Kim Edwards. Mälestuste talletaja tütar (Ersen, 2017)

mälestuste-talletaja-tütarTõlkinud Piret Lemetti
392 lk.

Seda raamatut olen ma päris pikalt lugenud. Tegemist on küllaltki hea raamatuga, aga minul ei edenenud lugemine nii kiiresti kui soovisin. Lootsin, et on kiirem lugemine, sest mul on käes nii palju raamatuid, mis ootavad lugemist.

Tegevus saab alguse 1964. aastal, kui David Henry on sunnitud oma naise sünnituse ise vastu võtma. Norah sünnitab kaksikud. Poisiga on kõik korras, aga tüdrukul on Downi sündroom. David saab sellest kohe aru, sest ta on arst. Seega teeb ta midagi mõeldamatut. Ta annab oma tütre meditsiiniõe Caroline’i kätte ja palub, et too viiks tüdruku ühte hooldekodusse. Caroline ei suuda aga tüdrukut sinna jätta, sest see on külm ja kõle koht. Samal ajal valetab David oma naisele, et tüdruk sündis surnult.

Kogu raamatu vältel kirjeldataksegi kaksikute Pauli ja Phoebe suureks kasvamist. Paul kasvab oma perekonnaga ja Phoebe’t kasvatab Caroline. Kurb oli lugeda, kuidas sellest ühest otsusest sõltus nii palju. Kuidas kujunesid peale seda abielupaari omavahelised suhted ja kuidas mõjutas see üks otsus Davidi ja Pauli suhet. Kogu see kurbus ja taak. Mees peab toime tulema oma otsuse ja selle tagajärgedega, naine maadleb leina ja depressiooniga.

Teiselt poolt on oluline, kuidas muutus nende aastate jooksul suhtumine Downi südnroomiga lastesse ja kui palju pidi Caroline võitlema, et Phoebe saaks haridust. Selline kurvapoolne raamat minu jaoks.  Soovitan lugeda, kes ei pelga natuke aeglasemalt kulgevat raamatut.

NB! Juba teine Erseni raamat järjest, mis on lohakalt toimetatud. Ikka päris palju oli hooletusvigu sees.

Advertisements

Michelle Frances. Poja pruut (Hea Lugu, 2017)

Poja pruut_kaas.inddTõlkinud Piret Lemetti
429 lk

Väga kaasahaaravalt kirjutatud romaan. Tegemist on psühholoogilise põnevikuga ja peab ütlema, et üle tüki aja üks raamat, mis mind tõesti kaasa haaras.

Laura on enam-vähem oma eluga rahul. Tal on oma pojaga hea lähedane suhe, tal on oma toimiv firma ja rahast tal puudust ei ole. Abikaasaga on nad küll lahkumineku äärel, aga naine ei pööra sellele erilist tähelepanu. Tema ilus elu pööratakse aga pea peale, kui tema poeg Daniel kohtub kinnisvarabüroos töötava Cherryga. Noored armuvad.

Laura tahab väga kohtuda tüdrukuga, kes tema poja südame on võitnud. Ta tervitab noort naist lahkelt oma kodus, kuid see ei kulge päris nii nagu soovitud. Ei Laura ega ka Cherry jaoks.

Sealt saabki alguse põnev sündmustik. Oli huvitav lugeda, kuidas mõlema ootusärevast ja positiivsest suhtumisest sai selline raev ja viha teineteise vastu. Ei tahtnud raamatut üldse käest panna. Ootasin ja samas pelgasin lugemist. Kartsin, mis see lõpplahendus olla võiks. Aga ma olen rahul selle lõpuga.

Minu sümpaatia kaldus ema poole, kuigi ka tema tegi kohutavaid ja kummalisi asju. Ta valetas ja oli klammerduv. Samas Cherry tahtis endale kindlustada paremat tulevikku. Kartis paaniliselt, et langeb tagasi lapsepõlveaegsesse koju, kus kõik viitas vaesusele. Ta oli tark, kaval ja väga sihikindel. Teiselt poolt oli tal enesehinnanguga probleeme. Arvas, et tema vaene päritolu paistab kohe välja jne.

