Tonino Benacquista. Koer nimega Malavita (Eesti Raamat, 2013)

koer-nimega-malavitaTõlkinud Kaja Riesen
207 lk.

Ma reeglina Mirabilia sarja ei loe. Kunagi teismelisena lugesin läbi vist kõik, mis sellest sarjast kodus riiulis olemas oli  ja siis sai isu täis. Nüüd tuli aga tänu lugemise väljakutsele seda taas teha. Tegu on küll väga veidra raamatuga, aga ma ei kahetse, et seda lugesin. Raamatu valisin pealkirja järgi. Midagi paelus mind selle juures. Koera mainitakse siin küll vaid mõned korrad, aga ometi on ta oluline tegelane. Samamoodi nagu tema nimigi. Malavita ehk närune elu, samamoodi nimetavad sitsiillased mõnikord maffiat.

Nimelt kolib pealtnäha tavaline Ameerika perekond ühte väikelinna Prantsusmaal. Ema, isa, poeg ja tütar ning nende koer. Tegelikult pole siin tavalist midagi. Pereisa on endine maffia aumees, kes otsustas hakata kahetsejaks ehk siis andis politseile tunnistusi ning reetis oma kamraadid. Maffia selliseid asju ei andesta ning seetõttu ongi perekond FBI kaitse all tunnistajakaitse programmis.

Nad üritavad elada nii normaalset elu kui võimalik. Nad ei tohi endale tõmmata mingit tähelepanu. 14-aastane Warren ja 17-aastane Belle käivad koolis, ema Maggie tegeleb heategevusega ning isa Fred väidab, et on kirjanik.

Nagu alguses juba kirjutasin, siis raamat on veider. Karakterid olid minu jaoks huvitavad. Esiteks muidugi Fred. Ta on harjunud elama laia elu ning ta ei suuda leppida sellega, et ta peab tagasitõmbunult elama. Kohati on ta hämmastavalt naiivne, aga teisest küljest ei suuda ta oma vanu harjumusi unustada. Maggie’t ajendab inimesi aitama süütunne ning ta on pahane oma mehe peale, et ta peab nüüd sellist elu elama. Warren tahab olla selline nagu ta isa. Ta asub selleks omal käel oskuseid omandama. Poiss imetleb teda ning ei mõista, miks isa maffia reetis. Belle jäi minu jaoks mõistatuseks. Ilus ja tark noor tüdruk.

Raamat kulgeb rahulikus tempos, ei ole jõhker, kirjastiil on kuidagi lihtne ja lakooniline. Lugemine mul just kõige kiiremini ei edenenud, aga ometi ei tekkinud tunnet, et peaks pooleli jätma. Raamatu omamoodi stiil, millega anti edasi tõsiseid sündmuseid, muutis teose minu jaoks koomiliseks. Kes otsib midagi teistsugust, siis soovitan lugemiseks võtta just selle raamatu.

Helen Pollard. Väike Prantsuse külalismaja (Pegasus, 2018)

väike-prantsuse-külalismajaTõlkinud Raili Puskar
383 lk.

See oli nii armas raamat. Tõeline suvelugemine. Juba kaanepilt oli nii kutsuv ning raamat ületas kõik mu ootused. Lugesin seda ning tahtsin ise ka seal olla. Nii mõnus, soe ja hubane. Kuigi ka siin ei saa praegu soojuse puudumise üle kurta.

Emmy Jamieson saabub koos oma elukaaslase Nathaniga Prantsusmaale La Cour des Roses’i külalismajja, et turgutada suhet. Läheb aga hoopis nii, et Nathan laseb majaperemehe naisega jalga ning Emmy ja Rupert jäävad hämmeldunult maha. Ruperti tervis pole kiita ning Emmy otsustab, et ei naase kohe Inglismaale vaid aitab oma puhkuse ajast meest.

Ootamatult avastab ta sellest väikesest kohast aktiivse seltsielu ning leiab endale mitmeid sõpru. Ta on siiski Nathani ära minekust löödud, kuid see ei tähenda sugugi seda, et ta ei märka enda ümber teisi mehi. Seksikat ja sõbralikku Ryan’it ning tagasihoidlikumat Alain’i.

Puhkus möödub kiiresti ning selle aja jooksul on Emmy hakanud ennast La Cour des Roses’is tundma nagu kodus. Lisaks silmailule on ta leidnud sealt endale ka sõpru ning ta ei oota üldse tagasiminekut Inglismaale korterisse, mida jagas Nathaniga ning tööle, kus nad on töökaaslased.

