Robert B. Cialdini. Mõjustamise psühholoogia (Pegasus, 2014)

mõjustamise-psühholoogiaTõlkinud Silja Truus
319 lk.

Ma enam täpselt ei mäleta, kes soovitas mul seda raamatut lugeda. Igatahes üks õppejõud loengus soovitas, et asjalik raamat. Asjalik on ta küll ning paneb asju paremini mõistma, aga mul oli seda kuidagi raske lugeda. Ei tea, kas lugemishetk polnud õige või segas mind miski muu. Eelnevalt olen seda ka paaril korral püüdnud lugeda, aga siis on pooleli jäänud. Seekord õnnestus ikka lõpuni lugeda.

Meid mõjustatakse ja samas ka me ise mõjustame teisi iga päev. Autor kirjeldab siin kuute mõjustamise printsiipi, mida enamasti kasutatakse: vastastikkus, kohustumine ja järjekindlus, sotsiaalne tõendus, meeldivus, autoriteetsus ja nappus. Kõik need printsiibid on juba väga pikalt ühiskonnas eksisteerinud ja iseenesest neis ei ole midagi halba. Need aitavad meil elus valikuid teha. Küll aga muutub asi siis, kui keegi püüab neid halbadel eesmärkidel ära kasutada.

Cialdini kirjutab kõigepealt, kuidas need printsiibid toimivad, mis nende eesmärk on ja kuidas ennast kaitsta. Raamatus on lisaks teoreetilisele jutule ka palju erinevate inimeste kogemusi. Nende hulgas ka mitmeid autori enda juhtumisi. Lisaks on veel palju illustratiivset materjali ning palju erinevaid katsete kirjeldusi.

Kasulik lugemine oli see küll, kuigi raskelt edenes. Kes meist poleks langenud mingi reklaami ohvriks. Hea on teada, kuidas mõtlevad ja toimivad inimesed ning firmad, kes tahavad meile oma kaupa müüa. Millistele nuppudele nad vajutavad, et me ikka ostaksime nende pakutavat. Samamoodi on võimalik mõjustada avalikku arvamust mingil teemal. Poliitikud kasutavad samuti neid võimalusi väga hästi ära.

Kõige huvitavam oli minu jaoks sotsiaalse tõenduse printsiip. Sellest lugemine haaras tõesti kaasa. Näiteks sain teada raamatust sellise huvitava asja, miks on nii, et terve hulk pealtvaatajaid ei osuta abi abivajajale, kes seda hädasti vajab, vaid lihtsalt kõnnivad mööda. Miks see nii on, saate raamatust teada.

Igal juhul soovitan selle raamatuga tutvuda. Annab palju kasulikku infot, kuidas teha paremaid valikud ja mitte lõksu langeda.

Advertisements

Camilla Läckberg “Merineitsi” (Pegasus, 2018)

merineitsiTõlkinud Maiu Elken
400 lk

Kõigepealt ma tahaks kirjanikuga natuke kurjustada. No kes see lõpetab raamatu sellise koha pealt! Ma tahaks ju sellise lõpu peale haarata kohe järgmist osa. Kahjuks eesti keelde ei ole seda veel tõlgitud. 😦 Ma pidin oma südame rahustamiseks guugeldama järgmises raamatus toimuvat. Muidu oli raamat Läckbergile omaselt väga hea.

Fjällbackas jääb kadunuks üks mees. Patrik ja teised tema kolleegid otsivad meest, ent edutult. Ta oleks nagu jäljetult haihtunud. Keegi ei tea, kas ta on elus või surnud. Mõned kuud hiljem ta siiski leitakse. Kahjuks surnult.

Samal ajal avaldab Erica sõber Christian Thydell oma raamatu “Merineitsi”. Esitluspeol saab Erica teada, et juba poolteist aastat on Christian saanud ähvarduskirju. Kuna Christian ja Magnus olid omavahel sõbrad, siis paneb see Erica muretsema. Kõigest hoolimata ei taha Christian aga politsei poole pöörduda. Nii asub uudishimulik Erica asja omal käel uurima.

