Barbara Freethy. Pikse küüsis (Ersen, 2018)

pikse-küüsis-pikselöögi-triloogia-2-raamatTõlkinud Ketlin Tamm
288 lk.

Vahelduseks selline kerge ja lihtsam lugemine. Eriti oma peakest kaasa mõtlemisega vaevama ei pea, sest raamat on etteaimatav, aga ajaviiteks sobib selle lugemine küll.

Noor, äsja residentuuri lõpetanud arst Katherine Barrett mõtleb parajasti, kuidas oma eluga edasi minna, kui ta saab oma vennalt TJ-lt kõne, milles too väidab, et teda jälitatakse ning ta plaanib Mehhikosse kaduda.

Katherine ei saa seda asja niisama jätta ning tõttab venda päästma. Selleks peab ta kuidagi Mehhikosse saama ning ta palkab Jake Monroe, et too naise lennukiga kohale viiks. Katherine ja Jake olid kümme aastat tagasi paar ning naine ei oska arvata, kuidas mees tema palvele reageerida võib.

Nad asuvad teele, kuid mõne aja pärast puhkeb torm ning nende lennuk saab välgutabamuse ning nad kukuvad alla. Nad elavad selle üle, kuid peavad sellest eluga pääsemiseks koostööd tegema.

Mulle meeldis sarja esimene osa “Tormi kütkeis” rohkem. Teine osa tundus kuidagi nii naiivne. Lauseehitus oli kuidagi nii lihtlabane. Ma ei tea, kas autor kirjutaski päris nii või on asi ka tõlkijas. Nendel kahel raamatul on erinevad tõlkijad. Muidugi ei saa kõike ka tõlkija kraesse ajada, eks autorgi ole siin natuke jama kirjutanud. Näiteks, vaevalt, et puu süttib paljalt sellest, et sa tikuga ta süütad. Eriti kui eelnevalt on olnud torme, mis on kõik niiskeks teinud. Aga see selleks.

Mulle üldiselt meeldib, kui raamatus esineb müstikat, aga konkreetses raamatus tundus see natuke kunstlik. Muidugi võib-olla, et mu meeleseisund ei olnud selle lugemiseks õige. Sellest hoolimata loodan, et ka sarja kolmas osa eesti keelde tõlgitakse, sest tahaks ju ikkagi teada, kuidas asi lõppeb ja kes need kurjamid siis on.

Soovitan neile, kes otsivad natuke lihtsamat lugemist. Näiteks enne magama minekut on ideaalne lugemine. Aju saab puhata.

Advertisements

Laura Griffin. Andestamatud kuriteod (Ersen, 2018)

andestamatud-kuriteodTõlkinud Ülle Jälle
312 lk

Mu pühadeaegne lugemine kipub olema selline sünge. Ka see raamat pole erand.

Mia Voss töötab Delphi keskuses DNA analüüsijana, et kurjategijad trellide taha saata. Tal on olnud kehv päev, kui ta otsustab minna poodi. Kahjuks on hullem veel ees, sest teda röövitakse. Alguses peetakse seda juhuslikuks teoks, aga mida aeg edasi, seda enam selgub, et keegi on Mia Vossi sihikule võtnud, et teda tappa.

Ric Santos on otsustanud välja uurida, kes nende tegude taga on. Lisaks uurib ta koos paarimehega noorte naiste mõrvu. Need noored naised on töötanud eskorttüdrukutena ning nad on jõhkral viisil tapetud. Mida enam Ric asja uurib, seda rohkem ta hakkab arvama, et need mõrvad ja Mia Vossi juhtumid on seotud.

Mia ja Rici omavaheline koostöö ei laabu tõrgeteta, sest nad ei ole teineteise vastu ükskõiksed. Mia hakkab mehesse armuma, aga Ric ütleb talle, et ei soovi suhet.

Kahjuks ei avaldanud see raamat mulle erilist muljet. Mulle ei jõudnud kohale, miks oli kurjategijal vaja Mia Voss tappa. Tundus natuke nagu otsitud põhjus olevat. Kuna ma eelnevalt lugesin just Bryndza raamatut, siis võib-olla ka see mõjutas mu arvamust. “Andestamatud kuriteod” ei olnud nii huvitav, kui ma arvasin, aga ajaviitelugemiseks kõlbas küll.

 

Robert Bryndza. Viimne hingetõmme (Pegasus, 2018)

viimne-hingetõmmeTõlkinud Raili Puskar
367 lk.

