Dot Hutchison. Liblikate aed (Pegasus, 2018)

liblikate_aed_KAAS.inddTõlkinud Jüri Kolk
284 lk.

Ma ilmselt oleksin jätnud selle raamatu alguses oma nimekirjast kõrvale (sest raamatukogust on juba niigi palju raamatuid käes), aga siis sain Pegasuselt raamatu ja mõtlesin, et mis seal ikka. Loeme siis kohe läbi. Sisututvustust lugedes tundus, et tegemist on päris sünge raamatuga ja nii see ka oli. Ikka väga sünge ja nii masendav.

On üks mees. Teda nimetatakse Aednikuks ning ta kogub liblikaid. Tundub ju süütu hobi olevat? Aga liblikateks on röövitud tüdrukud. Umbes 15-21 aastaseid, neid ei ole seal mitte 1-2, vaid ikka kümneid. Aed on huvitava tehnoloogiaga ehititatud, nii et väljast ei ole aru saada, mida see endast kujutab. Osad tüdrukud on seal juba aastaid olnud ning kui mõni neist sureb, siis tuuakse uus tüdruk asemele. Aednik tätoveerib nende seljale liblikatiivad ning annab neile uue nime. Lõpuks juhtub paratamatus ning Aed siiski avastatakse.

Raamatus ongi vaheldumisi kajastatud ühe tüdruku ülekuulamist ja siis tema mälestusi Aiast. Väga huvitavalt üles ehitatud. Ma ei ole enne midagi sellist lugenud. Omapärane raamat. Päris pikalt ma ei suutnud oma arvamust sellest kujundada. See tundus nii teistsugune ja veider.

Esiteks see Aednik oli veider. Ta omast arust nagu tegi head. Ja ma ei suutnudki teda lõpuni mõista. Aedniku pojad olid ka kummalised. Üks oli vägivaldne ja teine oli otsustusvõimetu argpüks. Ma ei suutnud alguses selgust saada ka selles tüdrukus, kelle kaudu lugu lahti rullub. Tüdruku elukäik oli ka kurb. Oli aru saada, et ta varjab midagi, aga mida? No lõpus saab selle teada.

Seda lugedes ma ei saanud peast välja mõtet, et mis siis kui tegelikult oleks see raamat tõsielul põhinev. See mõte rusus ja painas mind, nii et mõnikord ma pidin raamatu käest panema. Mitte sellepärast, et raamat oleks halb, vaid lihtsalt teema oli nii sünge.

Ühesõnaga väga omapärane lugemine ja kokkuvõttes mulle meeldis. Tegemist on psühholoogilise põnevikuga, nii et sobib ideaalselt neile, kes selliseid raamatuid armastavad. Ma vist ei saa kaua aega seda raamatut enda mõtetest välja ja järgmisena tuleb kindlasti helgem raamat kätte võtta.

Advertisements

Tammy Cohen. Paha – paha tüdruk (Päikese Kirjastus, 2017)

paha-paha-tüdrukTõlkinud Piret Eesmaa
304 lk.

Olen juba pikalt tahtnud seda raamatut lugeda ja nüüd lõpuks võtsin selle kätte. Lugemine ise edenes kiirelt, kuigi teema oli kole. Raamat tekitas minus masendava ja rõhuva tunde ning meeleolu.

Lugu ise keskendub suhetele ühes töökollektiivis. Nende juhataja lastakse lahti ja asemele tuleb uus. Eks kõik on muidugi löödud, sest neil valitses harmoonia. Vähemalt näiliselt oli kõik korras. Uus ülemus on ehtne mõrd ja tulemused ei lase ennast kaua oodata. Pinged kuhjuvad, usaldus kolleegide vahel on kadunud, seistakse ainult enda eest, aga samal ajal ollakse enda peale ka pahane oma nõrkuse pärast. Igaüks maadleb veel lisaks eraeluliste probleemidega. Kõik see pinge ja mure võib juhtme kokku jooksutada, nii et keegi saab surma.

Lugu jutustatakse meile kõigi töötajate kaudu. Vaheldumisi Amira, Sarah, Paula, Ewani, Charlie ja Chloe vaatenurgast, lisaks veel nende uus ülemus Rachel ja keegi Anne, kes tegeles aastaid tagasi ühe õõvastava juhtumiga, kus vanemad oma lapsi väärkohtlesid. On aru saada, et mingit pidi on see juhtum nende töötajatega seotud, aga mismoodi just täpselt, see selgub lõpus. Minu suutis autor küll eksiteele viia. Midagi ma aimasin, aga midagi oli ka totaalselt üllatavat.

