Ernesto Sábato. Tunnel (Postimees Kirjastus, 2019)

TunnelTõlkinud Asta Põldmäe ja Tiiu Põder
160 lk.

“Tunnel” on üks mu isiklikest raamatutest. Neid ma püüan sel aastal rohkem lugeda. Raamat kuulub Postimehe Kirjastuse romaanisarja, mis minu jaoks tundub üsna huvitav sari olevat. Olen nüüd lugenud kahte ning mitu on veel ees ootamas.

“Tunnel” räägib ühe mehe ebaõnnestunud armuloost. Juan Pablo Castel on maalikunstnik, kes saab tuntuks sellega, et mõrvab külmavereliselt Maria Iribarne. Ainsa naise, kes teda kunagi mõistnud on.

Vanglas otsustab Castel enda armuloo Mariaga kirja panna. Ta väidab, et püüab seda teha võimalikult ausalt, aga see on minu jaoks natuke kaheldav tema paranoiade ja sundmõtete tõttu. Castel kohtab Mariat esimest korda galeriis, kus tema maal oli välja pandud. Maria silmitses tükk aega maalil ühte detaili ning Castel soovis temaga rääkima minna. Enne jõudis Maria aga rahvahulka kaduda. Seejärel hulgub Castel sihitult linnatänavatel, et naist uuesti kohata, mis tal lõpuks ka õnnestub.

Ma ei ole päris kindel, mis tundeid see raamat minus tekitab. Kõige rohkem vist vastikust selle mehe ja tema käitumise vastu. See, kuidas ta kujutab kohe ette, et nad on nii armunud ja teineteise jaoks ideaalsed ning naine peab kohe tema jaoks kättesaadav olema. Ise ei tea naisest suurt midagi. Pluss kõik need paranoiad ja kahtlustamised. Iga väiksemgi naise sõna, tegu või pilk oli tema meelest Maria süüle viitav. Mees oli liiga pealetükkiv. Samas ei saanud ma väga hästi aru ka naisest, et miks ta jätkas suhet Casteliga.

Segaseid tundeid tekitav raamat, aga lugeda soovitan ikkagi. Hästi kirjutatud psühholoogiline romaan ja teema on ka praegusel ajal oluline, mis siis, et raamat on esmakordselt avaldatud üle 70 aasta tagasi.

Michael Robotham. Ema saladus (Petrone Print, 2019)

ema saladusTõlkinud Kadri Pettai
376 lk

Kuna mu tuju ei olnud peale eelmise raamatu lõpetamist just kiita, siis seekord valisin meeleoluga sobivama raamatu.

Agatha arvates on Meghan Shaughnessy’l ideaalne elu. Tal on armastav ja hästi teeniv abikaasa, kaks toredat last ning ta ootab kolmandat. Nii ta siis jälgib kaugelt Meghani head elu. Agatha ise töötab poes. On veidras suhtes mereväes teeniva mehega ning ootab samuti last.

Need kaks naist on väga erineva tausta ja eluga. Ühendavaks asjaoluks on emadus. Lisaks sellele on kummalgi naisel oma saladused. Saladused, mis välja tulles võivad nende elu rikkuda.

Raamatu tegevus ongi edasi antud vaheldumisi nende kahe naise kaudu. Alguses oli raamatu tempo natuke aeglasevõitu. Küll ma mõtlesin, mis selle raamatu mõte on ja siis hakkas juhtuma igasuguseid asju. Juba Agatha juttu lugedes võis aru saada, et midagi on natuke valesti. See, mis järgnes oli kohutav, aga muidugi hästi kirjutatud. Põnevus säilis kuni lõpuni.

Mul oli mõlemast naisest kahju. Eriti Agathast. Seda, mida ta pidi läbi elama ei sooviks kellelegi. Kahjuks keegi ei hoolinud sellest. Samas see, mis ta ise tegi, oli ka kohutav ning seda ei õigusta miski. Tegemist on tõeliselt huvitava psühholoogilise romaaniga. Kellel see lugemata, siis soovitan lugeda.

Angela Marsons. Julmad mängud (Pegasus, 2018)

Julmad mängudTõlkinud Marge Paal
378 lk

See on Kim Stone’i sarja teine raamat. Õnneks on mul mitu selle sarja raamatut veel lugeda, sest ka teine osa oli päris põnev.

Seekord uurib Kim Stone mitut juhtumit. Pooleli on uurimine lapsepilastaja üle, kui tema meeskond kutsutakse uurima jõhkrat pussitamist. Selgub, et tapetud on süüdimõistetud vägistaja. Tapja tabatakse küll õige pea, aga Kim Stone’i tähelepanu on püüdnud juba üks kahtlaste katsetega tegelev psühholoog. See tundub uskumatuna, et üks psühholooh võiks nii käituda, aga Kim Stone usaldab oma instinkte ning asub vaikselt seda asja uurima. Nii algab nende kahe kassi-hiire mäng.

