Laetitia Colombani. Palmik (Varrak, 2019)

palmik_kaaned_130x200_bleed3_tf.inddTõlkinud Mirjam Tiitus
199 lk.

„Palmik“ jutustab kolme naise loo. Kõik need naised on erinevad ning pealtnäha ei seo neid miski. Smita elab Indias ühes väikeses külas koos oma mehe ja tütrega. Ta kuulub heidikute kasti. Tema ülesandeks on paljakäsi latriinide (käimlate) tühjendamine. Indias on see amet pärandatav emalt lapsele. Smita ei taha sellist saatust oma tütrele, nii et ta on valmis riskima kõigega, et tema tütar Lalita saaks koolihariduse ning saaks parema elu. See aga oleks kastisüsteemist kõrvale kaldumine ning seda ei lubata.

Giulia on noor sitsiillanna, kes töötab oma isa ettevõttes. Ettevõte teeb Itaalia juustest itaallastele parukaid. Ühel päeval juhtub aga papága õnnetus ning Giulia peab ise hakkama ettevõtte eest hoolitsema. Ta avastab, et ettevõte on pankroti äärel.

Sarah on edukas advokaat, kellel on lootust saada firmas osanikuks. Oma töö nimel on ta ohvriks toonud oma suhted, isikliku elu ja perekonna. Ta ei räägi tööl kunagi oma isiklikust elust ega lastest. Jääb selline mulje, et seda polegi. Ühel hetkel kuuleb ta aga šokeerivat uudist, mis kõike muudab.

„Palmik“ on autori debüütteos ja see on lihtsalt hämmastav, et ta suudab juba oma esimese raamatuga nii hinge minna. Nende kolme naise elud on siin nii erinevad, kui veel olla saab. Nad ei puutu tegelikkuses omavahel üldse kokku. Neid seob ainult üks asi – juuksed. Kõik need tegelased on nii erinevad, aga ometi elasin neile kõigile südamest kaasa nende raskustes. Nendest probleemidest hoolimata on selles raamatus selline elujaatav suhtumine, mis näitab, et kõik on võimalik. Soovitan lugeda kõigile, kellele meeldivad head raamatud.

Gaétan Soucy. Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke (Draakon & Kuu, 2017)

väike-tüdruk-kes-armastas-liialt-tuletikkeTõlkinud Triinu Tamm
174 lk.

See on vist üks kummalisemaid raamatuid, mida ma sellel aastal lugenud olen. Ma ei oska täpselt seisukohta võtta, kas see meeldis mulle või mitte.

Ühes nimetus kohas elab isa eraldatuses koos oma lastega. Kusagil männiku taga on küll üks küla, aga lapsed ei tea sellest suurt midagi, sest nad ei ole kunagi oma valdustest väljas käinud. Ühel päeval isa sureb ja lastel tuleb vaadata silma tegelikkusele. Üks nendest lastest peab mingit sorti päevikut ja nii saavad lugejad aimu, mis elu nad on elanud ja mismoodi see nüüd kõik peale isa surma muutub.

See oli omamoodi kurb raamat, sest see lugu, mis siit välja koorus, oli kohati päris õõvastav. Aga samas oli see jutustaja ise ka veider. Ta kirjutab endast, kui oma isa pojast, kuigi tegelikult ta teab, et ta on tüdruk. Isa muidugi kutsus oma lapsi poegadeks, sealt siis see segadus.

Selle raamatu juures oli huvitav veel keelekasutus. Omamoodi on see lapselik, aga samas on see nagu piibellik. Piiblile on siin üsna palju vihjeid. Kohati on siin kasutatav keel argikeel, teinekord on see raskesti mõistetav täis erinevaid omapäraseid väljendeid. Naised jagunevad siin kas vanadeks litsideks või pühadeks neitsiteks, mis asjad on paistetused, kangestis ja Õiglane Karistus. Mõned asjad jäävadki selgusetuks. Igatahes väga veider raamat. Soovitada küll ei julge. Kohati oli ikka päris rõve, aga samas mõned kirjeldused oli päris humoorikad. Lõpp oli selle eest väga üllatav. Külmaks ei jätnud see raamat mind sugugi.

Delphine de Vigan. Ustavussidemed (Eesti Raamat, 2018)

ustavussidemedTõlkinud Sirje Keevallik
144 lk

Mu kätte sattus järjekordne raamat viimasest Nüüdisromaanide valikust. Eelmised kaks sellest sarjast on mulle meeldinud ja seegi ei olnud erand. Liiga kiiresti sai läbi kahjuks. Mul tekkis tunne, et ma alles elasin sisse ja nüüd võiks suurem tegevus peale hakata, kui raamat juba läbi sai.

