Sherri Smith. Leia mind üles (Päikese Kirjastus, 2017)

leia-mind-üles

Tõlkinud: Raili Puskar
382 lk.

See postitus on ilmunud ka Tallinna Keskraamatukogu blogis Lugemiselamused.

Tegemist on psühholoogilise romaaniga, kus (nagu viimasel ajal tavaks) on peategelaseks noor katkise hingega naine Mia. Ühel päeval saab ta kõne väikelinna politseinikult, et tema kaksikvend Lucas on kadunud. Politseinik ei soostu telefonis ütlema, milles asi on ning Mia peab sõitma tagasi kodulinna, kust ta kunagi minema läks.

Selgub, et tapetud on 16-aastane koolitüdruk Joanna, kelle tapmises kahtlustatakse Lucast. Kõik näib viitavat sellele, et neil oli suhe. Asja teeb hullemaks see, et Lucas oli tüdruku õpetaja. Politsei ei usu Miat, et ta ei tea, kus ta vend on. Samuti ei vaevu nad eriti põhjalikult kaaluma teisi variante, sest kõik tõendid viitavad Lucasele. Ja nüüd on Lucas kadunud nagu tina tuhka. Korteris on kõik tema asjad alles, välja arvatud tema pangakaart.

Mia ei usu, et tema vend oleks mõrvaks võimeline ning asub ise asja uurima, kuigi politsei soovitab tal eemale hoida ning hoopis Lucas oma peidukohast välja tuua. Mia usub vankumatult Lucase süütusesse, aga samas ei saa ta peast välja mõtet, et miks ta siis põgenes ja laseb ennast niimoodi laimata. Hakkavad juhtuma kummalised asjad. Mia peatub Lucase korteris ning talle tundub, et keegi käib seal. Lisaks kaovad järsku mõned Lucase asjad. Kummaline on see, et mõne päeva pärast on enamus asju tagasi.

Minu jaoks oli raamat natuke segane ning lugemist alustades meenutas raamatut „Hattie Hoffmani viimane vaatus“. Segane vist sellepärast, et Mia ise oli kohati segane oma sõltuvuse pärast ning ei teadnud, kas ta suudab ennast usaldada. Lisaks Lucase süütuse tõestamisele on tal vaja tegeleda ka enda probleemide ja minevikuteemadega. Sellest hoolimata oli lugu põnev ja kaasahaarav ning oleks tahtnud ühe jutiga läbi lugeda, aga kahjuks segas muu elu vahele. Kui pidin raamatust eemal olema, siis mõtlesin pidevalt nendele tegelastele. Lõpp oli küll nii ootamatu, et selle peale poleks kohe tulnudki.

Advertisements

Riley Sager. Viimased tüdrukud (Päikese Kirjastus, 2017)

viimased-tüdrukudTõlkinud Marge Paal
383 lk.

Tahtsin nädalavahetuseks midagi põnevat ja kiiret, enne kui asun Gabaldoni “Sügistrummide” kallale. Kahjuks raamat nii kiiresti ei edenenud kui lootsin. Algus oli kuidagi vaevaline, ei haaranud eriti kaasa.

Loo keskmes on Quincy Carpenter, kes kuulub Viimaste Tüdrukute hulka. See tähendab, et kümme aastat tagasi pääses ta ainsana elusana rünnakust, kus hukkusid tema viis sõpra. Quincy oli sellest tookord nii traumeeritud, et ta ei mäleta juhtunust peaaegu mitte midagi. Kümme aastat hiljem ei mäleta ta endiselt selle öö olulisi sündmuseid.

Ta ei ole ainuke tüdruk, kes viimaste klubisse kuulub. Sinna kuuluvad veel Lisa Milner ja Samantha Boyd, kes on üle elanud samalaadsed rünnakud. Ühel päeval sooritab Lisa väidetavalt enesetapu ning Sam ilmub Quincy uksele ja algavad ootamatud sündmused. Mis siis ikkagi juhtus kümme aastat tagasi seal Männimajakeses? On aeg tõde teada saada.

Selle raamatu puhul kehtib ütlus, et alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Algus oli üsna igav, lõpp oli juba parem. Oli seda põnevust ja pinevust, mis mulle psühholoogiliste põnevike juures meeldib. Lõpp oli küll veidi liiga kiiksuga minu arvates, aga kokkuvõtteks andis see sellise keskpärase raamatu.