See oli päris põnev lugemine, aga mitte nii põnev kui esimene. Sellest hoolimata mulle meeldis ja ma loen ka järgnevad osad läbi. Mulle meeldis, et keskenduti rohkem Kim Stone’i lapsepõlvele ja tundub, et ta vaikselt hakkab sellest traumast paranema.  Kellel veel lugemata, siis soovitan seda lugeda, aga alustada ikka esimesest osast (“Vaikne karje“).

Delphine de Vigan. Ustavussidemed (Eesti Raamat, 2018)

ustavussidemedTõlkinud Sirje Keevallik
144 lk

Mu kätte sattus järjekordne raamat viimasest Nüüdisromaanide valikust. Eelmised kaks sellest sarjast on mulle meeldinud ja seegi ei olnud erand. Liiga kiiresti sai läbi kahjuks. Mul tekkis tunne, et ma alles elasin sisse ja nüüd võiks suurem tegevus peale hakata, kui raamat juba läbi sai.

12-aastane Theo on pärit lahutatud perekonnast. Ta elab vaheldumisi ühe nädala ema ja teise isa juures. Tal on raske sellega toime tulla, sest ema vihkab nüüd isa ja ei salli enam midagi, mis on temaga seotud. Isa seevastu on jäänud töötuks ja on nüüd elule alla vandunud. Theo armastab aga mõlemat. Theo ainsaks lohutuseks on alkohol. Joomises on Theol olemas ka kaaslane, tema ainus sõber Mathis. Mathis mõtleb, et alguses oli küll tore ja lõbus, aga ta tahaks nüüd lõpetada, aga ei tea, kuidas seda teha nii, et ei kannataks tema perekond ega Theo.

Lisaks on siin Mathise ema, kes ei salli Theod, sest arvab, et see poiss mõjub tema pojale halvasti. Neljandaks tegelaseks on poiste õpetaja, kes jälgib Theod murelikult. Ta tunneb, et poisil on midagi viga, aga ei saa täpselt aru, milles asi.

Minu jaoks sai lugu liiga kiiresti otsa. Oleks tahtnud seda veel pikemalt lugeda. See oli huvitavast psühholoogilisest vaatenurgast kirjutatud – kuidas mõjutab lahutus ja vanemate käitumine ühte väikest poissi. See oli traagiline ja kurb. Kirjutatud oli lugu lihtsalt ja kaasahaaravalt. Ja muidugi see raamatu lõpp. Nii ei tohi raamatut lõpetada! Soovitan lugeda.

Tana French. Peegelpilt (Päikese Kirjastus, 2019)

peegelpiltTõlkinud Bibi Raid
624 lk.

Ma mäletan, et selle sarja esimene osa ei meeldinud mulle eriti. Ei sobinud mulle autori stiil ega peategelane ja tookord, kui seda lugesin, tundus igav. Ma alguses ei plaaninud teist osa kätte võttagi. Mis mind siis ümber mõtlema pani? Esiteks üks kolleeg, kes oli õhinas selle raamatu saabumisest ja teiseks ma vaatasin, et peategelane on seekord teine. See sai otsustavaks.

Seekordseks peategelaseks on Cassie Maddox. Ta on peale rasket juhtumit Dublini mõrvarühmast lahkunud ning töötab koduvägivallaga tegelevas üksuses. Ta ei tunne mõrvarühmas töötamisest puudust. Kuni ühel hetkel tuleb mõrvarühmast kõne ja ta kutsutakse sündmuspaigale. Seal saab ta teada, et mõrvatud noor naine on temaga äravahetamiseni sarnane. Lisaks selgub, et tema nimi on Alexandra Madison. See on nimi, mida Cassie kasutas aastaid tagasi salaagendina.

Politsei hakkab mõrvarit otsima, ülesande teeb raskemaks see, et surnud naise tõelist identiteeti on raske välja selgitada. Nii tuleb Cassie endine ülemus suurepärasele mõttele, et Cassie võiks astuda Lexie asemele. Teeselda, et ta ei saanud surma, vaid kõigest haavata ning oli vahepeal koomas. Nimelt elas Lexie koos oma sõpradega. See oli natuke nagu kommuuni moodi elu. Sõpruskonna moodustasid kaks naist ja kolm meest – Lexie, Abby, Daniel, Justin ja Rafe. Nad hoiavad kokku ja välismaailmaga eriti ei suhtle. Politsei tajub, et nad varjavad midagi, aga neil pole õnnestunud neid murda.

See oli palju parem, kui sarja esimene osa. Esiteks kõik see põnevus, kuidas Cassie saab hakkama Lexie’na. Teiseks, kuidas need inimesed mõjutavad Cassiet inimesena ja uurijana. Kõik see psühholoogiline pinge on siin väga hästi tajutav. Ja muidugi lõpplahendus on omamoodi. Ma ei saaks öelda, et see mulle väga meeldiks, aga ma saan mõnes mõttes vist aru, miks autor just nii tegi. Üldiselt on lugejale jäetud päris palju mõtlemisruumi, et mis siis lõpuks ikkagi juhtus. See on raamat nendele lugejatele, kes armastavad põnevat kassi-hiire mängu tõeline maiuspala.

