Dinah Jefferies. Siidikaupmehe tütar (Tänapäev, 2018)

siidikaupmehe-tütarTõlkinud Epp Aareleid
408 lk.

Autori esimene eestikeelne romaan “Teekasvataja naine” meeldis mulle väga ning “Siidikaupmehe tütar” on isegi parem. Nendes raamatutes on midagi uut, mida ma enne ei ole lugenud. Teema on eksootiline ja ilmselt see võlubki.

Tegevus algab 1952. aastal Vietnamis. Peategelaseks on 18-aastane Nicole, kes elab koos isa ja õega. Ema suri teda sünnitades. Nicole on segapäritolu. Tema ema oli vietnamlanna ja isa prantslane. Kui isa usaldab perekonna siidiettevõtte Nicole’i õele Sylvie’le, tunneb Nicole end tõrjutuna. Tegelikult on ta ennast pikka aega tõrjutuna tundnud, sest ta ei näe välja nagu prantslanna ning ta ei pea ennast nii ilusaks kui õde.

Nicole’ile jääb ainult väike siidipood Hanoi Vietnami kvartalis. Nicole võtab poe üle kuigi õige pea ei pruugi seal tema jaoks enam turvaline olla. Nimelt kogub hoogu Prantsuse koloniaalvõimu ja Vietnami kommunistide vaheline sõda.

Nicole näeb pealt, kuidas tema enda isa ühe vietnamlase lihtsalt maha laseb ning ta ei tea enam, keda usaldada. Samal ajal kohtub ta mässulise Trâniga, kes näib pakkuvat talle ideaalset võimalust oma muresid lahendada. Nicole aga ei saa oma meeltest välja ka ühte teist meest, ameeriklast Mark’i.

Siin raamatus on mitmed olulised teemad. Kõigepealt õdede vaheline rivaalitsemine. Nende suhted on pingelised juba lapsepõlvest saati. Sellele aitas kaasa nende väga erinev välimus ning samuti isa käitumine. Kohati võttis rivaalitsemine haiglaseid mõõtmeid. Teiseks oluliseks teemaks on rassiküsimus. Siin selgub, kui raske on inimese elu, kui ta ei ole ei üks ega teine. Nicole on kahe maailma vahel nagu lõhki rebitud. Ta ei tea, kuhu ta kuulub. Ta on saanud prantsuse kasvatuse, kuid välja näeb vietnamlannana. Ja teda ei võta eriti omaks ei vietnamlased ega prantslased. Kolmandaks läbivaks teemaks on siin muidugi armastus, mis võidab enda teel kõik takistused.

Advertisements

Diane Chamberlain. Vaikiv õde (Ersen, 2018)

vaikiv-õdeTõlkinud Eva Nooni
328 lk.

Mulle Chamberlain’i raamatud meeldivad. Need on küll naistekad, aga natuke sisukamad. Siin ei ole esikohal mehe ja naise armumine (õigupoolest siin raamatus seda polegi), vaid suhted perekonnas ning mida võivad valed perekonnaga teha.

Riley MacPherson sõidab isa surma järel tagasi Põhja-Carolinasse New Berni, et tegeleda isa maja korrastamise ja müügiga. Ema on surnud juba varem, vend Danny on omamoodi ning elab haagises ja õde Lisa tegi enesetapu, kui Riley polnud veel 2-aastanegi. Vähemalt nii on Riley alati arvanud. Isa maja koristades saab ta vihjeid, et võib-olla ei olegi Lisa surnud, vaid elab kusagil vale nime all.

Riley ei saa muidugi teisiti, kui peab neid jutte uurima. Miks oleks Lisa pidanud oma enesetapu lavastama? Mida ta kartis ning miks ta põgenes? Need küsimused vaevavad Riley’t, kes on selles asjas üksi. Ta igatseb endale perekonda, kellest ta ilma on jäänud. Danny teda selles asjas ei toeta, sest on millegipärast Lisa peale vihane.

Raamat oli küllaltki kaasahaarav lugemine. Saladusi on siin palju. Natuke etteaimatav oli, aga see ei seganud. Soovitan kõigile, kes soovivad lugeda ajaviiteromaani.

Erin Watt. Pettuste palee (Pegasus, 2018)

pettuste-paleeTõlkinud Liina Saarm
352 lk.

“Pettuste palee” on kolmas osa Royalite sarjas. Eelnevad osad “Paberist printsess” ja “Murtud prints” läksid lausa lennates ja ega viimane osa ka nendele alla jää. Neid raamatuid on kerge ja lihtne lugeda. Ega neil suurt muud väärtust peale meelelahutuse pole, aga midagi neis siiski on. Siin on liiga palju draamat, teismelistele omast suhtumist, roppu kõnepruuki, aga ometi ei saa enne käest pandud, kui läbi on. Ma ei saa aru, mis mind selle sarja küljes köidab. 😀

Kes on eelnevaid lugenud, siis nad ehk mäletavad, et teine osa lõppes väga põneva koha pealt. Toimus mõrv ning tagasi tuli üks inimene, keda keegi ei oodanud. Väga põnev. Mõtlesin, et ei jõua kolmandat osa ära oodata, aga ikkagi jõudsin. Siin lähevad sündmused edasi. Reed’i süüdistatakse mõrvas ning kõik näib vihjavat, et ta on süüdi, kuigi seda ei usu tema perekond ega ka Ella.