Tegemist on Erika Fosteri sarja neljanda osaga. Nagu sarja eelnevad osad, nii oli ka see ülimalt põnev. Mõrvari nime saab juba üsna varakult teada, aga see ei võta raamatult põnevust vähemaks. Lugesin selle ühe jutiga läbi, nii et lõpetasin poole öö ajal.

Erika Fosteril on kõrini laua taga istumisest ning ta tahab mõrvarühma tagasi pääseda. See võimalus tal ka avaneb, kui prügikonteinerist leitakse läbipekstud ja piinatud naise surnukeha. Erika sekkub omavoliliselt juurdlusesse ning avastab, et poole aasta eest leiti samasuguste vigastustega noore naise surnukeha.

Raamatust ei saa eriti palju kirjutada, muidu pole enam põnev. Nagu juba kirjutasin, siis tegemist on põneva raamatuga, mida ei saa käest panna. Autor on mõrvariks valinud ikka väga erilise kuju. Mind hämmastab, kuidas ta ikka niimoodi suutis tegutseda.

Nüüd jääb üle oodata järgmist osa. Loodan, et see tõlgitakse ka õige pea. Mulle meeldib ka selle sarja kujundus.

Eelnevad osad:
Tüdruk jääs (2017)
Varitseja öös (2017)
Mustjas vesi (2018)

Nora Roberts. Keskpäev (Ersen, 2007)

keskpäevTõlkinud Raili Puskar
496 lk.

Seoses lugemise väljakutse lõpetamisega algas mul nüüd kergema kirjanduse periood. Seda kuni aasta lõpuni. Mul on nädalake puhkust ees ja ei taha väga raskeid asju lugemiseks võtta ja siis uuel aastal hakkan lugemise väljakutsega uue hooga pihta.

Robertsi raamat “Keskpäev” sattus mulle üsna juhuslikult kätte. Vaatasin, et minule tundmatu ja võiks ehk lugeda. Peale lugemist võin tõdeda, et oleks võinud ka lugemata jätta. Olen lugenud paremaid. Selle lugemine läks kuidagi aeglaselt ja ei olnud ka nii kaasahaarav. Ma inertsist lugesin selle lõpuni. See ei olnud halb raamat, aga lihtsalt mittemidagiütlev.

Phoebe MacNamara töötab politseis pantvangikriiside läbirääkijana. Töövalikule aitas kaasa lapsepõlves kogetud trauma. Ta oskab pantvangivõtjad maha rahustada. Kuigi ma ei tea, kas see, kuidas ta nendega rääkis, ka tegelikult kedagi maha rahustaks. Mulle tundus, et Phoebe rääkis nendega nagu idiootidega. Ühe sellise juhtumi käigus kohtub ta Duncan Swift’iga ning neid tõmbab vastupandamatult teineteise poole.

Aga keegi on võtnud Phoebe sihikule. Tema plaan on teha Phoebe’ile võimalikult palju haiget. Sellest saab alguse kassi-hiire mäng.

Lugeda võib, aga midagi erilist ei olnud. Võin juba praegu öelda, et järgmine raamat, mida lugema hakkasin on palju parem.

Camilla Läckberg. Murelind (Pegasus, 2016)

murelindTõlkinud Maiu Elken
352 lk

Läckberg on endiselt hea. Nii põnev, et ei saa üldse käest ära ja ei pannudki enne kõrvale, kui läbi sai. Nüüd on küll lühikese unega öö selja taga, aga oli ka väärt raamat.

Tanumshedes on kevad. Jaoskonda on Ernsti asemele saabunud uus kolleeg Hanna Kruse. Tema esimesel tööpäeval toimub üks autoõnnetus, mis hiljem osutub mõrvaks. Lisaks saabub asulasse võttegrupp, et hakata filmima tõsielusarja “Fucking Tanum”.

Patrik Hedström ja tema meeskond tegeleb autoõnnetuse uurimiseg ning nad avastavad, et samasuguste kahtlaste asjaoludega õnnetusi on veel juhtunud. Uurimine on keeruline, sest pealtnäha ei seo juhtumeid suurt midagi, ainult Patriku sisetunne ütleb, et need on seotud. Lisaks leitakse varsti prügikastist ühe tõsielustaari laip. Ja kõige selle taustal valmistuvad Patrik ja Erica pulmadeks.