Psühholoogiliste põnevike armastajatele on see igatahes täielik maiuspala. Ja milline lõpp veel raamatule.

Sherri Smith. Leia mind üles (Päikese Kirjastus, 2017)

leia-mind-üles

Tõlkinud: Raili Puskar
382 lk.

See postitus on ilmunud ka Tallinna Keskraamatukogu blogis Lugemiselamused.

Tegemist on psühholoogilise romaaniga, kus (nagu viimasel ajal tavaks) on peategelaseks noor katkise hingega naine Mia. Ühel päeval saab ta kõne väikelinna politseinikult, et tema kaksikvend Lucas on kadunud. Politseinik ei soostu telefonis ütlema, milles asi on ning Mia peab sõitma tagasi kodulinna, kust ta kunagi minema läks.

Selgub, et tapetud on 16-aastane koolitüdruk Joanna, kelle tapmises kahtlustatakse Lucast. Kõik näib viitavat sellele, et neil oli suhe. Asja teeb hullemaks see, et Lucas oli tüdruku õpetaja. Politsei ei usu Miat, et ta ei tea, kus ta vend on. Samuti ei vaevu nad eriti põhjalikult kaaluma teisi variante, sest kõik tõendid viitavad Lucasele. Ja nüüd on Lucas kadunud nagu tina tuhka. Korteris on kõik tema asjad alles, välja arvatud tema pangakaart.

Mia ei usu, et tema vend oleks mõrvaks võimeline ning asub ise asja uurima, kuigi politsei soovitab tal eemale hoida ning hoopis Lucas oma peidukohast välja tuua. Mia usub vankumatult Lucase süütusesse, aga samas ei saa ta peast välja mõtet, et miks ta siis põgenes ja laseb ennast niimoodi laimata. Hakkavad juhtuma kummalised asjad. Mia peatub Lucase korteris ning talle tundub, et keegi käib seal. Lisaks kaovad järsku mõned Lucase asjad. Kummaline on see, et mõne päeva pärast on enamus asju tagasi.

Minu jaoks oli raamat natuke segane ning lugemist alustades meenutas raamatut „Hattie Hoffmani viimane vaatus“. Segane vist sellepärast, et Mia ise oli kohati segane oma sõltuvuse pärast ning ei teadnud, kas ta suudab ennast usaldada. Lisaks Lucase süütuse tõestamisele on tal vaja tegeleda ka enda probleemide ja minevikuteemadega. Sellest hoolimata oli lugu põnev ja kaasahaarav ning oleks tahtnud ühe jutiga läbi lugeda, aga kahjuks segas muu elu vahele. Kui pidin raamatust eemal olema, siis mõtlesin pidevalt nendele tegelastele. Lõpp oli küll nii ootamatu, et selle peale poleks kohe tulnudki.

Riley Sager. Viimased tüdrukud (Päikese Kirjastus, 2017)

viimased-tüdrukudTõlkinud Marge Paal
383 lk.

Tahtsin nädalavahetuseks midagi põnevat ja kiiret, enne kui asun Gabaldoni “Sügistrummide” kallale. Kahjuks raamat nii kiiresti ei edenenud kui lootsin. Algus oli kuidagi vaevaline, ei haaranud eriti kaasa.

Loo keskmes on Quincy Carpenter, kes kuulub Viimaste Tüdrukute hulka. See tähendab, et kümme aastat tagasi pääses ta ainsana elusana rünnakust, kus hukkusid tema viis sõpra. Quincy oli sellest tookord nii traumeeritud, et ta ei mäleta juhtunust peaaegu mitte midagi. Kümme aastat hiljem ei mäleta ta endiselt selle öö olulisi sündmuseid.

Ta ei ole ainuke tüdruk, kes viimaste klubisse kuulub. Sinna kuuluvad veel Lisa Milner ja Samantha Boyd, kes on üle elanud samalaadsed rünnakud. Ühel päeval sooritab Lisa väidetavalt enesetapu ning Sam ilmub Quincy uksele ja algavad ootamatud sündmused. Mis siis ikkagi juhtus kümme aastat tagasi seal Männimajakeses? On aeg tõde teada saada.