Nagu eelmisedki Läckbergi raamatud oli ka käesolev nii põnev, et raske oli seda käest panna. Müsteerium oli päris uskumatu ning elu sees poleks seda ära arvanud. Nagu eelnevates osadeski, on ka siin inimesed nagu tavaelust pärit oma rõõmude ja muredega ning need mured panevad neile kaasa tundma. Ja nende rõõmude üle saab rõõmustada nii kaua, kuni tuleb mõni ootamatus.

“Merineitsi” läks mulle nii südamesse, et mul on nüüd hinges tühi tunne. Ei tahakski kohe järgmist raamatut võtta. Soovitan lugeda, kes ei ole seda veel lugenud ning kes armastavad põnevust ning mõnusaid karaktereid.

Eelnevad osad:
Jääprintsess (2011)
Jutlustaja (2012)
Kiviraidur (2014)
Murelind (2016)
Sohilaps (2017)

Jan Stocklassa. Stieg Larssoni jälgedes (Pegasus, 2018)

stieg-larssoni-jälgedesTõlkinud Tõnis Arnover
368 lk.

Nii kui nägin, et selline raamat on eesti keeles ilmunud, siis teadsin, et tahan seda lugeda. Eelkõige sellepärast, et mulle Stieg Larssoni Lohetätoveeringuga tüdruku sari väga meeldib.

“Stieg Larssoni jälgedes” on jaotatud kahte ossa. Esimeses osas on kirjutatud sellest, kuidas Stieg huvitus Olof Palme mõrvast ja kuidas ta seda uuris. Teine osa raamatust on autori Jan Stocklassa enda uurimine sealt, kus Stieg Larssonil see pooleli jäi.

Olof Palme mõrvati 28. veebruaril 1986. Larssonil oli muljetavaldav arhiiv Olof Palme mõrva kohta. Olof Palme mõrv on huvitav teema. Ma ei teadnud sellest enne suurt midagi. Muidugi ma teadsin, kes ta oli ja teadsin ka, kuidas ta surma sai, aga lähemalt süvenesin sellesse nüüd antud raamatu kaudu.

Siin on mainitud mitmeid võimalusi, kes võis ta tappa ning miks, aga kuna mõrv on senini lahendamata, siis jääb see praegu ainult teoreetiliseks. Stieg mainib võimalustena kohalikke paremäärmuslasi, Lõuna-Aafrika Vabariigi eriteenistust või siis pani teo toime mõni üksik hull. Jan Stocklassa jätkab uuringutega sealt, kus Stieg’il jäi pooleli ning läheb oma uurimisega veel kaugemale. Lõpuks ta esitab oma teooria, mis võib olla õige aga ei pruugi. Ta on esitanud oma nägemuse ka Rootsi politseile, aga need on senini loiud olnud uurimisega. Raamatust koorub välja mõte, et üldse on Rootsi politsei selle asjaga kuidagi saamatult hakkama saanud. Tehtud on tohutult palju vigu ning alguses keskenduti ainult ühele uurimissuunale.

Kõik see on kirja pandud põnevalt ning kaasahaaravalt nagu üks põnevusromaan või spiooniromaan olema peakski. Samuti sai mulle selgemaks Stieg Larssoni Lohetätoveeringuga tüdruku sarja taust. Mulle tundub, et ta on päris palju oma uurimisest saanud ainest nende raamatute jaoks. Teema poolest soovitan lugeda. Nüüd tuleb aga üks suur AGA.

Raamatus on tohutult palju vigu. Üks organsisatsioon on kahes kohas erinevalt tõlgitud, kuigi on ilmne, et tegemist on ühe ja sama organisatsiooniga. Teiseks on palju hooletusvigu ja veidi kohmakat tõlget. Seda eriti raamatu teises pooles. Kolmandaks on ühes kohas väidetud ühe perekonna kohta, et kõik said õnnetuses surma, aga mõned lehed eespool väideti, et noorim tütar jäi ellu, kuigi eluks ajaks ratastooli. Ei tea, kas see oli autori viga või on siin ka tõlkija ning toimetaja viga. Ühesõnaga jäi mulle mulje, et toimetaja pole viitsinud raamatu teise poolde eriti süveneda, millest mul on ääretult kahju. Ma plaanisin seda raamatut endale osta, aga nüüd ei teagi, kas ostan või mitte.

