Emily Henry. Miljon juunit (Päikese Kirjastus, 2018)

miljon-juunitTõlkinud Johanna Taiger
360 lk.

See raamat on mul juba päris pikalt riiuli peal oma lugemist oodanud. Vahepeal juba mõtlesin, et viin raamatukokku tagasi, sest ei jõua lugeda. Mul on hea meel, et selle enne ikka läbi lugesin. See on nii hea raamat. See haarab oma maagilise keelega su enda maailma ega lase enam lahti.

See meenutab natuke Romeo ja Julia lugu. On kaks perekonda O’Donnelid ja Angertid. Nende vahel valitseb vihavaen. Kui Jack “June” O’Donnel kohtub ootamatult Saul Angertiga, siis ta ei aimagi, milleni see kohtumine lõpuks välja viib. Nad on kaks noort inimest, kes ei peaks ega tohiks kohtuda. Nende perekonnad on selle keelanud. Keegi ei tea, millest see vihavaen on alguse saanud, nii on see lihtsalt juba pikalt olnud. Ja sellega lõppeb sarnasus Romeo ja Juliaga.

See on kahe noore inimese kohtumise ja armumise lugu. Aga siin on veel üks oluline teema. Selleks on lein. June kaotas oma isa 10 aastat tagasi, Saul kaotas oma kaksikõe. See on lugu sellest, kuidas leinaga toime tulla, kuidas sellega leppida ning kuidas seda mõista. Mõista, et kui kallis inimene on surnud, siis see ei tähenda, et ta vajub unustusse.

Raamat on täis maagiat. June elab niinimetatud hõredas paigas, kus kohtuvad kaks maailma. Siin on kummitused ja hetked, mis teatud tingimustel viivad sind teise maailma, kus sa näed mälestusi ning needus, millest noored püüavad aru saada ning murda. Lisaks veel koiotthundid, kes varastavad jalanõusid. 😀

Mulle väga meeldis selle raamatu keel ja autori jutustamisoskus. Mulle meeldis raamatus teismeliste õrn armastus ning õhustiku maagilisus. Soovitan soojalt seda raamatut lugeda!

Advertisements

Susan Mallery. Kui me leidsime kodu (Ersen, 2018)

kui-me-leidsime-koduTõlkinud Raili Puskar
344 lk.

Hea on oma puhkust alustada sobiva raamatuga. Mallery raamatud sobivad selleks just ideaalselt. Totaalne ajaviitelugemine, aga ometi on kaasahaarav ning mõnus lugeda.

Callie Smith püüab oma eluga kuidagi järje peale saada, kui ta saab ootamatult teada, et tal on poolvend ja poolõde. Callie vanaisa loodab, et naine tuleb Seattle’isse tema juurde elama. Vanaisa on südamlik ja lahke mees, kes soovib oma poja tegemata jäänud tegusid heastada.

Callie’t ei hoia miski kinni. Nii ta pakibki oma vähesed asjad ning kolib Seattle’sse. See on tema senise eluga võrreldes tohutu muutus. Mitte ainult rikkus, vaid kohanemine vanaisa, poolvenna ja poolõega.

Poolvend Malcolm on harjunud lapsepõlvest peale rikkusega. Ta on heasüdamlik mees, kes ei oska alguses oma õdedega suhelda. Keira on kõigest 12-aastane, kui vanaisa ta üles leidis, aga ometi juba nii palju pidanud üle elama. Callie’l ja Keiral edeneb kohanemine raskelt, aga lõpuks saadab neid ikka edu.

Loomulikult ei puudu siit raamatust ka armastus. Lisaks sellele on siin olulisel kohal veel perekond, usaldus ning õigus olla see, kes sa ise tahad.

Ajaveetmiseks on see ideaalne raamat. Mõnus ja soe, jätab hinge helge tunde. Jõulude aega just paras lugeda.

