Kelly Rimmer. Ema pihtimus (Ersen, 2017)

ema-pihtimusTõlkinud Tiina Kanarbik
320 lk.

Olen lugenud samalt autorilt veel ühte raamatut – “Salajane tütar“. Kuna eelmine meeldis, siis võtsin ka romaani “Ema pihtimus” käsile. Seda lugedes tekkis mul terve rodu erinevaid tundeid. Peamiselt viha, aga ka kurbus ja lõpuks oli hea meel, et Olivia sellest olukorrast välja pääses.

Sündmuseid antakse edasi kahe tegelase vaatevinklist. Nendeks on Olivia ja Ivy ning nad on omavahel seotud ühe mehe Davidi tõttu. Nimelt on David Olivia mees ning Ivy poeg. Lugu algab nii, et sündmused on juba toimunud ning naised jutustavad sellest oma meenutuste kaudu.

Juhtus üks kohutav sündmus, mis mõjus Oliviale rängalt ning ta püüab paraneda. Ühel päeval otsustab David ennast ära tappa, mis minu jaoks oli natuke üllatav, sest tavaliselt perevägivallatsejad ei ole enesetapjalike kalduvustega (vähemalt minu arvates).

Igatahes see lugu, mis nendel lehekülgedel jutustatakse on võigas ja kole, aga ometi haaras kaasa, sest lootsin, et ehk lõppeb Olivia jaoks kõik siiski hästi. Tegemist on raske ja masendava looga, kus väliselt oleks tegemist nagu musterperekonnaga, aga tegelikult on see naise jaoks põrgu. Tundsin Oliviale kaasa ning muretsesin tema pärast.

Nagu alguses juba kirjutasin, siis jutustavad naine ja ema oma lugu mõlemad vaheldumisi. Kui Olivia pani endale kaasa tundma, siis Ivy lugu ajas mind tõsiselt vihale. Esiteks juba see, kuidas ta oma ainust poega kasvatas. Tema poeg peab olema igal alal parim ning ta on teistest erilisem. Seda siis sisendati Davidile. Ilmselt sellepärast, et Ivy enda unistused jäid rasedaks jäämisega unustuse hõlma ning ta jäi koduseks emaks, kes pole kunagi tööl käinud. Tema ainukeseks hobiks ja huviks oli tema poeg. Mind ajas nii vihale, kuidas ta kogu aeg oma poega ülistas ning ei näinud üldse tema vigu.

Vägivalla kalduvused lõid Davidil välja juba lapsena, aga ema ei tahtnud näha või ei näinudki neid. Ikka olid kõik teised Davidi hädades süüdi. David pole ju võimeline kellelegi liiga tegema. Ivyle ei meeldinud ka Olivia ning ta üritas pidevalt nende suhet õõnestada. See viis lõpuks kohutavate tagajärgedeni. Ivy puhul vihastas veel see, et ta teadis, et David peksab Oliviat, aga ta õigustas oma poega ning ei võtnud midagi ette vägivalla peatamiseks.

Ma võiks vist sellel teemal veel pikalt vahutada, aga soovitan raamatut lugeda. Raamatu teema on küll raske ja sünge, aga pani kaasa mõtlema.

Advertisements

Dot Hutchison. Liblikate aed (Pegasus, 2018)

liblikate_aed_KAAS.inddTõlkinud Jüri Kolk
284 lk.

Ma ilmselt oleksin jätnud selle raamatu alguses oma nimekirjast kõrvale (sest raamatukogust on juba niigi palju raamatuid käes), aga siis sain Pegasuselt raamatu ja mõtlesin, et mis seal ikka. Loeme siis kohe läbi. Sisututvustust lugedes tundus, et tegemist on päris sünge raamatuga ja nii see ka oli. Ikka väga sünge ja nii masendav.

On üks mees. Teda nimetatakse Aednikuks ning ta kogub liblikaid. Tundub ju süütu hobi olevat? Aga liblikateks on röövitud tüdrukud. Umbes 15-21 aastaseid, neid ei ole seal mitte 1-2, vaid ikka kümneid. Aed on huvitava tehnoloogiaga ehititatud, nii et väljast ei ole aru saada, mida see endast kujutab. Osad tüdrukud on seal juba aastaid olnud ning kui mõni neist sureb, siis tuuakse uus tüdruk asemele. Aednik tätoveerib nende seljale liblikatiivad ning annab neile uue nime. Lõpuks juhtub paratamatus ning Aed siiski avastatakse.

