soojad, ürgselt jõulised helid. (lk 9)

Preisi printsess Victoria Luise ja Ernst August von Hannover suudlevad jaanuaris esimest korda. (lk 20)

3. augustil lämbub Berliini ääremail Jungfernheides liivahunnikus üks artist. Tema kunst seisnes selles, et ta suutis olla kuni viis minutit elavalt maetud.
Ent sel päeval unustas trupijuht suures jutuhoos artisti sootuks ära ning hakkas teda kahjuks alles kümne minuti pärast välja kaevama. (lk 190)

Advertisements

Katja Millay. Vaikuse meri (Päikese Kirjastus, 2016)

vaikuse-meri“Vaikuse meri” on üks väheseid viimase aja noortekirjanduse raamatuid, kus pole fantaasiasugemeid. Tegemist on kahe noore ja katkise hinge kohtumisest, sõbrunemisest ja armumisest.

Nastja on endine imelaps. Arvati, et temast saab esmaklassiline pianist. Kahjuks röövis selle temalt üks kohutav tragöödia. Nastja ei ole tema pärisnimi. Ta võttis selle endale pärast seda ise. Ta kolib peale tragöödiat teise linna ja läheb teise kooli, et keegi ei teaks, kes ta on. Nastja otsustas peale seda kohutavat sündmust enam mitte rääkida. Et ennast teistele õpilastele vastumeelsemaks teha, kasutab ta litsakat riietust ja meiki. Ta tahab olla üksi.

Josh Bennett on samamoodi katki. Terve tema perekond on surnud ja vanaisa vähki suremas. Ta ei taha teiste inimestega suhelda, sest arvab, et kui ta kellestki rohkem hoolima hakkab, siis see inimene sureb ja jätab ta maha. Ka tema hoiab koolis omaette. Tema hobiks on puutöö.

Ühel hetkel Josh ja Nastja kohtuvad. Nastja hakkab Joshi juures garaažis käima ja vaatab, kuidas noormees meisterdab. Ja siis hakkab Nastja temaga rääkima. Igapäevastest asjadest. Endast ja oma saladustest ta ei räägi.

Mulle väga meeldis see raamat. Kõik need tunded ja sõnade taga kumavad mõtted. Ma lugesin ja see lugu neelas mind endasse. Ma tahtsin muudkui edasi lugeda. Tegemist on põneva ja kaasahaarava raamatuga, sest tahaks ikkagi teada saada, mis siis Nastjaga 15-aastaselt juhtus. Muudkui antakse vihjeid, aga mis tegelikult juhtus, selle saab teada alles lõpupoole. Kõik noorte tunded on hästi kirja pandud – enesehaletsus, tunne, et oled perekonda alt vedanud, kartus ennast siduda, masendus, hirm. Raamatut ei saa pidada kurvaks, sest lootus paremale elule ja tervenemisele on olemas. Soovitan lugeda kindlasti noortel ja ka vanematele inimestele sobib!

Robin Hobb. Salamõrtsuka õpilane (2000, Varrak)

salamortsukaLugesin seda raamatut lugemise väljakutse raames.Raamatu algus läks mul üle kivide ja kändude. Kuidagi ei edenenud ja ma ei suutnud hästi keskenduda, aga pingutasin siiski edasi, et lugemise väljakutset lõpetada.

Raamatu tegevus toimub väljamõeldud maailmas, kus üks vanamees viib väikese 6-aastase poisi kuningakotta, et need ta üles kasvataksid. Ta on kuningliku printsi sohilaps. Tal pole alguses nimegi. Kutsutakse lihtsalt poisiks.

Alguses ei pöörata talle suurt tähelepanu. Tema eest hoolitseb Burrich-i nimeline tallimees. Nii õpib ta tallitööd. Lõpuks otsustab kuningas anda talle hariduse ja teha temast oma salamõrtsuka. Ta õpib erinevaid kunste, taimi, taidu jne. Mõned õppetunnid õnnestuvad paremini kui teised. Kahjuks on tal ka palju vaenlasi, kes talle surma soovivad. Õnneks leidub tal ka abilisi.

Ta jälgib hoolega ümbrust ja paneb kõike enda ümber tähele ning jätab meelde. Ta saab teada mitmeid saladusi. Samuti usaldatakse talle juba erinevaid missioone, mis siis, et ta on kõigest 14-aastane.