12-aastane Theo on pärit lahutatud perekonnast. Ta elab vaheldumisi ühe nädala ema ja teise isa juures. Tal on raske sellega toime tulla, sest ema vihkab nüüd isa ja ei salli enam midagi, mis on temaga seotud. Isa seevastu on jäänud töötuks ja on nüüd elule alla vandunud. Theo armastab aga mõlemat. Theo ainsaks lohutuseks on alkohol. Joomises on Theol olemas ka kaaslane, tema ainus sõber Mathis. Mathis mõtleb, et alguses oli küll tore ja lõbus, aga ta tahaks nüüd lõpetada, aga ei tea, kuidas seda teha nii, et ei kannataks tema perekond ega Theo.

Lisaks on siin Mathise ema, kes ei salli Theod, sest arvab, et see poiss mõjub tema pojale halvasti. Neljandaks tegelaseks on poiste õpetaja, kes jälgib Theod murelikult. Ta tunneb, et poisil on midagi viga, aga ei saa täpselt aru, milles asi.

Minu jaoks sai lugu liiga kiiresti otsa. Oleks tahtnud seda veel pikemalt lugeda. See oli huvitavast psühholoogilisest vaatenurgast kirjutatud – kuidas mõjutab lahutus ja vanemate käitumine ühte väikest poissi. See oli traagiline ja kurb. Kirjutatud oli lugu lihtsalt ja kaasahaaravalt. Ja muidugi see raamatu lõpp. Nii ei tohi raamatut lõpetada! Soovitan lugeda.

Leïla Slimani. Hällilaul (Tänapäev, 2018)

hällilaulTõlkinud Sirje Keevallik
168 lk.

Ma pole juba ammu midagi punasest sarjast lugenud. “Hällilaul” oli mul ka lugemisnimekirjas ja kui ta siis ükspäev raamatukogus mu pihku sattus, siis võtsingi ette. Raamatu algus edenes mul natuke vaevaliselt, aga viimased 100 lehekülge lugesin ühe jutiga läbi.

Myriam ja Paul on tavaline Pariisi abielupaar, kus mees käib tööl ja naine on kahe lapsega kodune. Ühel hetkel ei suuda naine enam kodus olla ning tahab tööle naasta. Nii otsustavadki nad lapsehoidja otsida. Loomulikult ei kõlba neile paberiteta ning “kaetud näoga” illegaalid. Nad on väga rahul, kui leiavad prantslannast lapsehoidja Louise’i, kellele lisaks lapsehoidmisele meeldib ka süüa teha ning hoolitseda, et kõik oleks korras.

Ent pealtnäha ideaalne lapsehoidja pole seda siiski. Ühel hetkel ei tunne Myriam end enam temaga koos mugavalt. Louise’ile ei meeldi Myriami elustiil. Tema meelest viskab naine liiga kergekäeliselt toitu ning asju minema. Lisaks tahab Louise kuhugi kuuluda ning sellest saab alguse üks kinnisidee ja juhtub midagi kohutavat. Ja samal ajal kasutas see perekond teda minu arvates ära ka.

Mu mõtted ei ole veel päris settinud. Kummaline raamat. Mind valdavad kahetised tunded. Ühelt poolt ma nagu tundsin lapsehoidjale kaasa, aga teiselt poolt oli tema tegu nii kohutav, et talle ei saa kaasa tunda. Oleksin tahtnud rohkem teada saada, miks Louise selliseks kujunes. Oleksin tahtnud rohkem teada tema lapsepõlvest, mis teda mõjutas. Natuke saime aimu tema abielust, aga minu jaoks jäi seda väheks.Nii et minu jaoks jäi raamat natuke poolikuks, ometi ei ole tegu halva romaaniga. Selline omamoodi teos. Ei soovita lugeda nendel, kes parajasti mõtlevad lapsehoidja palkamise peale.

Antoine de Saint-Exupéry. Väike prints (Rahva Raamat, 2018)

Väike printsTõlkinud Reet Alas
Originaalillustratsioonid Antoine de Saint-Exupéry
111 lk.

Ma lõpetasin selle raamatu tegelikult juba esmaspäeval, aga ei ole siiani suutnud ennast koguda, et sellest raamatust kirjutada. Mõtlesin teisipäeval kirjutada siia, aga tekkis tunne, et ma ei oska. See tunne on mul tegelikult praegugi. Peast jooksis läbi mõte, et peaksin selle ühe korra veel läbi lugema ja siis kirjutama. Seda ma pole siiski veel teinud, aga ilmselt varsti küll. Mulle avaldas see raamat suurt muljet.