See on tõeline ajaviitekirjandus selle kõige paremas tähenduses. See raamat toob naeratuse suule ja helge tunde hinge, oli südantsoojendav lugemine. Raamatus on küll mõned klišeed, aga mind need ei häirinud. Suurt põnevust siin küll pole, aga mind köitis raamat siiski. Mis võib natuke häirida, on mõnikord peategelase Emmy lapsikus (mind see praktiliselt ei seganud). Küll aga häiris mind see, et 33-aastast meest kutsuti poisiks. No mis poiss see 33-aastane ikka enam on, kuigi teod võivad poisikese omad olla. 😀

Mulle oli heaks avastuseks ka see, et raamatule on järjed olemas. Loodan, et Pegasus tõlgib need ära, et saaks eesti keeles lugeda. Mul on väga hea meel, et Pegasus selle raamatu avaldas ning mina selle võitsin. Nüüd pole muud kui oodata järgmist osa. Head lugemist!

Jean-Luc Bannalec “Surm Pont-Avenis” (Helios, 2017)

surm-pont-avenis-komissar-dupini-juhtumidTõlkinud Elina Adamson
272 lk.

See raamat jäi mulle kohe silma, kui ta raamatukokku saabus. Teadsin, et tahan seda mingi aeg lugeda. Selline tore krimiraamatuke. Cosy crime nagu ka kaanel kirjas. Pole palju verd ega vägivalda. Rahulikumat sorti raamat. Kohati isegi natuke igav.

Ühes idüllilises Prantsuse külas tapetakse eakas, 91-aastane hotelliomanik. Asja asub uurima komissar Dupin oma meeskonnaga. Kes ja mis põhjusel eaka mehe tappis? Kahtlusaluste ringi kuuluvad nii tema lähedased sõbrad kui ka perekond. Sellest juurdlusest ei tahagi rohkem kirjutada, saate ise lugeda sellest.

Hoopis omapärane oli siin peategelane komissar Dupin. Ta on Pariisist provintsi pagendatud. Tal on väga omapärased uurimismeetodid. Talle meeldib tihti üksi mõelda juhtumi üle. Sageli ta kaob mõneks ajaks mere äärde või metsa jalutama ning ei võta telefoni vastu. Ja kui võtabki telefoni vastu, siis sageli katkestab poole lause pealt kõne. Inimesed talle eriti ei meeldi. Vähemalt jäi raamatust selline mulje. Aga selle eest armastab ta kohvi ja süüa. Kõigest hoolimata sai juhtum siiski lahendatud.

Raamatu tegi minu jaoks natuke igavaks tegevuspaiga ajaloo ülistamine. Mitte, et selles oleks midagi halba olnud, aga see lihtsalt võttis tempot maha ja õhtul voodis lugedes ajas une peale.

Seda juttu siin kirjutama hakates alles taipasin, et tegu on saksa kirjanikuga mitte prantsuse omaga nagu arvasin.

Soovitan lugeda neil, kes armastavad rahuliku tempoga krimkasid. Suure põnevuseotsijate jaoks see ilmselt ei sobi.

Martha Hall Kelly. Sirelitüdrukud (Päikese Kirjastus, 2017)

sirelitüdrukudTõlkinud Leena Suits
512 lk.

Igas kuus kirjutan ühe raamatututvustuse ka Tallinna Keskraamatukogu blogisse Lugemiselamused ning see tutvustus on ka seal olemas.

Raamat jutustab kolme naise loo Teise maailmasõja ajal ja pärast sõja lõppu. Raamat on ilukirjanduslik, aga põhineb tegelikel sündmustel ning kaks peamist tegelast on ka reaalselt elanud.

Raamatul on kolm peategelast. Nendeks on Caroline Ferriday, Kasia Kuzmerik ja Herta Oberheuser. Caroline on New Yorgi seltskonnadaam, kes töötab Prantsuse konsulaadis ning tegeleb heategevusega. Ta on just kohtunud mehega, kellesse ta hakkab armuma, kui puhkeb Teine maailmasõda.

Kasia on Teise maailmasõja puhkedes noor tüdruk, kes astub vastupanuliikumisse, et kullerina tegutseda. Ühel päeval võetakse Kasia koos oma sõprade, õe ja emaga kinni ning viiakse Ravensbrücki koonduslaagrisse. See laager on mõeldud ainult naistele.

Herta Oberheuser on noor ja ambitsioonikas saksa arst, kelle perekond vireleb vaesuses. Kui ta näeb kuulutust, kus otsitakse valitsuse teenistusse arsti, siis ta ei kahtle, et see on hea võimalus. Lõpuks nende kolme tegelase elud hakkavad üksteisele lähenema.

Caroline Ferriday ja Herta Oberheuser on ka reaalselt elanud. Samuti nende vanemad ja veel mõned tegelased. Kasia ja tema õde Zusanna ei ole küll reaalselt elanud, aga nad on kirjutatud mitme inimese põhjal kokku kaheks tegelaseks.