Lõpuks hakkas romaan ennast siiski vaikselt lahti harutama ning läks põnevaks. Lõpust ei maksa enam üldse rääkida. See oli juba väga kaasahaarav. Peab ikka järgmised osad ka ette võtma, et teada saada, kuidas lugu edasi läheb. Praeguseks peaksid vist kõik selle sarja osad eesti keeles olemas olema.

Muidu oli raamat usutav, aga natuke naljakas oli peategelase puhul see, kuidas ta mitu korda peaaegu surma sai ja ikka ellu ärkas. Eriti käib see mürgitamise kohta.

 

Nüüd ma sain arvuti, nii et täna tuleb ilmselt mitu raamatututvustust.

Linda Goodnight. Mälestuste maja (Ersen, 2016)

malestuste-majaVahelduseks üks naistekas, mis on mõnus ja helge. Natuke kurbust ka sekka, aga lugedes ja lõpetades seda raamatut, jäi hinge siiski helge tunne.

Julia elab Honey Ridge’is ja ta peab seal külalistemaja. Julia toibub seal oma purunenud abielust ja poja kaotusest, kui ootamatult satub tema külalistemajja Eli Donovan. Eli on just vanglast vabanenud ja otsib tööd. Lisaks saab ta ootamatult teada, et tal on poeg Alex, kelle eest ta peab hoolt kandma hakkama.

Eli lepib vähesega ja on rahul, et ta sai tööd. Ta ei maini Juliale, et on eksvang. Samamoodi ei maini Julia talle, et ta on kaotanud oma poja. Mõlemal on oma saladused ja kumbki püüab lihtsalt  olla, aga sellest hoolimata tõmbab neid teineteise poole.

Lisaks veel maja, kus nad elavad – Virsikuaia külalistemaja. Majal on oma ajalugu ja seal juhtuvad imelikud sündmused. Nii Julia, Eli kui ka Alex leiavad majast väikeseid kuulikesi. Samuti on majas väga hea ja helge õhkkond. Nii rullubki Julia ja Eli loo taustal lahti ka üks kodusõjaaegne armastuslugu.

Soovitan lugeda nendel, kes igatsevad midagi head ja mõnusat.

M. L. Stedman. Valgus ookeanide vahel (Pegasus, 2016)

valgus-ookeanide-vahelRomaani “Valgus ookeanide vahel” põhjal on valminud ka samanimeline film, mis praegu kinodes jookseb. Mina tegin seekord pattu ja vaatasin enne filmi ja nüüd lõpetasin raamatu lugemise. Tavaliselt ma teen vastupidi, aga seekord ei jõudnud raamatut ära oodata.

Õnneks see minu lugemiselamust ei rikkunud. Ma teadsin küll, mida oodata, aga see ei seganud. Film on raamatule sarnane. Palju ei ole muudetud.

Raamatu tegevus toimub peale I maailmasõda, kui Tom Sherbourne naaseb sõjast Austraaliasse ning läheb Janus Rock’ile majakavahiks. Ta kohtub Isabeliga. Nad armuvad ja abielluvad. Pärast luhtunud lootusi last saada, on Isabel murtud. Ühel hommikul aga uhub ookean randa paadi, kus on surnud mees ja väike imik. Nad otsustavad imiku ise üles kasvatada.

See on üks parimaid raamatuid, mida ma viimasel ajal lugenud olen. Siin ei saa kedagi hukka mõista või kellegi poolt olla, sest raske on kõigil. Karm teema on nii hästi kirja pandud. Ja tegemist on autori debüütromaaniga. Ma loodan, et ta kavatseb veel kirjutada, sest mina igatahes tahan veel tema raamatuid lugeda.

Viimaste lehekülgede lugemise ajal pisarad lihtsalt voolasid. See oli südamlik ja nii nii kurb. Nii hästi kirjeldatud kõik need tunded ja emotsioonid. Filmi vaadates juba mõtlesin, et raamatus saab neid veelgi paremini kirjeldada ja autor ei petnud mu ootusi. Film oli hea ja raamat oli lihtsalt super. Soovitan lugeda!