Kas tegemist on tüüpilise ämma ja minia konfliktiga? Või on see midagi enamat?

Kaasahaarav oli lugeda tegevuse arengut. Sobib ideaalselt puhkuse ajal ja põnevuse austajatele. Praegu tundub, et see on autori ainuke romaan. Loodan, et ta kirjutab veel.

Catherine Chanter. Kaev (Eesti Raamat, 2017)

kaevTõlkinud Piret Lemetti
351 lk.

“Kaev” on väga ilusa kaanekujundusega raamat, sisu raamatul nii kena ei ole ning minu jaoks oli tegu järjekordselt raske raamatuga. Teine raamat järjest, mille lugemine ei tahtnud kuidagi edeneda. Ängistav ja rusuv romaan, mis sisaldas enamasti ka liiga palju heietusi. Mingi põnevusmoment oli ka, sest tahtsin siiski saladusele jälile jõuda. Lõppkokkuvõttes valmistas see siiski mulle pettumuse.

Ruth ja Mark kolivad Londonist maale, tallu nimega Kaev. See on maaliline koht. Rohelise ja lopsaka loodusega idülliline koht. Koht, kus Ruth ja Mark saavad uuesti oma elu alustada. Koht, kus nad saavad hoolitseda oma tütrepoja Lucieni eest.

Kõik tundub suurepärane, kuni selle hetkeni, mil Inglismaad tabab põud. Põud on kestnud juba paar aastat. Loodus on hävinud, ärid läinud pankrotti, taludest pole enam midagi järel. Ainuke koht Inglismaal, mida põud pole puudutanud on Kaev. Seal on endiselt kõik roheline ja lopsakas ning sajab vihma.

Ümberkaudsed inimesed arvavad, et tegu on mingi nõidusega. Keegi mürgitab nende koera, inimesed tahavad tulla Kaevule, nad sätivad ennast Kaevu juurde laagritesse. Perekonnale tehakse pakkumine Kaevu müümiseks. Lõpuks on nad seal Kaevul nagu vangid. Välja nad minna ei saa ja sisse ei taha nad ka kedagi lasta. Lõpuks teeb Ruth erandi neljale nunnale.

Nende omavahelised suhted lähevad pingeliseks, mis on ka loogiline, kui inimesed on sunnitud sellises isolatsioonis olema. Ruth pühendab ennast usule ja on nii oma usus sees, et unustab isegi hoolitseda oma tütrepoja Lucieni eest. Ja siis ühel hetkel on Lucien kadunud ning tema mõrvas süüdistatakse Ruthi. Aga kas see siiski oli tema? Või oli tapjaks hoopis pedofiilias süüdistatud Mark või usuhullust nunn Amelia?

Ruth jutustabki oma lugu olles pärast mõrva Kaevul koduarestis. Ta üritab meenutada, mis juhtus ja kas ta tõesti meeltesegaduses tappis Lucieni.

Lugemise käigus püüdsin aru saada, mis žanri raamat kuulub. On ta ulme, krimi, psühholoogiline romaan või midagi muud? Ilmselt vist segu. Igatahes oli tegemist raske lugemisegea. Lisaks olid raamatus hooletusvead, mis lõpus natuke häirima hakkasid. Tegemist on autori debüütromaaniga, nii et ehk on järgmine juba natuke parem.

Mulle ei meeldinud ka raamatu peategelane Ruth. Ma ei suutnud teda mõista. Mis viib inimese nii kaugele, et ta hakkab lausa narruseni usklikuks, nii et unustab kõik muu enda ümber. Ma lihtsalt ei mõista neid usuhulle. Oma mõistust pole nagu üldse olemas ja ta usub pimesi, mida talle öeldakse. Ma arvan, et see ilmselt tegigi minu jaoks raamatu natuke vastumeelseks. Lõpuni lugesin tõesti ainult selle pärast, et tahtsin teada, mis müsteerium seal Kaevul valitseb ja isegi seda ei saanud teada. Nii et teos valmistas mulle pettumuse.