Raamatus ongi vaheldumisi kajastatud ühe tüdruku ülekuulamist ja siis tema mälestusi Aiast. Väga huvitavalt üles ehitatud. Ma ei ole enne midagi sellist lugenud. Omapärane raamat. Päris pikalt ma ei suutnud oma arvamust sellest kujundada. See tundus nii teistsugune ja veider.

Esiteks see Aednik oli veider. Ta omast arust nagu tegi head. Ja ma ei suutnudki teda lõpuni mõista. Aedniku pojad olid ka kummalised. Üks oli vägivaldne ja teine oli otsustusvõimetu argpüks. Ma ei suutnud alguses selgust saada ka selles tüdrukus, kelle kaudu lugu lahti rullub. Tüdruku elukäik oli ka kurb. Oli aru saada, et ta varjab midagi, aga mida? No lõpus saab selle teada.

Seda lugedes ma ei saanud peast välja mõtet, et mis siis kui tegelikult oleks see raamat tõsielul põhinev. See mõte rusus ja painas mind, nii et mõnikord ma pidin raamatu käest panema. Mitte sellepärast, et raamat oleks halb, vaid lihtsalt teema oli nii sünge.

Ühesõnaga väga omapärane lugemine ja kokkuvõttes mulle meeldis. Tegemist on psühholoogilise põnevikuga, nii et sobib ideaalselt neile, kes selliseid raamatuid armastavad. Ma vist ei saa kaua aega seda raamatut enda mõtetest välja ja järgmisena tuleb kindlasti helgem raamat kätte võtta.

Peter Swanson. Kõik tema hirmud (Päikese Kirjastus, 2017)

kõik-tema-hirmudTõlkinud Eva Nooni
303 lk.

See raamat pakkus mulle väga suure lugemiselamuse. Midagi nii põnevat ja kaasakiskuvat ei ole ma tükil ajal lugenud. Unustasin ennast seda lugema ja oleks sellepärast hommikul äärepealt õigest bussist maha jäänud 😀 Rääkimata sellest, et lugesin poole ööni ning tööl ootasin kannatamatult tööpäeva lõppu, et viimased 40 lehekülge läbi lugeda. Öösel ei tulnud peale raamatu käest panekut muidugi kohe und, sest ma olen veits nõrganärviline ja need sündmused, mis siin romaanis toimuvad, panevad fantaasia tööle.

Kate Priddy vahetab oma sugulase Corbiniga pooleks aastaks korterid. Corbin läheb Inglismaale tööle ja Kate pooleks aastaks Bostonisse. Kate on neurootiline ja tal on erinevad hirmud ning tal on kalduvus mõelda asjadest kõige hullemat. Kui ta kuuleb, et tema naaberkorteris elav naine Audrey on kadunud, arvab ta  loomulikult, et naine on surnud.

Kõik näib viitavad Corbinile, kellega Audrey’l oli suhe, aga samas on seal kahtlaseid tegelasi veel. Sama maja elanik Alan Cherney, kes elab Audrey vastas ja salaja piilus teda. Või siis Jack Ludovico, kes ütleb, et on Audrey endine kallim.

Lugu hakkab vaikselt hargnema. Algus oli rahulik, aga ometi ma tajusin juba esimestest lehekülgedest, et tegemist on väga hea raamatuga. Ma aimasin ära, kes see mõrvar on ja miks ta seda tegi ning juba raamatu keskel ei varjanud seda enam ka autor. Mulle meeldis see, et siin raamatus oli tegevus antud edasi erinevate tegelaste vaatevinklist, kaasa arvatud mõrvari oma. Kui juba läks nii põnevaks, et kohe selgub, mis Kate’ist saab, siis autor võtab tempot maha ja kirjeldab tegevust läbi teise inimese silmade.

Autori kirjeldamisoskus on tõesti suurepärane. Nõrganärvilistel eriti ei soovita lugeda, sest mul oli eile uinumisega raskusi. Nii kui silmad sulgesin, tuli silme ette pilt, kuidas Kate läks alla keldrisse uurima Corbini asju või kui ta tunnetas, et ta ei ole päris üksi, aga ometi ei näinud ta korteris kedagi teist. Tead ju küll, et see on ainult raamat, aga ikkagi 😀 Soovitan nendele, kes armastavad põnevust ja psühholoogilisi romaane.

Nüüd ei jää muud üle, kui võtta lugemiseks ka autori esimene eesti keelde tõlgitud romaan “Mõrva väärt”, mis on minust, kuidagi märkamatult mööda läinud.