Victoria Aveyard. Klaasmõõk (Pikoprint, 2016)

klaasmookMul on suur kergendus, et ma selle raamatu lõpuks läbi sain. Alustasin seda raamatut suurte ootustega, sest esimene osa (“Punane kuninganna“, 2015) mulle tohutult meeldis. Teine osa valmistas kahjuks pettumuse.

Teises osas jätkub Mare Barrow teekond väljamõeldud maailmas. Inimesed on jagatud punasteks ja hõbedasteks. Punased on lihtrahvas ja hõbedased on erinevate võimetega valitsev klass. Mare kuulub lihtrahva klassi. Tema veri on punane, aga samas on tal hõbedase võime. Ta suudab tekitada ja valitseda välku.

Teises osas saab alguse Mare ja tema sõprade põgenemine prints Maveni eest, kes ta reetis. Ta asub päästma teisi endasuguseid Maveni eest. Samuti plaanib nende rühmitus Ergav Kaardivägi ülestõusu. Ega selles raamatus suurt muud juhtugi ja see ongi pettumus.

Peategelane kogu aeg ainult heietas, et kas ta teeb õigesti ja kas peaks tegema just nii või valima teise tee. Okei, vahepeal päästeti mõni uusvereline ka. Ta hakkas mulle juba alguses närvidele käima. Kõigepealt sellega, et ta pidas ennast teistest paremaks ja ta pole tavaline. Järgmises lõigus juba haletses ennast, et ta pole midagi väärt ja tema elu on teistest keerulisem. Pidevad sellised sisemonoloogid hakkasid vastu. Samuti see, kuidas ta kohtles oma sõpru. Kedagi ei usaldanud ja raamatu lõpu poole pidas ta ennast jälle nendest paremaks.

Ma pingutasin selle raamatuga lõpuni, sest ma tahaks siiski ka kolmandat osa (kui see ükskord eesti keeles ilmub) lugeda ja teada, mis tegelastest saab. Tegemist on noorteraamatutega ja võib-olla noortele sobib see kõhklev ja kahtlev stiil. Minule antud hetkel ei sobinud.

Mart Sander. Litsid. II raamat (Paradiis, 2016)

litsid-naiste-soda-ii-raamatTegemist on triloogia teise osaga, kuigi esitlusel autor ütles, et ta vist ei mahuta seda materjali kolme raamatusse ära. Nii, et eks näis, võib-olla tuleb neli raamatut või veelgi rohkem. Igatahes mina ootan küll järgmist osa.

Tegevus toimub aastal 1941. Eestis on murrangulised ajad. Nõukogude Liit on vallutanud Eesti ja paljud ootavad, millal Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel puhkeb sõda, et siis uuesti oma iseseisvus taastada.

Proua Kuke bordellis käib tegevus ikka endistviisi, kuigi kliente on vähemaks jäänud ja nüüd käivad seal härrasmeeste asemel nõukogude võimu esindajad. “Proua Kuke kanala” ei jää puutumata ka küüditamisest. Sealgi toimuvad pealekaebamised ja ülesandmised. Julgelt ei või ennast keegi tunda. Iga oma tegu ja sõna peab valima, sest sind võidakse kõiges süüdistada.

Mart Sander kirjutab väga hästi ja ladusalt. Kui esimene osa ilmus, siis ma suhtusin sellesse raamatusse eelarvamusega. Mõtlesin, et ei hakka seda lugema, aga siis kuulsin, et inimesed kiidavad raamatut. Võtsin siis ka plaani ja ei pidanud pettuma ning ei tohi lasta ennast pealkirjast eksitada. Tegevus toimub küll bordellis, aga on maitsekalt kirja pandud. Ei ole labane. Raamat on kaasahaarav ning edeneb kiiresti.

Teist osa ootasin juba pikisilmi ja nagu esimese osa puhul, siis ka teine osa on põnev ja kaasahaarav. Lisaks on raamatus palju sellest ajast pärinevaid fotosid, mis ilmestasid raamatut. Raamat lõppes järsku, poole tegevuse pealt, nii et nüüd ei jäägi muud üle, kui oodata järgmist osa. Loodan, et sellega väga kaua ei lähe.

Esimene osa on ilmunud aastal 2015, väljaandjaks Ajakirjade Kirjastus. Mart Sander “Litsid”.