Natuke jäi häirima raamatus olnud vead. Neid ei olnud küll palju, aga mõnes kohas olid valed nimed.

Diane Chamberlain. Vaikiv õde (Ersen, 2018)

vaikiv-õdeTõlkinud Eva Nooni
328 lk.

Mulle Chamberlain’i raamatud meeldivad. Need on küll naistekad, aga natuke sisukamad. Siin ei ole esikohal mehe ja naise armumine (õigupoolest siin raamatus seda polegi), vaid suhted perekonnas ning mida võivad valed perekonnaga teha.

Riley MacPherson sõidab isa surma järel tagasi Põhja-Carolinasse New Berni, et tegeleda isa maja korrastamise ja müügiga. Ema on surnud juba varem, vend Danny on omamoodi ning elab haagises ja õde Lisa tegi enesetapu, kui Riley polnud veel 2-aastanegi. Vähemalt nii on Riley alati arvanud. Isa maja koristades saab ta vihjeid, et võib-olla ei olegi Lisa surnud, vaid elab kusagil vale nime all.

Riley ei saa muidugi teisiti, kui peab neid jutte uurima. Miks oleks Lisa pidanud oma enesetapu lavastama? Mida ta kartis ning miks ta põgenes? Need küsimused vaevavad Riley’t, kes on selles asjas üksi. Ta igatseb endale perekonda, kellest ta ilma on jäänud. Danny teda selles asjas ei toeta, sest on millegipärast Lisa peale vihane.

Raamat oli küllaltki kaasahaarav lugemine. Saladusi on siin palju. Natuke etteaimatav oli, aga see ei seganud. Soovitan kõigile, kes soovivad lugeda ajaviiteromaani.

Nora Roberts. Loojangute värvid (Ersen, 2018)

loojangute-värvidTõlkinud Raili Puskar
414 lk.

Ma pole ammu enam midagi Nora Robertsilt lugenud. Vanasti ikka lugesin teda, aga ühel hetkel sai küllalt ning seega ei olnud ootused just väga kõrged. Kuid tegu oli siiski üle ootuste mõnusa naistekaga.

Bodine Longbow on Montanas asuva Bodine’i puhkekeskuse juhataja. Puhkekeskusele panid aluse tema vanaemad ja ema. Läheduses on neil ka rantšo, kus elavad koos mitu sugupõlve. Lisaks Bodine’ile tema ema, vanaema ja vanavanaema ning isa ja kaks venda. Lisaks on puhkekeskuse ja rantšoga hõivatud veel töölisi ning tagasi kodukanti saabub ka Callen Skinner. Puhkekeskuses toimuvad igasugused üritused: pulmad, peod, sünnipäevad ja kõik, mis seondub hobuste ning ratsutamisega.

Bodine’l on ka tädi Alice, kellest keegi eriti rääkida ei taha, sest ta lahkus Montanast õe pulmapäeval ning pole senini tagasi tulnud. Keegi ei tea, kas ta on elus või surnud. Tegelikult tahtis Alice tagasi tulla, aga ta istus vale tüübi auto peale, kes teda nüüd keldris kinni peab. See oli päris õudne liin raamatus.

Bodine’i ja Calleni vahel hakkab tasapisi asi susisema, kui järsku leitakse üks töötajatest surnuna. On selge, et tegemist on mõrvaga. Läheb natuke aega mööda, kui leitakse teine surnud naine ning kõige tipuks saabub ootamatult tagasi ka Alice.

Mõnus vahepeal lugeda ehtsat naistekat. Sisu ja lõpp on küll ootuspärane, mingit üllatusmomenti polnud, aga siiski oli hea lugeda (vahelduseks süngetele raamatutele). Soovitan naistekate austajatele.

Kui nüüd norida, siis on raamatus palju hooletusvigu (sõnakordused, tähed sõnades puudu, vale nimi). Ühes kohas on ka hobuse nimi tõlkimata jäetud, kuigi muidu terves raamatus on see tõlgitud. Ersenil juhtub selliseid asju kahjuks küllalt tihti.