Selle raamatu puhul kehtib ütlus, et alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Algus oli üsna igav, lõpp oli juba parem. Oli seda põnevust ja pinevust, mis mulle psühholoogiliste põnevike juures meeldib. Lõpp oli küll veidi liiga kiiksuga minu arvates, aga kokkuvõtteks andis see sellise keskpärase raamatu.

Mul on väga hea meel, et on olemas Päikese Kirjastus, kes tõlgib üldiselt väga häid raamatuid. Pole siis ime, et vahel satub nende sekka ka selline, mis mulle muljet ei avalda. Psühholoogiliste põnevike austajatele peaks see siiski vast meeldima, kui natuke segasevõitu algusest üle saada. 2017. aasta parim raamat (nagu esikaanel kirjas) see küll pole, aga lugeda kõlbab.

Peter Swanson. Mõrva väärt (Päikese Kirjastus, 2016)

mõrva-väärtTõlkinud Eva Nooni
317 lk.

Lugesin mõnda aega tagasi autori teist eesti keelde tõlgitud raamatut “Kõik tema hirmud” (Päikese Kirjastus, 2017) ja see oli suurepärane. Nii otsustasin ka tema esimese eesti keelde tõlgitud raamatu läbi lugeda ja ei kahetse. Lihtsalt nii põnev on, et kõik muu elu jätaks tahaplaanile ja lihtsalt loeks kuni raamat läbi.

Raamatul on sobiv pealkiri, sest praktiliselt kõik tegelased siin on mõrva väärt, võta üks ja viska teist. Londonist Bostonisse lennates kohtub Ted Severson lennukis ilusa punapea Lilyga, kellega nad jäävad jutustama. Nad jõuavad oma jutuajamisega sinnamaani, kus Ted tunnistab, et tahab oma naise ära tappa. Suur on aga mehe üllatus, kui Lily ütleb, et seda saab korraldada.

Lilyl on omamoodi õiglustunne. Ta nimelt arvab, et osad inimesed ei väärigi elu. Selle otsustab nende inimeste käitumine. Nii nad kahekesi hakkavad otsima viise, kuidas Tedi naine Miranda kõrvaldada, et Ted saaks temast lahti.

Tegemist on ääretult põneva ja üllatava raamatuga. Siin on nii palju üllatavaid pöördeid ja ootamatusi ning ootamatul kombel ma leidsin ennast mõrvarile kaasa elamast. Lõppu ma küll suutsin natuke aimata, aga see ei muutnud mu lugemiselamust kehvemaks. Soovitan lugeda nendel, kes armastavad põnevust ja psühholoogist kassi-hiire mängu.  Peter Swanson lihtsalt oskab üllatada ja ma väga väga väga ootan, et see üks, mis tal veel ilmunud ka eesti keelde tõlgitakse. Tal peaks järgmisel aastal ilmuma uus raamat ja loodan sedagi eesti keeles lugeda.

Paula Hawkins. Vete sügavusse (Helios, 2017)

vete-sügavusseTõlkinud Triin Peek
355 lk.

Alustasin selle raamatu lugemist peaaegu nädal tagasi ja no kohe üldse ei edenenud. Lugesin õhtuti enne magama jäämist paar-kolm peatükki korraga, kuni tuli uni. Uskuge mind need peatükid on lühikesed, esitatud erinevate tegelaste kaudu. Raamatu algus oli igav, aga kummalisel kombel ei tekkinud mul mõtet, et võiks pooleli jätta. Ja väga hea on, et ei tekkinud, sest kui ma olin umbes sada lehekülge lugenud, läks asi põnevaks. Ei lasknudki ennast enam unustada, nii et isegi trennis mõtlesin raamatu sündmustele.

Sündmused saavad alguse, kui leitakse jõest Nel Abboti surnukeha. Arvatakse, et ta hüppas kaljult alla jõkke. Mõne aja eest sooritas seal samas üks noor neiu enesetapu. Nelli õde saabub väikesesse asulasse tuvastama surnukeha ja hoolitsema oma 15-aastase õetütre eest.

Uurijad on veendunud, et tegemist on järjekordse enesetapuga, kuid siiski millegipärast uurivad edasi. Lagedale tuuakse kõik väikese linnakese pahupool. Omavahelised keerulised suhted, mis pealtnäha on viksid ja viisakad ning jõe kehv kuulsus. Nimelt on selles jões leidnud oma otsa erinevatel põhjustel palju naisi.