Raamatut sisu poolest julgen soovitada, aga kes valdab rootsi keelt, siis võib-olla on parem lugeda originaali.

NB! Mind häiris raamatu juures üks asi veel. Ma ei tea, kuidas on õige. Eesti keelde on Stieg Larssoni esimene raamat tõlgitud kui “Lohetätoveeringuga tüdruk”, rootsi keelest otetõlge vist “Mehed, kes vihkavad naisi”. Siin raamatus oligi tõlgitud selle raamatu pealkirjaks “Mehed, kes vihkavad naisi”. Kas poleks olnud õigem, kui oleks tõlgitud nii nagu eesti keeles on raamat ilmunud?

Camilla Läckberg. Sohilaps (Pegasus, 2017)

lackberg2_kaas_final.inddTõlkinud Maiu Elken
463 lk.

Läckberg on üks mu headest leidudest sel aastal. Ta suudab krimiromaani kirjutada nii eluliseks ja inimlikuks. See haarab su nii endasse, et mõtled raamatule ka tükk aega peale selle lõpetamist.

Seekordses osas on Patrik hoopis kodus lapsehoolduspuhkusel ning Erica üritab kirjutada oma järgmist raamatut. Kirjutamine eriti ei õnnestu, sest sellelt tõmbavad tähelepanu eemale hoopis ema päevikud ning Erica hakkab uurima oma ema lugu. Miks ta oli tema ja Annaga nii külm ja kauge? Mis temaga juhtus?

Raamat algab aga hoopis sellega, kuidas kaks teismelist leiavad ühe mehe laiba. Selgub, et tegemist oli Erica ema Elsy sõbraga. Juurdlust juhib seekord Patriku asemel Martin, aga ka Patrik ei suuda eemale jääda. Tundub, et see, mis juhtus 60 aastat tagasi Teise maailmasõja lõpus, on oluline võti mõrva lahendamiseks. Aga mis juhtus 60 aastat tagasi? Asjaosalised ei taha rääkida.

Mulle väga meeldib Läckbergi oskus kirjutada nii, et see võib ka päriselt juhtuda. Samuti mulle meeldib, et ta laseb lugejal osa saada sellest, mis siis tegelikult juhtus, kajastades nii minevikku kui tänapäeva vaheldumisi. See ei olekski nagu enam kriminaalromaan vaid perekonnadraama. See dünaamika erinevate tegelaste vahel on lihtsalt nii hea. Ootan juba, millal saan järgmise osa sarjast kätte võtta.

Eelnevad osad:

Jääprintsess (2011)
Jutlustaja (2012)
Kiviraidur (2014)
Murelind (2016)

Robert Bryndza. Viimne hingetõmme (Pegasus, 2018)

viimne-hingetõmmeTõlkinud Raili Puskar
367 lk.

Tegemist on Erika Fosteri sarja neljanda osaga. Nagu sarja eelnevad osad, nii oli ka see ülimalt põnev. Mõrvari nime saab juba üsna varakult teada, aga see ei võta raamatult põnevust vähemaks. Lugesin selle ühe jutiga läbi, nii et lõpetasin poole öö ajal.

Erika Fosteril on kõrini laua taga istumisest ning ta tahab mõrvarühma tagasi pääseda. See võimalus tal ka avaneb, kui prügikonteinerist leitakse läbipekstud ja piinatud naise surnukeha. Erika sekkub omavoliliselt juurdlusesse ning avastab, et poole aasta eest leiti samasuguste vigastustega noore naise surnukeha.

Raamatust ei saa eriti palju kirjutada, muidu pole enam põnev. Nagu juba kirjutasin, siis tegemist on põneva raamatuga, mida ei saa käest panna. Autor on mõrvariks valinud ikka väga erilise kuju. Mind hämmastab, kuidas ta ikka niimoodi suutis tegutseda.

Nüüd jääb üle oodata järgmist osa. Loodan, et see tõlgitakse ka õige pea. Mulle meeldib ka selle sarja kujundus.