Mul on väga hea meel, et on olemas Päikese Kirjastus, kes tõlgib üldiselt väga häid raamatuid. Pole siis ime, et vahel satub nende sekka ka selline, mis mulle muljet ei avalda. Psühholoogiliste põnevike austajatele peaks see siiski vast meeldima, kui natuke segasevõitu algusest üle saada. 2017. aasta parim raamat (nagu esikaanel kirjas) see küll pole, aga lugeda kõlbab.

Peter Swanson. Mõrva väärt (Päikese Kirjastus, 2016)

mõrva-väärtTõlkinud Eva Nooni
317 lk.

Lugesin mõnda aega tagasi autori teist eesti keelde tõlgitud raamatut “Kõik tema hirmud” (Päikese Kirjastus, 2017) ja see oli suurepärane. Nii otsustasin ka tema esimese eesti keelde tõlgitud raamatu läbi lugeda ja ei kahetse. Lihtsalt nii põnev on, et kõik muu elu jätaks tahaplaanile ja lihtsalt loeks kuni raamat läbi.

Raamatul on sobiv pealkiri, sest praktiliselt kõik tegelased siin on mõrva väärt, võta üks ja viska teist. Londonist Bostonisse lennates kohtub Ted Severson lennukis ilusa punapea Lilyga, kellega nad jäävad jutustama. Nad jõuavad oma jutuajamisega sinnamaani, kus Ted tunnistab, et tahab oma naise ära tappa. Suur on aga mehe üllatus, kui Lily ütleb, et seda saab korraldada.

Lilyl on omamoodi õiglustunne. Ta nimelt arvab, et osad inimesed ei väärigi elu. Selle otsustab nende inimeste käitumine. Nii nad kahekesi hakkavad otsima viise, kuidas Tedi naine Miranda kõrvaldada, et Ted saaks temast lahti.

Tegemist on ääretult põneva ja üllatava raamatuga. Siin on nii palju üllatavaid pöördeid ja ootamatusi ning ootamatul kombel ma leidsin ennast mõrvarile kaasa elamast. Lõppu ma küll suutsin natuke aimata, aga see ei muutnud mu lugemiselamust kehvemaks. Soovitan lugeda nendel, kes armastavad põnevust ja psühholoogist kassi-hiire mängu.  Peter Swanson lihtsalt oskab üllatada ja ma väga väga väga ootan, et see üks, mis tal veel ilmunud ka eesti keelde tõlgitakse. Tal peaks järgmisel aastal ilmuma uus raamat ja loodan sedagi eesti keeles lugeda.

Paula Hawkins. Vete sügavusse (Helios, 2017)

vete-sügavusseTõlkinud Triin Peek
355 lk.

Alustasin selle raamatu lugemist peaaegu nädal tagasi ja no kohe üldse ei edenenud. Lugesin õhtuti enne magama jäämist paar-kolm peatükki korraga, kuni tuli uni. Uskuge mind need peatükid on lühikesed, esitatud erinevate tegelaste kaudu. Raamatu algus oli igav, aga kummalisel kombel ei tekkinud mul mõtet, et võiks pooleli jätta. Ja väga hea on, et ei tekkinud, sest kui ma olin umbes sada lehekülge lugenud, läks asi põnevaks. Ei lasknudki ennast enam unustada, nii et isegi trennis mõtlesin raamatu sündmustele.

Sündmused saavad alguse, kui leitakse jõest Nel Abboti surnukeha. Arvatakse, et ta hüppas kaljult alla jõkke. Mõne aja eest sooritas seal samas üks noor neiu enesetapu. Nelli õde saabub väikesesse asulasse tuvastama surnukeha ja hoolitsema oma 15-aastase õetütre eest.

Uurijad on veendunud, et tegemist on järjekordse enesetapuga, kuid siiski millegipärast uurivad edasi. Lagedale tuuakse kõik väikese linnakese pahupool. Omavahelised keerulised suhted, mis pealtnäha on viksid ja viisakad ning jõe kehv kuulsus. Nimelt on selles jões leidnud oma otsa erinevatel põhjustel palju naisi.

Minu meelest võib selle raamatu üheks peategelaseks pidada seda jõge, sest kõik jõuab ikka kuidagi jõeni välja. Kas Nell hüppas ise? Miks tegi noor neiu Katie enesetapu? Ja paljud muud küsimused saavad lõpuks siiski vastuse.