Caroline Louise Walker. Peidus su silme all (Helios Kirjastus, 2019)

Peidus su silme allTõlkinud Hella Urb
326 lk

Raamatu kaanel on kirjas põnevik, aga minu arvates on see rohkem psühholoogiline romaan. Romaan kulges üsna aeglases tempos, eriti just raamatu algus. Samas tempos kulges ka mu lugemine. Raamatu lõpuosa läks kiiremini.

Robert, Elizabeth ja Jonah moodustavad pealtnäha ideaalse perekonna. Neil on olemas kõik. Nad on rikkad, elavad Sag Harboris jõukas piirkonnas. Robert Hart on just nimetatud Aasta kodanikuks. Ees on ootamas ideaalne suvi, kui poleks Jonah sõpra Nicki. Robert hakkab kahtlustama, et Nickil ja Elizabethil on tekkimas liiga lähedane suhe. Robert ei taha muidugi naisest ilma jääda ning nii ta peab midagi ette võtma. Tema valedest ei sünni aga midagi head.

Mulle oli see Robert peaaegu esimesest lausest vastumeelne. Ta on nii üleolev teiste inimeste suhtes, nagu teised poleks midagi väärt. See tüüp peab teistele näitama, kui hea inimene ta ise ikka on. Kõige nõmedam ongi see, et ta ei ütle inimestele, mis ta neist arvab, vaid näitabki välja oma head poolt.

See oli üks omamoodi raamat oma tegelastega. Terve perekond seal valetas ja vassis ning manipuleeris. Lugejat püüti mitu korda eksiteele viia, aga lõpp oli siiski etteaimatav, kuigi autor suutis ka mind natuke eksitada. Mulle üldiselt meeldib, kui raamatus on tegevust edasi antud mitme tegelase kaudu. Mulle meeldis see siin ka, aga häiris natuke nende kõnepruuk. Mina tegin, mina kuulasin, mina mõtlesin. Just siis, kui Roberti kaudu tegevust edasi anti. Ma mõnikord lausa ootasin teise tegelase peatükki. Kuna tegu on raamatu eelkoopiaga, siis vigadele ma tähelepanu ei pööranud. Küllap need on õiges versioonis parandatud.

Mulle viimasel ajal ei meeldi põnevus- ja psühholoogiliste raamatute tegelased. Aga ma tahan, et oleks ka keegi selline, kellele saaks südamest kaasa elada. Praeguse raamatu puhul mul oli hea meel, kui sellel Robertil halvasti läks. Ta lihtsalt käis oma käitumise ja mõtete ning suhtumisega närvidele.

Aitäh Helios kirjastusele raamatu eelkoopia eest! Küll ma mõistatasin, mis pakk see mulle tulnud on. 😀

Mattias Edvardsson. Täiesti tavaline perekond (Eesti Raamat, 2019)

täiesti-tavaline-perekondTõlkinud Kadri Okas
371 lk

Jätkan Skandinaavia autoriga. Kui eelmine raamat valmistas kerge pettumuse, siis “Täiesti tavaline perekond” seda ei teinud.

Nagu raamatu pealkirigi vihjab, siis on tegemist täiesti tavalise perekonnaga – ema Ulrika, isa Adam ja nende tütar Stella. Nende elu kulgebki üsna tavalist rada, kuni ühel hetkel nende tütar arreteeritakse. Teda kahtlustatakse 32-aastase ärimehe, Chrisi jõhkras mõrvas. Stella vanemad ei suuda kuidagi mõista, kuidas selline asi juhtuda sai. Nende tütar ei ole ometi mõrvar. Mässumeelne ja impulsiivne seda küll, aga mõrvar?

Autor jutustab lugu kolme tegelase vaatevinklist. Kõigepealt isa, siis tütre ja kõige lõpuks ema silmade kaudu. Igaüks neist jutustab lugu nii nagu nemad sellest aru saavad ning arvates, et tunnevad oma pereliikmeid väga hästi.

Huvitavaks teeb raamatu asjaolu, et Stella isa on preester ja ema advokaat. Nad peaksid olema ju lugupeetud inimesed ja kuidas siis nende tütart nüüd mõrvas kahtlustatakse. Stella ei ole ju ometi mõrvar. Või on? Kui on, mida sa siis oled valmis tegema, et oma tütart vanglast välja saada.

Siin on väga hästi välja toodud, kuidas isa ja ema hoolivad nii väga teiste inimeste arvamusest, et oma tütre huvid jäävad tahaplaanile. Kuigi nende enda meelest teevad nad kõike Stella huvides.

Raamatu algus ärritas mind. Õigemini isa suhtumine iseendasse. Ta oli endast ikka väga heal arvamusel ja kuidas tema on ikka nii hea inimene. Ego oli tal päris suur. Kohati mulle tundus, et ta on paras psühhopaat. Stella peatükk oli nii huvitav. Siis ma ei suutnud raamatut üldse käest panna. Autor kruvib põnevuse lakke ja ootad, et nüüd kõik paljastub, aga siis suudab autor jälle tempo maha võtta.

Soovitan põnevike ja psühholoogiliste romaanide austajatele. Oli huvitav lugemine.