Eelnevad osad:
Tüdruk jääs (2017)
Varitseja öös (2017)
Mustjas vesi (2018)

Camilla Läckberg. Murelind (Pegasus, 2016)

murelindTõlkinud Maiu Elken
352 lk

Läckberg on endiselt hea. Nii põnev, et ei saa üldse käest ära ja ei pannudki enne kõrvale, kui läbi sai. Nüüd on küll lühikese unega öö selja taga, aga oli ka väärt raamat.

Tanumshedes on kevad. Jaoskonda on Ernsti asemele saabunud uus kolleeg Hanna Kruse. Tema esimesel tööpäeval toimub üks autoõnnetus, mis hiljem osutub mõrvaks. Lisaks saabub asulasse võttegrupp, et hakata filmima tõsielusarja “Fucking Tanum”.

Patrik Hedström ja tema meeskond tegeleb autoõnnetuse uurimiseg ning nad avastavad, et samasuguste kahtlaste asjaoludega õnnetusi on veel juhtunud. Uurimine on keeruline, sest pealtnäha ei seo juhtumeid suurt midagi, ainult Patriku sisetunne ütleb, et need on seotud. Lisaks leitakse varsti prügikastist ühe tõsielustaari laip. Ja kõige selle taustal valmistuvad Patrik ja Erica pulmadeks.

Oh, see oli järjekordselt nii põnev raamat. Ma teadsin juba suhteliselt alguses, kes mõrvar on. Kuidagi lihtsalt käis see seekord, nii et ma arvan, et autor tahtiski, et lugejad seda teaksid. See ei võtnud raamatult põnevust vähemaks, pigem vastupidi, sest tahtsin teada, kas mul on õigus. Küll aga ei suutnud ma leida põhjust, miks just need inimesed tapeti.

Mulle meeldib, kuidas Läckberg avab ka kõrvaliste tegelaste mõtteid ja tundeid. See teeb raamatu eluliseks ja koomiliseks. Mõni autor kohe oskab nii hästi edasi anda erinevaid karaktereid. See oskus ja põnevus koos on põhjuseks, miks Läckberg on üks mu viimase aja lemmikutest.

Üks asi veel. Politsejuht Mellberg. Elasin tema armuloole südamest kaasa, kuid ikkagi lõppes kõik nii nagu arvata oligi. 😀

Karin Slaughter. Hea tütar (Pegasus, 2018)

Hea tytar_156x235_KAAS_cmyk.inddTõlkinud Jüri Kolk
432 lk.

Selle raamatu kaanepilt on väga ilus, aga raamatu sisu koha pealt väga petlik. Ilusat ei ole siin suurt midagi. Hoiatan ette, et kes veriseid ja koledaid lugusid lugeda ei taha, siis oleks targem sellest eemale hoida. See raamat oli ikka väga jõhker, minu jaoks isegi liigagi. Muidugi oli see ka põnev, sellepärast ma lugesin ikkagi lõpuni.

Sündmused algavad 1989. aastal, kui Quinnide pere vastu toimus kohutav rünnak, mis hävitas õdede Samantha ja Charlotte’i elu. Tapeti nende ema ja nad ise ei pääsenud ka puhtalt. See paiskas terve nende elu segi ja mõjutab neid isegi 28 aastat hiljem.

Nüüd 28 aastat hiljem on Charlotte’ist saanud isa Rusty eeskujul advokaat. Kui tema isa kaitseb mõrtsukaid, röövijaid vägistajaid jne, siis tütar kaitseb tavalisi inimesi, kes on sattunud elu hammasrataste vahele.

Ühel päeval satub Charlie ootamatult koolitulistamise sündmuste keerisesse. Ta on tunnistaja ning tema isa Rusty on otsustanud koolitulistajat kaitsma hakata. See sündmus elustab ka tema enda kohutava kogemuse, mida ta on püüdnud unustada.

Ühest küljest oli see raamat hea, aga teisest küljest nii kohutav. Raamat on põnev, sündmused haarasid kaasa, aga ma jäin seda lugedes mõtlema, et kas seda peab ikka nii veriselt edasi andma. See oli ikka liiga jõhker. Lisaks veel keerulised peresuhted, aga põnevuse ja veriste lugude austajatele on see ideaalne.