 

Paullina Simons. Bellagrand (Varrak, 2016)

bellagrandTõlkinud Riina Jesmin
524 lk.

Seda raamatut lugesin ma päris pikalt (lugesin e-raamatukogu ELLU vahendusel). Alustasin juba detsembri alguses vist. Alguses tundus raamat mulle igav. Mõtlesin selle vahepeal isegi pooleli jätta, aga kui ELLU kinni panin, siis miski hoidis nagu kinni. Miski jäi hinge kriipima ja nii ma selle ikka lõpetasin. Pealegi ma tahan lugeda tema Vaskratsaniku sarja ning “Bellagrand” on selle eellugu.

Gina on noor Itaaliast pärit immigrant, kes on tulnud koos perega Ameerikasse paremat elu otsima. Ta kohtub noore Harryga, kes on rikka ja tuntud perekonna ainus poeg. Nende armulugu saab alguse trotsides kõiki selleaegseid tavasid. Harry jätab oma pruudi nädal enne pulmi maha, et koos Ginaga olla ning Harry perekond ütleb temast lahti.

Nende vahel on suur armastus, kuigi neid kimbutavad erinevad eluraskused. Ausalt öeldes ei saanud mina sellest suurest armastusest aru, sest see mees oli lihtsalt jobu. Ainuke koht, kus tõesti tundus, et tegu on suure armastusega, oli siis, kui nad viibisid Bellagrandis. Sedagi sunnitult, sest Harry pidi veetma seal kolm aastat koduarestis riigivastaste tegude eest.

Harry nimelt pooldas kommunismi ja ta kutsus inimesi üles hävitama kehtivat korda Ameerikas. Ma lihtsalt ei suutnud seda meest mõista. Ausalt öeldes tundus ta mulle lihtsalt loll. Ta oli nii idealistlik. Nad elasid alguses Gina ema juures. Gina pidi tööd rabama, et neil süüa oleks, sest Harryle ei sobinud ükski töö. Tema eelistas kogunemisi, kus sai inimesi mässule õhutada. Isegi korduvad arreteerimised ei muutnud tema käitumist. Isegi see ei muutnud tema suhtumist, et Bellagrandis koduarestis olemine oli tema viimane võimalus. Kui ta ennast kokku ei võta, oodanuks teda välja saatmine Nõukogude Liitu. Selgub, et ta tahtiski sinna nii väga, et lasi endalt kodakondsuse ära võtta.

Mind nii häiris selle mehe suhtumine, et ainult tema unistused on õiged ja teised ei tea asjast midagi. Isegi tema endised kamraadid, kes Nõukogude Liidust põgenesid ja seal toimuvast rääkisid, ei suutnud tema silmi avama panna.

Ja Gina? Ta teadis, et see on tee hukatusse ja ikka järgnes sellele mehele ja viis oma poja ka sinna. No ma ei või. Selline asi lihtsalt ärritas mind. Ometi ma ei suutnud pooleli ka jätta. Mingi aja pärast võtan ka järgmised selle autori raamatud ette, aga vaheapeal keskendun teistele teostele. Püüan leida midagi kergemat, sest jaanuari lugemised on kõik kuidagi sünged juhtunud. Ka need, mis praegu pooleli on. 😀

Megan Abbott. Sa saad mind tundma (Päikese Kirjastus, 2017)

sa-saad-mind-tundmaTõlkinud Eve Laur
333 lk.

Peale selle raamatu lõpetamist valdavad mind taas segased tunded. Tundub, et see tunne saadabki mind viimasel ajal raamatuid lugedes. Kuidas ma ise käituksin sellises olukorras? Algus edenes mul natuke aeglaselt, põnevaks läks alles kuskil siis, kui 100 lehekülge loetud sai.