See on üks armas raamat väikesest printsist, kes elab üksi oma pisikesel planeedil ning satub rändama erinevatele planeetidele. Lõpuks jõuab ta maale, kus ta kohtub lenduriga. Raamatus arutleb väike prints elus olulistel teemadel – armastus, sõprus, üksindus. Samuti, kuidas inimesed näevad elus olulisi asju. Ühe jaoks on näiteks tähed taevas lihtsalt ilus vaatepilt, aga teine mõtleb neist kui raha teenimise võimalusest.

Raamat on ilmselt küllaltki autobiograafiline, sest autor oli ise lendur ning tegi 1935. aastal Sahara kõrbes hädamaandumise.

Mulle läks raamat hinge. See on naljakas, südantsoojendav, aga samas ka kurblik ning nukker. Kes veel pole lugenud, siis soojalt soovitan. Ma arvan, et mu üks parimaid lugemiselamusi sellel aastal. Sõnadega ei suutnud ma pooltki seda edasi anda, mida südames tunnen.

Lõpetuseks siia üks tsitaat raamatu tagakaanelt, mis tuletab meelde olulist tõde:

Ja nüüd minu saladus. See on hästi lihtne: üksnes südamega näeb selgelt. Kõige tähtsam jääb silmale nähtamatuks.

 

Tonino Benacquista. Koer nimega Malavita (Eesti Raamat, 2013)

koer-nimega-malavitaTõlkinud Kaja Riesen
207 lk.

Ma reeglina Mirabilia sarja ei loe. Kunagi teismelisena lugesin läbi vist kõik, mis sellest sarjast kodus riiulis olemas oli  ja siis sai isu täis. Nüüd tuli aga tänu lugemise väljakutsele seda taas teha. Tegu on küll väga veidra raamatuga, aga ma ei kahetse, et seda lugesin. Raamatu valisin pealkirja järgi. Midagi paelus mind selle juures. Koera mainitakse siin küll vaid mõned korrad, aga ometi on ta oluline tegelane. Samamoodi nagu tema nimigi. Malavita ehk närune elu, samamoodi nimetavad sitsiillased mõnikord maffiat.

Nimelt kolib pealtnäha tavaline Ameerika perekond ühte väikelinna Prantsusmaal. Ema, isa, poeg ja tütar ning nende koer. Tegelikult pole siin tavalist midagi. Pereisa on endine maffia aumees, kes otsustas hakata kahetsejaks ehk siis andis politseile tunnistusi ning reetis oma kamraadid. Maffia selliseid asju ei andesta ning seetõttu ongi perekond FBI kaitse all tunnistajakaitse programmis.

Nad üritavad elada nii normaalset elu kui võimalik. Nad ei tohi endale tõmmata mingit tähelepanu. 14-aastane Warren ja 17-aastane Belle käivad koolis, ema Maggie tegeleb heategevusega ning isa Fred väidab, et on kirjanik.

Nagu alguses juba kirjutasin, siis raamat on veider. Karakterid olid minu jaoks huvitavad. Esiteks muidugi Fred. Ta on harjunud elama laia elu ning ta ei suuda leppida sellega, et ta peab tagasitõmbunult elama. Kohati on ta hämmastavalt naiivne, aga teisest küljest ei suuda ta oma vanu harjumusi unustada. Maggie’t ajendab inimesi aitama süütunne ning ta on pahane oma mehe peale, et ta peab nüüd sellist elu elama. Warren tahab olla selline nagu ta isa. Ta asub selleks omal käel oskuseid omandama. Poiss imetleb teda ning ei mõista, miks isa maffia reetis. Belle jäi minu jaoks mõistatuseks. Ilus ja tark noor tüdruk.

Raamat kulgeb rahulikus tempos, ei ole jõhker, kirjastiil on kuidagi lihtne ja lakooniline. Lugemine mul just kõige kiiremini ei edenenud, aga ometi ei tekkinud tunnet, et peaks pooleli jätma. Raamatu omamoodi stiil, millega anti edasi tõsiseid sündmuseid, muutis teose minu jaoks koomiliseks. Kes otsib midagi teistsugust, siis soovitan lugemiseks võtta just selle raamatu.

Mathias Enard. Varaste tänav (Varrak, 2016)

Enard_varastetanav_kaas.inddÜks järjekordne väga hea raamat on ilmunud Moodsa aja sarjas. Julgen seda kõigile soovitada.

Raamatu tegevus algab Marokos Tangeri linnakeses. Peategelaseks on noormees Lakhdar, kes on sunnitud kodust põgenema peale seda, kui ta avastatakse alasti koos oma nõoga. Nõoga abiellumine ei oleks olnud probleem, küll aga poleks tohtinud olla seksi enne abielu. Ühesõnaga ta põgeneb, veedab aastakese tänavatel kerjates, kuni tuleb tagasi kodulinna. Koju ei lähe ta enam kunagi. Kohtub uuesti oma lapsepõlvesõbra Bassamiga, kelle kaudu ta saab tööd Koraani Mõtte Levitamise Organisatsiooni raamatupoes.

