Art Spiegelman. Maus (Pythagorase Püksid, 2018)

mausTõlkinud Tiina Aro
296 lk.

„Maus“ on graafiline romaan holokausti teemal. Joonistused on lihtsad ning must-valged. Romaani aluseks on Art Spiegelman’i isa mälestused sõjast ning holokaustist. Maus tähendab saksa keeles hiirt. Juute ongi siin raamatus kujutatud hiirtena, sakslaseid kassidena ning poolakaid sigadena. Väga huvitav valik minu meelest. Ilmselt selle pärast, et poolakad reetsid neid sõja ajal pidevalt.

Raamatus toimuvad sündmused nii olevikus kui minevikus. Minevikku meenutab Arti isa Vladek siis, kui poeg temalt selle kohta küsib ning palub tal oma raamatu jaoks rääkida talle, mis temaga juhtus. Kuidas Vladek ja Andzia Auschwitzist eluga pääsesid?

Olevik on 1978. aastal, siis näidatakse Vladeki praegust elu, mida endiselt mõjutavad minevikusündmused. Kahjuks mitte positiivselt.

See on väga isiklik raamat. Art kujutab siin ausalt enda keerulisi suhteid isaga. Isal on endiselt sellised ellujäämise viisid nagu laagris ning ta ei mõista, et neid ei ole enam vaja. Selle pealt tekivad tülid pojaga ning tema teise naise Malaga. Art on kade oma surnud venna peale, sest tundub, et tema oleks ideaalne poeg. Samuti kirjutab ja joonistab ta ausalt oma tunnetest, mis teda valdasid peale ema surma. Ja see pidev süütunne.

Soovitan lugeda, et avardada silmaringi ning tajuda holokausti veidi teises formaadis. Mind igatahes haaras see lugu endaga kaasa. Siin ei ole oluline ainult sõja ajal üle elatu, vaida ka see, kuidas see mõjutas ellujäänute edasist elu. Mõtlemapanev, nukker, aga mõnikord minu jaoks ka humoorikas. Mitte sõja-aegne tegevus, vaid see, kui isa on juba eakas ning sõda on ammu möödas.

Väärt lugemiselamus igatahes.

„Maus“ on esimene graafiline romaan, mis on saanud Pulitzeri preemia.

Advertisements

Elizabeth Strout. Olive Kitteridge (Tänapäev, 2016)

olive-kitteridgeSee raamat ootas ammu mu riiulil lugemist. Tegemist on Tänapäeva Punase Raamatu sarja kuuluva teosega, mis 2009. aastal sai Pulitzeri preemia ning sellest on tehtud ka mini-seriaal (Olive Kitteridge).

Raamat koosneb 13 lühijutust. Nendes 13 lühijutus kohtab palju erinevaid tegelasi. Tegevus toimub ühes väikeses linnakeses ja räägitakse erinevate inimeste elust. Keskne tegelane on Olive Kitteridge, endine matemaatikaõpetaja, kes nüüd on pensionil. Paljud jutud siiski ei ole keskendunud Olive Kitteridge’ile, kuigi tema kohalolu on tuntav. Lihtsalt jutustatakse väikese linnakese inimestest ja nende muredest ning rõõmudest. Enamasti siiski muredest.

Olive märkab, et maailm tema ümber on muutunud ja ta ei mõista enam paljusid asju. Ta on riiakas ja karm. Koolis lapsed kartsid teda. Teate küll neid inimesi, kelle meelest ainult nende arvamus on õige ja ainult nemad teavad, kuidas tuleb elada.

Talle ei meeldi poja naine. Olive’i arvates see naine röövis temalt poja, sest nad kolisid kaugele Californiasse. Ta ei suuda mõista, miks poeg temaga suhelda ei taha. Samuti tunneb Olive kahjurõõmu, kui kellelgi läheb halvemini kui temal.

Ma ei suutnud päris hästi seda raamatut mõista. Ma arvan, et see oleks mulle rohkem meeldinud ja rohkem kohale jõudnud, kui ma loeksin seda näiteks 30 aasta pärast uuesti. Raamatus on tegelased enamasti vanemad inimesed. Minu jaoks oli küllaltki masendav raamat, palju oli surmateemat sisse toodud. See muidugi on loomulik, sest tegu ju vanemate inimestega. Tegemist ei ole halva raamatuga, lihtsalt mina lugesin seda valel ajal. Siia lõppu üks ilus mõte raamatust.

Oli päevi – Olive mälestas seda -, kui Henry hoidis koju jalutades ta kätt, keskealised inimesed oma parimas eas. Kas nad olid osanud neil hetkedel vaikselt rõõmustada? Tõenäoliselt mitte. Inimesed tavaliselt ei tea oma elu elades, et nad seda elavad. (lk. 170).