Nagu eespool kirjutasin, siis raamatu algus edenes aeglaselt ja seda sellepärast, et siin on tohutul hulgal erinevaid tegelasi. Nende meeldejätmine võttis aega. Autor ei ole kõike üksipulgi lahti kirjutanud, vaid lugejale on jäetud mõtlemisruumi.

Mis mulle raamatus meeldis? Kõik see müstika ja salapära, mis ümbritses jõge ja neid erinevaid lugusid. See oli põnev. Samuti mulle meeldib lugeda sellistest natuke katkistest inimhingedest, kes mõnikord on head ja mõnikord mitte. Osa loost on aimatav, osa mitte. Lõpplahendus jättis minu meelest natuke soovida, aga siiski on tegemist hea raamatuga.

Soovitan lugeda, kes armastavad põnevust ning ei pelga natuke igavat algust. Soovitan lugeda ka Paula Hawkinsi esimest raamatut “Tüdruk rongis“.

Peter Swanson. Kõik tema hirmud (Päikese Kirjastus, 2017)

kõik-tema-hirmudTõlkinud Eva Nooni
303 lk.

See raamat pakkus mulle väga suure lugemiselamuse. Midagi nii põnevat ja kaasakiskuvat ei ole ma tükil ajal lugenud. Unustasin ennast seda lugema ja oleks sellepärast hommikul äärepealt õigest bussist maha jäänud 😀 Rääkimata sellest, et lugesin poole ööni ning tööl ootasin kannatamatult tööpäeva lõppu, et viimased 40 lehekülge läbi lugeda. Öösel ei tulnud peale raamatu käest panekut muidugi kohe und, sest ma olen veits nõrganärviline ja need sündmused, mis siin romaanis toimuvad, panevad fantaasia tööle.

Kate Priddy vahetab oma sugulase Corbiniga pooleks aastaks korterid. Corbin läheb Inglismaale tööle ja Kate pooleks aastaks Bostonisse. Kate on neurootiline ja tal on erinevad hirmud ning tal on kalduvus mõelda asjadest kõige hullemat. Kui ta kuuleb, et tema naaberkorteris elav naine Audrey on kadunud, arvab ta  loomulikult, et naine on surnud.

Kõik näib viitavad Corbinile, kellega Audrey’l oli suhe, aga samas on seal kahtlaseid tegelasi veel. Sama maja elanik Alan Cherney, kes elab Audrey vastas ja salaja piilus teda. Või siis Jack Ludovico, kes ütleb, et on Audrey endine kallim.

Lugu hakkab vaikselt hargnema. Algus oli rahulik, aga ometi ma tajusin juba esimestest lehekülgedest, et tegemist on väga hea raamatuga. Ma aimasin ära, kes see mõrvar on ja miks ta seda tegi ning juba raamatu keskel ei varjanud seda enam ka autor. Mulle meeldis see, et siin raamatus oli tegevus antud edasi erinevate tegelaste vaatevinklist, kaasa arvatud mõrvari oma. Kui juba läks nii põnevaks, et kohe selgub, mis Kate’ist saab, siis autor võtab tempot maha ja kirjeldab tegevust läbi teise inimese silmade.

Autori kirjeldamisoskus on tõesti suurepärane. Nõrganärvilistel eriti ei soovita lugeda, sest mul oli eile uinumisega raskusi. Nii kui silmad sulgesin, tuli silme ette pilt, kuidas Kate läks alla keldrisse uurima Corbini asju või kui ta tunnetas, et ta ei ole päris üksi, aga ometi ei näinud ta korteris kedagi teist. Tead ju küll, et see on ainult raamat, aga ikkagi 😀 Soovitan nendele, kes armastavad põnevust ja psühholoogilisi romaane.

Nüüd ei jää muud üle, kui võtta lugemiseks ka autori esimene eesti keelde tõlgitud romaan “Mõrva väärt”, mis on minust, kuidagi märkamatult mööda läinud.

 

Tana French. Vaikiv mets (Päikese Kirjastus, 2017)

vaikiv-metsTõlkinud Evi Eiche
524 lk.