Minu meelest võib selle raamatu üheks peategelaseks pidada seda jõge, sest kõik jõuab ikka kuidagi jõeni välja. Kas Nell hüppas ise? Miks tegi noor neiu Katie enesetapu? Ja paljud muud küsimused saavad lõpuks siiski vastuse.

Nagu eespool kirjutasin, siis raamatu algus edenes aeglaselt ja seda sellepärast, et siin on tohutul hulgal erinevaid tegelasi. Nende meeldejätmine võttis aega. Autor ei ole kõike üksipulgi lahti kirjutanud, vaid lugejale on jäetud mõtlemisruumi.

Mis mulle raamatus meeldis? Kõik see müstika ja salapära, mis ümbritses jõge ja neid erinevaid lugusid. See oli põnev. Samuti mulle meeldib lugeda sellistest natuke katkistest inimhingedest, kes mõnikord on head ja mõnikord mitte. Osa loost on aimatav, osa mitte. Lõpplahendus jättis minu meelest natuke soovida, aga siiski on tegemist hea raamatuga.

Soovitan lugeda, kes armastavad põnevust ning ei pelga natuke igavat algust. Soovitan lugeda ka Paula Hawkinsi esimest raamatut “Tüdruk rongis“.

Peter Swanson. Kõik tema hirmud (Päikese Kirjastus, 2017)

kõik-tema-hirmudTõlkinud Eva Nooni
303 lk.

See raamat pakkus mulle väga suure lugemiselamuse. Midagi nii põnevat ja kaasakiskuvat ei ole ma tükil ajal lugenud. Unustasin ennast seda lugema ja oleks sellepärast hommikul äärepealt õigest bussist maha jäänud 😀 Rääkimata sellest, et lugesin poole ööni ning tööl ootasin kannatamatult tööpäeva lõppu, et viimased 40 lehekülge läbi lugeda. Öösel ei tulnud peale raamatu käest panekut muidugi kohe und, sest ma olen veits nõrganärviline ja need sündmused, mis siin romaanis toimuvad, panevad fantaasia tööle.

Kate Priddy vahetab oma sugulase Corbiniga pooleks aastaks korterid. Corbin läheb Inglismaale tööle ja Kate pooleks aastaks Bostonisse. Kate on neurootiline ja tal on erinevad hirmud ning tal on kalduvus mõelda asjadest kõige hullemat. Kui ta kuuleb, et tema naaberkorteris elav naine Audrey on kadunud, arvab ta  loomulikult, et naine on surnud.

Kõik näib viitavad Corbinile, kellega Audrey’l oli suhe, aga samas on seal kahtlaseid tegelasi veel. Sama maja elanik Alan Cherney, kes elab Audrey vastas ja salaja piilus teda. Või siis Jack Ludovico, kes ütleb, et on Audrey endine kallim.

Lugu hakkab vaikselt hargnema. Algus oli rahulik, aga ometi ma tajusin juba esimestest lehekülgedest, et tegemist on väga hea raamatuga. Ma aimasin ära, kes see mõrvar on ja miks ta seda tegi ning juba raamatu keskel ei varjanud seda enam ka autor. Mulle meeldis see, et siin raamatus oli tegevus antud edasi erinevate tegelaste vaatevinklist, kaasa arvatud mõrvari oma. Kui juba läks nii põnevaks, et kohe selgub, mis Kate’ist saab, siis autor võtab tempot maha ja kirjeldab tegevust läbi teise inimese silmade.

Autori kirjeldamisoskus on tõesti suurepärane. Nõrganärvilistel eriti ei soovita lugeda, sest mul oli eile uinumisega raskusi. Nii kui silmad sulgesin, tuli silme ette pilt, kuidas Kate läks alla keldrisse uurima Corbini asju või kui ta tunnetas, et ta ei ole päris üksi, aga ometi ei näinud ta korteris kedagi teist. Tead ju küll, et see on ainult raamat, aga ikkagi 😀 Soovitan nendele, kes armastavad põnevust ja psühholoogilisi romaane.

Nüüd ei jää muud üle, kui võtta lugemiseks ka autori esimene eesti keelde tõlgitud romaan “Mõrva väärt”, mis on minust, kuidagi märkamatult mööda läinud.