Seal ei lähe ka kõik nii nagu planeeritud, sest ta avastab, et see organisatsioon on ilmselt mõnede rünnakute taga Marrakechis ja ühes kohvikus. Lakhdar on küll moslem ja ka usklik, aga teda ei tõmba see radikaalne ja poliitiline islam. Ta ütleb selle kohta nii:

Mina ei taha muud kui vabalt reisida, raha teenida, rahulikult sõbrannaga ringi jalutada, keppida, kui tuju on, palvetada, kui tuju on, ja kriminulle lugeda, kui tahtmine tuleb, ilma et kellelgi selle kohta midagi kobiseda oleks, peale Jumala enda (lk. 119).

Samal ajal kohtub ta hispaanlanna Juditiga, kes mõjutab tema tulevast elu väga palju. Ta on tüdrukust sisse võetud ja nad jäävad suhtlema ka peale Juditi reisi lõppu. Lakhdaril tekib mõte minna Euroopasse. Alguses ta püüab teha seda legaalselt, aga lõpuks satub Hispaaniasse ikkagi illegaalselt. Ta jõuab välja Barcelonasse Varaste tänavale. See on üks vilets piirkond. Ümberringi on narkarid, joodikud, litsid ja prussakad, aga ta on seal rahul.

Lakhdar on oma olemuselt selline tore ja täiesti tavaline noormees. Ta armastab lugemist ning raamatuid, eriti prantsuse kriminulle. Talle tundub, et Jumal hoiab teda. Kui midagi juhtub, siis samas tuleb ka lahendus. Ta suhtub Euroopasse läinud immigrantidesse kerge irooniaga ja teab, et alati saab olla halvem.

Kuna kõik need tänavatel jõlkuvad neegrid ja murjanid ei mõjunud turismile hästi, kärutas Kanaaride valitsus nad omal kulul lennukiga mujale, kontinendile, ja olidki Musta Aafrika elanikud, mauritaanlased, nigeerlased ja ugandalased, Madridis või Barcelonas, proovimas õnne maal, kus töötus oli kõrgeim Euroopas – tüdrukutest said litsid, mehed lõpetasid viletsates salajastes laagrites maal, Aragonis või La Manchas, kus nad elasid idüllililiselt kahe puu vahel keset prügikaste, lõhkisi tünne ja külma, kannatasid suurepäraste nahahaiguste, paisete, parasitooside, külmamuhkude käes, ja ootasid, et mõni põllumees neile mõne piinarikka tööotsa annaks, makstes selle eest hallitanud leiva ja kartulikoortega, millest suppi keeta (lk. 149).

Lakhdar tunneb pidevalt, et ta on lõksus. Ükskõik, mis riigis ta ka ei oleks, ikka tundub elu talle vanglana. Nagu elu ei oleks veel päriselt alanud ja see kõik on üks suur sissejuhatus millelegi suuremale. Taustaks on Araabia kevad ja Euroopas majanduskriis.

Raamat mõjus mulle väga emotsionaalselt. See kõik on nii reaalne ja millise lõpplahenduse saab. Ometi ei ole tegu sünge raamatuga. Autor kirjutab väga ladusalt ja lihtne on raamatusse sisse elada. Ilmselt jääb see veel pikaks ajaks mu meeli painama. Teema on praegu ju väga aktuaalne.

Mulle seostusid selle raamatuga kaks filmi, mida ma eelmisel aastal PÖFF-il vaatamas käisin. Kellel on võimalust neid filme vaadata, siis soovitan. Need on “Caina” ja “Kodulävel“. Mõlemad on mõtlemapanevad filmid.

Autorist veel niipalju, et tegu on prantslasega, kes on araabia kultuuri huviline. Ta on elanud mitmes paigas Lähis-Idas ja Euroopas. Tundes põhjani araabia kultuuri, kuid olles ise eurooplane, suudab ta kõnelda ilma klišeedeta, ent samas arusaadavalt. Ja muidugi keeleliselt on see suurepäraselt kirjutatud. Siia lõppu veel üks stiilinäide autorilt, kus ta võrdleb streiki ja mässu Hispaanias ning Tuneesias.

Erinevus Tunisega, nagu ütles Munir, võib-olla ainus erinevus Tunisega, oli see, et seal jätkus kisma ka järgmisel ja ülejärgmisel päeval, ja edasi veel. Siin poleks nagu midagi juhtunudki. Pankade fassaadid vuntsitakse üles, valitsus paneb oma programmidega edasi, revolutsionäärid lähevad rulade selga tagasi ja Kataloonia väljakul haaravad jälle võimu turistid (lk. 214)