Elizabeth Macneal. Nukuvabrik (Pegasus, 2019)

Tõlkinud Marge Paal 384 lk. Viimasel ajal ei ole minu suhe põnevusromaanidega enam väga hea olnud. Kuidagi ei ole olnud põnev ega kaasahaarav. Samamoodi algas ka see raamat, aga teose teine pool on kindlasti parem kui esimene. Tegevus toimub 1850. aastal Londonis. Iris töötab koos oma kaksikõega proua Salteri juures nukupoes. Ta ei ole sellega... Continue Reading →

Alex Michaelides. Vaikiv patsient (Pegasus, 2019)

Tõlkinud Raili Puskar 349 lk. Mul on viimasel ajal mingi teema nende põnevikega. Pidevalt mind miski asi häirib nendes ja kuidagi ei ole leidnud seda, mis nagu väga-väga meeldiks. Nii ka selle "Vaikiva patsiendiga". Raamat ei ole halb, võib-olla on mu maitse muutunud. Alicia Berenson on raviasutuses, mis tegeleb psüühiliste probleemidega. Alicia ei ole rääkinud... Continue Reading →

S. K. Tremayne. Tõde tõuseb, vesi vaob (Pegasus, 2019)

Tõlkinud Aive Lauriste 316 lk. Olen lugenud Tremayne'i eelmiseid raamatuid - "Külmakaksikud" ja "Tulelaps". Nüüd siis sain loetud kolmanda raamatu, mis eesti keelde tõlgitud. Autori käekiri on üsna sarnane kõigi raamatute puhul, nii et järjest ei soovita neid lugeda. Muutub tüütuks. Aasta eelviimasel päeval oleks Kath Redway elu peaaegu lõppenud. Ta sõitis autoga Burratori paisjärve.... Continue Reading →

Siobhan Curham. Kuuvalgel unistajad (Pegasus, 2017)

Tõlkinud Lii Tõnismann 319 lk. Selle raamatu ostsin eelmise aasta novembris. Ma tegelikult ei plaaninud seda üldse osta, aga kui nägin, et soodukaga, siis mõtlesin, et miks mitte. Mulle meenus, et olin selle raamatu kohta ainult head kuulnud ja nii ta minu raamatute kuhja sattuski. Ostsin tookord päris palju raamatuid ning arve sai küllalt kopsakas.... Continue Reading →

Robert Bryndza. Külm veri (Pegasus, 2019)

Tõlkinud Raili Puskar 365 lk. See on nüüd üks raamatutest, mida ma eesti keelde oodanud olen. Mul on hea meel, et õnnestus nüüd see läbi lugeda. Bryndza on endiselt hea. Püüdsin alustada "Veriapelsini" lugemist, aga see kuidagi ei edenenud. Tuju ei olnud kiita ning alustasin Bryndza raamatuga. Alguses tundus, et ma ei suuda raamatusse sisse... Continue Reading →

John Green. Kilpkonnad alla välja (Pegasus, 2018)

Tõlkinud Pilleke Laarmann 247 lk. Minu selle aasta üheks eesmärgiks on lugeda võimalikult palju enda isiklikke raamatuid. Neid on mul üle ootuste palju kogunenud. 😀 See John Green'i raamat kuulub ka nende hulka. Võitsin ta juba eelmisel aastal, aga kuidagi ei jõudnud lugeda. Nüüd andis lugemise väljakutse selleks tõuke. Mul on hea meel, et seda... Continue Reading →

Camilla Läckberg “Merineitsi” (Pegasus, 2018)

Tõlkinud Maiu Elken 400 lk Kõigepealt ma tahaks kirjanikuga natuke kurjustada. No kes see lõpetab raamatu sellise koha pealt! Ma tahaks ju sellise lõpu peale haarata kohe järgmist osa. Kahjuks eesti keelde ei ole seda veel tõlgitud. 😦 Ma pidin oma südame rahustamiseks guugeldama järgmises raamatus toimuvat. Muidu oli raamat Läckbergile omaselt väga hea. Fjällbackas... Continue Reading →

Camilla Läckberg. Sohilaps (Pegasus, 2017)

Tõlkinud Maiu Elken 463 lk. Läckberg on üks mu headest leidudest sel aastal. Ta suudab krimiromaani kirjutada nii eluliseks ja inimlikuks. See haarab su nii endasse, et mõtled raamatule ka tükk aega peale selle lõpetamist. Seekordses osas on Patrik hoopis kodus lapsehoolduspuhkusel ning Erica üritab kirjutada oma järgmist raamatut. Kirjutamine eriti ei õnnestu, sest sellelt... Continue Reading →

Blog at WordPress.com.

Up ↑