Oh, see oli järjekordselt nii põnev raamat. Ma teadsin juba suhteliselt alguses, kes mõrvar on. Kuidagi lihtsalt käis see seekord, nii et ma arvan, et autor tahtiski, et lugejad seda teaksid. See ei võtnud raamatult põnevust vähemaks, pigem vastupidi, sest tahtsin teada, kas mul on õigus. Küll aga ei suutnud ma leida põhjust, miks just need inimesed tapeti.

Mulle meeldib, kuidas Läckberg avab ka kõrvaliste tegelaste mõtteid ja tundeid. See teeb raamatu eluliseks ja koomiliseks. Mõni autor kohe oskab nii hästi edasi anda erinevaid karaktereid. See oskus ja põnevus koos on põhjuseks, miks Läckberg on üks mu viimase aja lemmikutest.

Üks asi veel. Politsejuht Mellberg. Elasin tema armuloole südamest kaasa, kuid ikkagi lõppes kõik nii nagu arvata oligi. 😀

Ruth Ware. Proua Westaway surm (Helios, 2018)

proua-westaway-surmTõlkinud Pilleke Laarmann
351 lk

Mul on nüüd kolm Ruth Ware raamatut loetud. “Valetamise mäng” on veel lugemata, aga küll ma kunagi ka selleni jõuan.

Harriet Westawayl ei lähe elus just kõige paremini, kui ta saab kirja, et on oma vanaemalt päranduse saanud, Harriet ei suuda seda uskuda ja arvab, et kusagil on mingi viga tehtud, sest tema vanaema on ju ammu surnud. Ta mõtleb alguses sellest kirjast mitte välja teha, aga liigkasuvõtja, kellelt ta laenas, tahab oma raha tagasi.

Hal tunneb, et on väljapääsmatus olukorras ning otsustab siiski minna. Kui raske see ikka olla saab. Natuke hämamist ema kohta ja väike rahasumma on tema oma. Ta saaks kõik oma võlad makstud. Aga loomulikult ei lähe kõik nii lihtsalt.

Mulle see raamat meeldis, kuigi ei olnud nii põnev, et käest ära panna ei saaks. Selline aeglasema tempoga psühholoogiline romaan, kus on huvitavad tegelased. Õnneks ei olnud nii verine nagu mu eelmine raamat. Mulle meeldis selles raamatus loodud atmosfäär. Sünge ja kõle suur maja, kus enamus tegevusest toimub ning pinnale ujuvad saladused jaüksik tütarlaps nende keskel. Mõnus lugemine oli.

 

Karin Slaughter. Hea tütar (Pegasus, 2018)

Hea tytar_156x235_KAAS_cmyk.inddTõlkinud Jüri Kolk
432 lk.

Selle raamatu kaanepilt on väga ilus, aga raamatu sisu koha pealt väga petlik. Ilusat ei ole siin suurt midagi. Hoiatan ette, et kes veriseid ja koledaid lugusid lugeda ei taha, siis oleks targem sellest eemale hoida. See raamat oli ikka väga jõhker, minu jaoks isegi liigagi. Muidugi oli see ka põnev, sellepärast ma lugesin ikkagi lõpuni.

Sündmused algavad 1989. aastal, kui Quinnide pere vastu toimus kohutav rünnak, mis hävitas õdede Samantha ja Charlotte’i elu. Tapeti nende ema ja nad ise ei pääsenud ka puhtalt. See paiskas terve nende elu segi ja mõjutab neid isegi 28 aastat hiljem.

Nüüd 28 aastat hiljem on Charlotte’ist saanud isa Rusty eeskujul advokaat. Kui tema isa kaitseb mõrtsukaid, röövijaid vägistajaid jne, siis tütar kaitseb tavalisi inimesi, kes on sattunud elu hammasrataste vahele.

Ühel päeval satub Charlie ootamatult koolitulistamise sündmuste keerisesse. Ta on tunnistaja ning tema isa Rusty on otsustanud koolitulistajat kaitsma hakata. See sündmus elustab ka tema enda kohutava kogemuse, mida ta on püüdnud unustada.

Ühest küljest oli see raamat hea, aga teisest küljest nii kohutav. Raamat on põnev, sündmused haarasid kaasa, aga ma jäin seda lugedes mõtlema, et kas seda peab ikka nii veriselt edasi andma. See oli ikka liiga jõhker. Lisaks veel keerulised peresuhted, aga põnevuse ja veriste lugude austajatele on see ideaalne.