20 aastat tagasi kaovad ühes metsas kaks last, kolmas pääseb eluga. Ta ei mäleta, mis juhtus ja tema kaks kaaslast jäävadki kadunuks. Nüüd on Rob Ryan tagasi Knocknarees, sest seal on tapetud 12-aastane tüdruk. Kes ta tappis ning miks? Kas need kaks juhtumit on omavahel seotud või mitte? See kõik selgub raamatu lõpuks.

Raamatu sisututvustus tundus huvitav ja ka raamatu kaanepilt on kutsuv. Minu jaoks oli see raamat kohati tüütu. Uskumatu eks. Mõrvalugu peaks ju olema põnev ja kaasahaarav. Mulle ei sobinud autori jutustamisstiil. Kohati peategelane Rob  (politseiuurija) heietas. Ta rääkis ja mõtles oma minevikust (kõige olulisemad asjad olid tema mälust kustunud).

See raamat läheb ka mul nende hulka, kus mulle peategelane ei meeldinud. Ta oli ülbe, enesekeskne ja ta käitus nagu tõbras. Mis mulle veel ei meeldinud oli see, et ta oli ise politseiuurija, aga kogu aeg jõi. Öö läbi jõi ja siis läks tööle ning arvas ise, et on täitsa tubli mees. Kui siin on eelnevates raamatutes (“Tüdruk rongis” , “Püüa mitte hingata” ja “Naine kajutist number 10“) olnud alkoholiprobleemiga naised, siis need tegelased on mulle meeldinud.

Vahepeal ei edenenud mõrva uurimine üldse ja siis heietati lihtsalt tunnetest ja suhetest ja muust sellisest. Olin juba poole peal ja mõtlesin, et millal see lugu siis käima läheb, aga tuhkagi. See oli kuivalt kirjutatud.

Võib öelda, et huvitavad olid viimased 100 lehekülge. Siis läks tegevus erksamaks ja hakkasid selguma selle mõrva tagamaad. See oli tõesti huvitav. Ja ma aimasin osaliselt ära lahenduse, kuigi autor oli kahtlaseks teinud mitu tegelast. Päris raisatud aeg see siiski polnud, aga eeldasin siiski sellelt raamatult palju enamat. Arvestades, et romaani on palju kiidetud.

 

Michelle Frances. Poja pruut (Hea Lugu, 2017)

Poja pruut_kaas.inddTõlkinud Piret Lemetti
429 lk

Väga kaasahaaravalt kirjutatud romaan. Tegemist on psühholoogilise põnevikuga ja peab ütlema, et üle tüki aja üks raamat, mis mind tõesti kaasa haaras.

Laura on enam-vähem oma eluga rahul. Tal on oma pojaga hea lähedane suhe, tal on oma toimiv firma ja rahast tal puudust ei ole. Abikaasaga on nad küll lahkumineku äärel, aga naine ei pööra sellele erilist tähelepanu. Tema ilus elu pööratakse aga pea peale, kui tema poeg Daniel kohtub kinnisvarabüroos töötava Cherryga. Noored armuvad.

Laura tahab väga kohtuda tüdrukuga, kes tema poja südame on võitnud. Ta tervitab noort naist lahkelt oma kodus, kuid see ei kulge päris nii nagu soovitud. Ei Laura ega ka Cherry jaoks.

Sealt saabki alguse põnev sündmustik. Oli huvitav lugeda, kuidas mõlema ootusärevast ja positiivsest suhtumisest sai selline raev ja viha teineteise vastu. Ei tahtnud raamatut üldse käest panna. Ootasin ja samas pelgasin lugemist. Kartsin, mis see lõpplahendus olla võiks. Aga ma olen rahul selle lõpuga.

Minu sümpaatia kaldus ema poole, kuigi ka tema tegi kohutavaid ja kummalisi asju. Ta valetas ja oli klammerduv. Samas Cherry tahtis endale kindlustada paremat tulevikku. Kartis paaniliselt, et langeb tagasi lapsepõlveaegsesse koju, kus kõik viitas vaesusele. Ta oli tark, kaval ja väga sihikindel. Teiselt poolt oli tal enesehinnanguga probleeme. Arvas, et tema vaene päritolu paistab kohe välja jne.

Kas tegemist on tüüpilise ämma ja minia konfliktiga? Või on see midagi enamat?

Kaasahaarav oli lugeda tegevuse arengut. Sobib ideaalselt puhkuse ajal ja põnevuse austajatele. Praegu tundub, et see on autori ainuke romaan. Loodan, et ta kirjutab veel.