Autor on teinud antud teemal väga põhjaliku uurimuse ning sellest kirjutanud suurepärase ja üdini emotsionaalse raamatu. Kes ei taha lugeda Teise maailmasõja koledustest ning leinast, siis nendele ei soovita, sest see, mis toimus Ravensbrücki koonduslaagris, mis nende naistega seal tehti, see on lihtsalt võigas ja julm.

Mulle meeldib lugeda Teise maailmasõja kohta. See on minu jaoks ääretult huvitav, mis siis, et tegemist on raske teemaga. Väga meeldis ka käesolev raamat, sest see on lihtsalt nii hästi ja kaasahaaravalt kirjutatud, et lugesin paari päevaga läbi. See raputas mu maailmapilti ning neid tegelasi ei ole pärast raamatu lõpetamist lihtne peast välja saada. Soovitan soojalt see raamat kätte võtta ning läbi lugeda ning ärge laske ennast raamatu mahukusest hirmutada. Raamat on põnev ning edeneb kiiresti. Õhtuti oli raskusi selle käest panemisega. Head lugemist!

Florian Illies. 1913. Sajandi suvi (Tänapäev, 2017)

1913-sajandi-suviSeekord sattus mu teele üks väga kummaline raamat. Raamat koosneb erinevatest jutukestest-lõikudest, mis toimus aastal 1913. Need on ajaliselt liigendatud kuude kaupa. Jaanuarist detsembrini.

1913. aasta, mis teadupärast eelneb I maailmasõjale on kohati muretu ja lõbus, samas ka täis ängi ja maailmavalu. Osad kardavad sõda, samas väidab inglise poliitik Norman Angell, et mingit sõda ei tule, sest riigid on majanduslikult üksteisest liiga sõltuvad.

Enamus juttudest keskenduvad kunstile, kirjandusele ja kultuurile. Sekka ka mõni poliitik, teadlane ja leiutaja ning vähemalt minu jaoks täiesti tundmatuid tegelasi. Ka lihtsalt seltskonnategelasi, kelle nimi ei ütle tänapäeval enam midagi. Kuna raamatu autor on ise sakslane, siis mõistagi on suurem rõhk sakslastel.

Palju tuleb juttu sellistest tegelastest nagu Freud ja Jung, Picasso, Kafka, Rilke, Thomas ja Heinrich Mann jne jne. Loomulikult ei jäeta mainimata Hitlerit ja Stalinit. Peale nende on veel palju muid igasuguseid minu jaoks tundmatud tegelasi. Juttu on nende tegemistest ja eraelust, armuvalust ja suhetest. Nende mõtetest ja filosoofiast.

Miks see raamat mulle kummaline tundus? Esiteks tundusid need jutud mulle seosetult kokku pandud, üksteisega mitte haakuvad. Tundus, et neid seob ainult see, et nad on toimunud ühes kuus. Hiljem ma harjusin sellega, nii et raamat kõige hullem ei tundunudki, aga siiski oli ta minu arvates natuke igav. Võib-olla sellepärast, et paljud tegelased olid tundmatud.

Minus tekitas natuke segadust ka see, et raamat on ilmunud Tänapäeva Punase raamatu sarjas. Seal on ilukirjanduslikud raamatud, kuid “1913. Sajandi suvi” on pigem kultuurilooline kui ilukirjanduslik.

Mõned näited raamatust:

1913. aasta esimene sekund. Pimedas öös kaigub lask. On kuulda plõksatust, sõrm päästikul tõmbub pingule, järgneb teine kume lask. Alarmeeritud politsei ruttab kohale ja võtab laskja otsemaid kinni. Tema nimi on Louis Armstrong.
Kaheteistaastane oli tahtnud varastatud revolvriga tervitada uut aastat New Orleansis. Politsei pistab ta kongi ja saadab ta juba 1. jaanuari varahommikul parandusasutusse Colored Waif’s Home for Boys. Ta käitub seal nagu metsaline, nii et asutuse juhataja Peter Davis ei leia muud nõu, kui poisile trompet pihku pista (tegelikult oleks ta tahtnud poisile vastu kõrvu anda). Louis Armstrong jääb ühtäkki vait, võtab pilli vaat et õrnalt vastu ning tema sõrmed, mis veel eelmisel õhtul olid närviliselt näppinud revolvri päästikut, tajuvad nüüd taas külma metalli, kuid paugu asemel meelitab ta sealsamas direktorikabinetis trompetist välja esimesed soojad, ürgselt jõulised helid. (lk 9)

Preisi printsess Victoria Luise ja Ernst August von Hannover suudlevad jaanuaris esimest korda. (lk 20)

3. augustil lämbub Berliini ääremail Jungfernheides liivahunnikus üks artist. Tema kunst seisnes selles, et ta suutis olla kuni viis minutit elavalt maetud.
Ent sel päeval unustas trupijuht suures jutuhoos artisti sootuks ära ning hakkas teda kahjuks alles kümne minuti pärast välja kaevama. (lk 190)