Tegevus jutustatakse enamasti Katie tegelaskuju kaudu. Katie on abielus Ericuga, neil on kaks last, Devon ja Drew. Devon on nende imelaps, kellele ennustatakse võimlemises suurt tulevikku. Katie ja Eric elavadki põhimõtteliselt ainult Devoni unistuse nimel.

Ausalt öeldes oli seda kole lugeda. Drew unustati kohati nagu üldse ära. Kõik käis ainult Devoni soovide ja ambitsioonide nimel. Ainult trennid ja trennid. Terve elu oli neil selle järgi seatud.

Kuni ühel hetkel leitakse üks noormees surnuna. Ta jääb auto alla. Autojuht ei peatu ja pidurdusjälgi ei ole. Kas see oli õnnetus? Kes ta alla ajas? Need küsimused saavad raamatus küll vastuse, aga lõpplahendus ei vastanud siiski mu ootustele.

See on juba mitmes raamat, kus mulle tegelased eriti ei meeldi. See ema oli paras sahmerdis ja kohati ebastabiilne. Samuti ei meeldinud mulle see, kuidas ta käitus ümbritsevate inimestega. Ülbelt ja üleolevalt. Devoni isa käitus ka kahtlaselt. Seal on veel neid tegelasi, kes kummaliselt käitusid. Devon ise ei olnud küll tavaline teismeline. Juba varakult saadud imelapse tiitel ilmselt mõjutas seda. Samas oli ta ka väga tahtejõuline ja kindel selles, mida ta tulevikult ootab ning valmis selle nimel ka kõik ohverdama.

Sa saad mind tundma” oli küllaltki etteaimatav. Vähemalt minu jaoks. Sellest hoolimata oli raamat küllaltki põnev. Raamatu esimene pool edenes aeglaselt (minu jaoks natuke tüütud ema heietused tema imelapsest ja tema tegemistest), aga teine pool läks juba väga kiiresti. Sobib suvelugemiseks küll.

Tiffany Reisz. Viskivaras (Ersen, 2017)

viskivarasTõlkinud Mikk Pajuste
341 lk.

Üks väga ilusa kaanepildiga raamat. See on ka praktiliselt ainus asi, mis selle loo juures ilusat on. Alguses, kui seda lugema hakkasin, ei tõmmanud lugu mind üldse kaasa, nii et võtsin teise raamatu ka lugemiseks.

Ma ei saanud üldse aru, miks on vaja kahte võõrast inimest seksima ja Parist seda lugu jutustama, kui raamat võikski koosneda ainult sellest loost. Lõpus muidugi ma sain aru, miks seda vaja oli, aga alguses tundus see täiesti mõttetu. Siis hakkas jutustus ennast lahti kerima ja läks põnevaks. Mängu tuleb mõrv, saladused ja seks. Seksikirjeldusi on ikka väga palju ja detailseid.

Sisukirjeldusest siis niipalju, et Paris ja Cooper veedavad koos ühe öö. Hommikul ärgates avastab Cooper, et naine on temalt röövinud miljon dollarit maksva Red Threadi viskipudeli. Naine ei saanud sellega küll majast välja, aga Cooper ei kutsu ka politseid. Paris väidab, et see pudel peaks seaduslikult kuuluma hoopis talle ja jutustab talle loo, mis viis Read Threadi hävinguni ning mis juhtus pärast seda.

Mõtlesin, et on ilus armastuslugu ja tõesti see Paris ja Cooper tundusid mõttetud tegelased. Nautisin mõnda aega seda armastuslugu, kui tuli ilmsiks üks saladus, mis tegi kogu loo rõvedaks. Siis ma lasin tekstist juba silmadega üle, ei tahtnudki enam lugeda seda. Kõige hullem on see, et peategelased jätkasid ikka samamoodi peale saladuse ilmsikstulekut.

Ma ei oskagi seda raamatut kellelegi soovitada ja ei julge ka. Ma olen muidu üsna vabameelne inimene, aga “Viskivaras” oli isegi minule liiast.