Samuti tekivad takistused Ella ja Reed’i suhtes. Olukord on keeruline, kuid noored leiavad siiski lahenduse.

Mõrvale lahenduse leidmine käib küll veidi lihtsakoeliselt ning ootamatult. Mulle tundus, et liiga lihtsalt ning autorid pole viitsinud sellega väga vaeva näha, aga see ei võtnud raamatult põnevust ära.

“Pettuste palee” on Ella ja Reedi viimane raamat, kuigi mitte sarja oma. Sarjas on veel kolm raamatut ilmunud. Ma loodan, et ka need tõlgitakse eesti keelde, aga eks näha ole.

 

Nora Roberts. Loojangute värvid (Ersen, 2018)

loojangute-värvidTõlkinud Raili Puskar
414 lk.

Ma pole ammu enam midagi Nora Robertsilt lugenud. Vanasti ikka lugesin teda, aga ühel hetkel sai küllalt ning seega ei olnud ootused just väga kõrged. Kuid tegu oli siiski üle ootuste mõnusa naistekaga.

Bodine Longbow on Montanas asuva Bodine’i puhkekeskuse juhataja. Puhkekeskusele panid aluse tema vanaemad ja ema. Läheduses on neil ka rantšo, kus elavad koos mitu sugupõlve. Lisaks Bodine’ile tema ema, vanaema ja vanavanaema ning isa ja kaks venda. Lisaks on puhkekeskuse ja rantšoga hõivatud veel töölisi ning tagasi kodukanti saabub ka Callen Skinner. Puhkekeskuses toimuvad igasugused üritused: pulmad, peod, sünnipäevad ja kõik, mis seondub hobuste ning ratsutamisega.

Bodine’l on ka tädi Alice, kellest keegi eriti rääkida ei taha, sest ta lahkus Montanast õe pulmapäeval ning pole senini tagasi tulnud. Keegi ei tea, kas ta on elus või surnud. Tegelikult tahtis Alice tagasi tulla, aga ta istus vale tüübi auto peale, kes teda nüüd keldris kinni peab. See oli päris õudne liin raamatus.

Bodine’i ja Calleni vahel hakkab tasapisi asi susisema, kui järsku leitakse üks töötajatest surnuna. On selge, et tegemist on mõrvaga. Läheb natuke aega mööda, kui leitakse teine surnud naine ning kõige tipuks saabub ootamatult tagasi ka Alice.

Mõnus vahepeal lugeda ehtsat naistekat. Sisu ja lõpp on küll ootuspärane, mingit üllatusmomenti polnud, aga siiski oli hea lugeda (vahelduseks süngetele raamatutele). Soovitan naistekate austajatele.

Kui nüüd norida, siis on raamatus palju hooletusvigu (sõnakordused, tähed sõnades puudu, vale nimi). Ühes kohas on ka hobuse nimi tõlkimata jäetud, kuigi muidu terves raamatus on see tõlgitud. Ersenil juhtub selliseid asju kahjuks küllalt tihti.

 

Sarah Crossan. Õun ja vihm (Varrak, 2018)

Oun_vihm_kaas.inddTõlkinud Kristina Uluots
271 lk.

Mõnus ja kerge noortekas tõsistel teemadel. Mulle tohutult meeldis tema eelmine raamat “Üks” (2017) ning seega ootasin ka sellelt romaanilt palju. Mu ootused said kuhjaga täidetud. Nii armas ja südamlik raamat.

Apple on üksildane 13-aastane tüdruk, kes üle kõige igatseb oma ema. Ema jättis ta 11 aastat tagasi maha ning teda kasvatab vanaema ehk Memm. Memm on range ja ei luba tüdrukul iseseisvalt suurt midagi teha. Seega tunneb Apple end õnnetuna. Tal ei ole eriti sõpru ja see üks, kes on, hakkab hoopis klassi liidriga sõbrustama. Ta soovib, et tema ema tuleks tagasi. Samuti soovib ta mõista, miks ema ta maha jättis. Memm ütleb talle selle peale õpetlikud sõnad, et ole ettevaatlik oma soovidega.

Ühel päeval lähebki see soov täide ning tüdruku ema naaseb Ameerikast. Apple on nii õnnelik ning arvab, et nüüd on kõik hästi. Kahjuks saavad tema lootused suure tagasilöögi. Emal on talle ootamatu üllatus varuks ning Apple ei tea, kuidas uue olukorraga toime tulla.

Nii hea südamlik lugu sellest, mis on õige ja vale, kuidas sõlmida sõprust ja seda hoida, esimesest armastusest ning armastusest oma perekonna vastu. Soovitan noortele, aga sobib ka vanematele. Kiiresti edenev raamatuke. Kaanekujundus on ka suurepärane.

Kelly Rimmer. Ema pihtimus (Ersen, 2017)

ema-pihtimusTõlkinud Tiina Kanarbik
320 lk.

