Nicola Yoon. Päike on ju samuti täht (Päikese Kirjastus, 2018)

päike-on-ju-samuti-tähtTõlkinud Pille Kruus
318 lk.

Autori eelmine raamat “Sina minu kõrval ja maailm meie vahel” oli nii südamlik ja kaasahaarav raamat. Tema teine teos ei jää esimesele millegi poolest alla. Sama hea ja muhe lugemine.

Tegevus toimub praktiliselt ühe päeva jooksul, kui kohtuvad Daniel ja Natasha. Nad on nii erinevad inimesed, aga nad jäävad teineteisega jutustama. Daniel on Lõuna-Korea päritolu ameeriklane, Natasha on Jamaicalt pärit afrosoenguga noor tüdruk. Daniel peab minema vestlusele, et saada Yale ülikooli. Natashal on viimane päev olla New Yorgis, sest ta on immigrant, kes saadetakse samal õhtul maalt välja.

Daniel on unistaja. Ta ei taha tegelikult Yale minna, aga vanemad soovivad seda ning noormees on alati olnud hea poeg. Natasha on mõistuse inimene, kelle jaoks armastust ei eksisteeri ning oma saatus kujundatakse ise. Mingeid juhuseid või ettemääratust tema arvates pole.

Mulle meeldib, kui tegevust antakse edasi mitme tegelase kaudu. Siin on peamisteks jutustajateks Daniel ja Natasha, aga on ka palju teisi. Mõnele see võib häiriv tunduda (tervitused Mirjamile!), aga mind ei seganud see üldse. Andis mõnusa nüansi raamatule juurde. Minu jaoks ei teinud see asju segasemaks, vaid hoopis inimlikumaks.

Soovitan soojalt seda lugeda. Tegu on peamiselt noortele mõeldud armastusromaaniga, aga sobib ka teistele. Helge tunne tekkis seda raamatut lugedes. Ja lõpplahendus oli ka suurepärane, ei olnud lääge, nagu vahel kipub olema. Päikese Kirjastuse raamatutes ma tavaliselt ei pettu nii et haarake aga julgelt see romaan näppu.

Advertisements

Adam Haslett. Kui mind enam ei ole (Päikese Kirjastus, 2017)

kui-mind-enam-ei-oleTõlkinud Pille Kruus
352 lk.

Ma pole siia juba nädal aega midagi postitanud, sest lihtsalt ei ole jõudnud lugeda. Praegune lugemisvara on ka kuidagi raskemapoolne. “Kui mind enam ei ole” ei olnud alguses teps mitte lihtne lugemine.

Raamat on jaotatud kolme ossa. Esimeses osas toimub tegevus lapsepõlves, teises on lapsed juba täiskasvanud ning kolmandas osas jõuame kulminatsioonini ning näeme, mis saab pärast.

Raamat kajastab ühe perekonna lugu. Tegevust kajastatakse kõigi viie pereliikme kaudu. Ema, isa ning lapsed Michael, Celia ja Alec. Kõigil on kanda oma taak. Mõnel raskem, kui teisel.

Tegevus saab alguse 1960-ndate aastate Londonis, kui kohtuvad Margaret ja John. John satub depressiooniga haiglasse. Siiski keskendub raamat rohkem nende kolmele lapsele ning eriti Michaelile, kes tundub nagu oleks isa haiguse pärinud. Kõik püüavad Michaeli aidata, kuid samas on nad hädas ka oma eludega. Ma jäin seda lugedes mõtlema, et kui palju me ikkagi vastutame oma pereliikmete ees? Kas me peame nende aitamiseks enda elu tagaplaanile seadma?

Esimene osa oli minu jaoks raske lugeda. See kuidagi ei jõudnud minuni ja kui tegevust kajastati Michaeli silmade läbi, siis oli sellest raske aru saada. Ma ilmselt ei suuda hästi mõista seda sügavat ja kõikehalvavat haigust. Teised tegelased olid toodud arusaadavamalt.

Ma isegi mõtlesin vahepeal raamatu pooleli jätta, aga õnneks jõudsin enne teise osani, mis oli juba palju parem. Autor suutis mind isegi natuke üllatada osade avameelsete stseenidega geide elust, millega mul pole enne kokkupuuteid olnud. Kõik see oli väga ilusasti edasi antud,

Kolmas osa raamatust oli ka põnev lugeda, kuigi ma juba aimasin, millise lõpu poole tegevus suundub. Ei soovita lugeda nendel, kes ei taha lugeda rasketele teemadel, raamatu sisu on küllaltki masendav ja ängistav. Samuti nendel, kes ei salli homoteemat. See ei ole küll raamatus peamine teema, aga siiski küllalt palju on seda kajastatud.

Julian Fellowes. Lõpetamata minevik (Varrak, 2017)

Past ImperfectPast Imperfect by Julian Fellowes

Kahjuks ei suutnud seda raamatut lõpuni lugeda. Lihtsalt nii tüütu, üldse ei edenenud. Seletas muudkui, kuidas inglise kõrgklass hääbus jne jne. Vahele natuke ka seda, milles tegevus peaks seisnema. Jätsin pooleli, sest mul on nii palju põnevaid raamatuid ees ootamas. Kas ei olnud praegu õige aeg selle lugemiseks või ei istu mulle selle autori stiil.
Suutsin lugeda kõigest 76 lehekülge ja siis andsin alla. Aga nagu öeldakse, siis maitsed on erinevad. Võib-olla läheks pärast huvitavamaks ka, aga ma lihtsalt ei suutnud ennast sellest algusest läbi närida.

View all my reviews