Olen lugenud samalt autorilt veel ühte raamatut – “Salajane tütar“. Kuna eelmine meeldis, siis võtsin ka romaani “Ema pihtimus” käsile. Seda lugedes tekkis mul terve rodu erinevaid tundeid. Peamiselt viha, aga ka kurbus ja lõpuks oli hea meel, et Olivia sellest olukorrast välja pääses.

Sündmuseid antakse edasi kahe tegelase vaatevinklist. Nendeks on Olivia ja Ivy ning nad on omavahel seotud ühe mehe Davidi tõttu. Nimelt on David Olivia mees ning Ivy poeg. Lugu algab nii, et sündmused on juba toimunud ning naised jutustavad sellest oma meenutuste kaudu.

Juhtus üks kohutav sündmus, mis mõjus Oliviale rängalt ning ta püüab paraneda. Ühel päeval otsustab David ennast ära tappa, mis minu jaoks oli natuke üllatav, sest tavaliselt perevägivallatsejad ei ole enesetapjalike kalduvustega (vähemalt minu arvates).

Igatahes see lugu, mis nendel lehekülgedel jutustatakse on võigas ja kole, aga ometi haaras kaasa, sest lootsin, et ehk lõppeb Olivia jaoks kõik siiski hästi. Tegemist on raske ja masendava looga, kus väliselt oleks tegemist nagu musterperekonnaga, aga tegelikult on see naise jaoks põrgu. Tundsin Oliviale kaasa ning muretsesin tema pärast.

Nagu alguses juba kirjutasin, siis jutustavad naine ja ema oma lugu mõlemad vaheldumisi. Kui Olivia pani endale kaasa tundma, siis Ivy lugu ajas mind tõsiselt vihale. Esiteks juba see, kuidas ta oma ainust poega kasvatas. Tema poeg peab olema igal alal parim ning ta on teistest erilisem. Seda siis sisendati Davidile. Ilmselt sellepärast, et Ivy enda unistused jäid rasedaks jäämisega unustuse hõlma ning ta jäi koduseks emaks, kes pole kunagi tööl käinud. Tema ainukeseks hobiks ja huviks oli tema poeg. Mind ajas nii vihale, kuidas ta kogu aeg oma poega ülistas ning ei näinud üldse tema vigu.

Vägivalla kalduvused lõid Davidil välja juba lapsena, aga ema ei tahtnud näha või ei näinudki neid. Ikka olid kõik teised Davidi hädades süüdi. David pole ju võimeline kellelegi liiga tegema. Ivyle ei meeldinud ka Olivia ning ta üritas pidevalt nende suhet õõnestada. See viis lõpuks kohutavate tagajärgedeni. Ivy puhul vihastas veel see, et ta teadis, et David peksab Oliviat, aga ta õigustas oma poega ning ei võtnud midagi ette vägivalla peatamiseks.

Ma võiks vist sellel teemal veel pikalt vahutada, aga soovitan raamatut lugeda. Raamatu teema on küll raske ja sünge, aga pani kaasa mõtlema.

Paolo Cognetti. Kaheksa mäge (Tänapäev, 2017)

kaheksa-mägeTõlkinud Kaidi Saavan
188 lk.

See on üks mõnus kulgemise raamat. Lugu räägib ühe poisi suureks saamisest ja tema teekonnast iseenda leidmiseni. Samuti räägib see sõprusest alguses kahe poisi, hiljem juba meeste vahel.

Kõigepealt kirjeldatakse peategelase Pietro lapsepõlve ja eriti suhet isaga. Isa armastab mägesid. Poeg proovib temaga sammu pidada ja hakkab temaga kaasas käima. Nendega liitub üks külas elav poiss Bruno, kellega Pietro sõbrustab. Tegelikult ei seo neid suurt miskit. Nad kohtuvad enamasti suvel, kui Pietro perekond mägedes puhkab.

Vahepeal nad ei kohtunud pikka aega, sest Pietro hakkas saama täiskasvanuks ning tahtis leida oma teed ning nad läksid isaga riidu. Pärast isa surma kohtuvad nad taas ning jätkavad oma kummalist sõprust. Nad on nii erinevad. Bruno armastab mägesid ja ei taha nendest lahkuda, samas kui Pietrol on tahtmine reisida ja maailma näha. Samas ei  saa temagi päris ilma mägedeta elada.

See on tõesti üks mõnus ja rahulik kulgemise raamat, kus ilusa ja poeetilise keelega kirjutatakse kahe inimese elust, sõprusest ning mägedest. Raamat on küll lühike, aga minul võttis selle lugemine oodatust kauem aega. Asjad tahtsid natuke kauem settida. Ilmselt mul ei olnud päris õige hetk selle rahuliku raamatu lugemiseks, sest mul on sellel nädal olnud kuidagi rahutu meeleolu.

Romaani “Kaheksa mäge” eest pälvis kirjanik aastal 2017 Itaalia mainekaima kirjandusauhinna Premio Strega. Raamat ilmus eesti keeles Tänapäeva Punase raamatu sarjas.