Oktoobri kokkuvõte

Peale paari kesist lugemiskuud tundub, et olen suutnud end kokku võtta. Või siis on juhtunud lihtsalt kätte head raamatud.

Seekord oli tõesti palju häid raamatuid. Näiteks Lagercrantz “Mees, kes otsis oma varju”, Paula Hawkins “Vete sügavusse”, Elin Toona Gottschalk “Pagulusse” ja Peter Swanson “Mõrva väärt”. Kõige kehvem lugemiselamus oli sellel kuul Emily France “Sinu jäljed”.

Loetud raamatuid: 13
Loetud lehekülgi: 4234
Kõige paksem raamat: Elin Toona Gottschalk “Pagulusse” (454 lk.)
Kõige õhem raamat: Mart Juur “IFF. Suur Loterii” (200 lk.)

Oktoobri raamatud

Advertisements

Paula Hawkins. Vete sügavusse (Helios, 2017)

vete-sügavusseTõlkinud Triin Peek
355 lk.

Alustasin selle raamatu lugemist peaaegu nädal tagasi ja no kohe üldse ei edenenud. Lugesin õhtuti enne magama jäämist paar-kolm peatükki korraga, kuni tuli uni. Uskuge mind need peatükid on lühikesed, esitatud erinevate tegelaste kaudu. Raamatu algus oli igav, aga kummalisel kombel ei tekkinud mul mõtet, et võiks pooleli jätta. Ja väga hea on, et ei tekkinud, sest kui ma olin umbes sada lehekülge lugenud, läks asi põnevaks. Ei lasknudki ennast enam unustada, nii et isegi trennis mõtlesin raamatu sündmustele.

Sündmused saavad alguse, kui leitakse jõest Nel Abboti surnukeha. Arvatakse, et ta hüppas kaljult alla jõkke. Mõne aja eest sooritas seal samas üks noor neiu enesetapu. Nelli õde saabub väikesesse asulasse tuvastama surnukeha ja hoolitsema oma 15-aastase õetütre eest.

Uurijad on veendunud, et tegemist on järjekordse enesetapuga, kuid siiski millegipärast uurivad edasi. Lagedale tuuakse kõik väikese linnakese pahupool. Omavahelised keerulised suhted, mis pealtnäha on viksid ja viisakad ning jõe kehv kuulsus. Nimelt on selles jões leidnud oma otsa erinevatel põhjustel palju naisi.

Minu meelest võib selle raamatu üheks peategelaseks pidada seda jõge, sest kõik jõuab ikka kuidagi jõeni välja. Kas Nell hüppas ise? Miks tegi noor neiu Katie enesetapu? Ja paljud muud küsimused saavad lõpuks siiski vastuse.

Nagu eespool kirjutasin, siis raamatu algus edenes aeglaselt ja seda sellepärast, et siin on tohutul hulgal erinevaid tegelasi. Nende meeldejätmine võttis aega. Autor ei ole kõike üksipulgi lahti kirjutanud, vaid lugejale on jäetud mõtlemisruumi.

Mis mulle raamatus meeldis? Kõik see müstika ja salapära, mis ümbritses jõge ja neid erinevaid lugusid. See oli põnev. Samuti mulle meeldib lugeda sellistest natuke katkistest inimhingedest, kes mõnikord on head ja mõnikord mitte. Osa loost on aimatav, osa mitte. Lõpplahendus jättis minu meelest natuke soovida, aga siiski on tegemist hea raamatuga.

Soovitan lugeda, kes armastavad põnevust ning ei pelga natuke igavat algust. Soovitan lugeda ka Paula Hawkinsi esimest raamatut “Tüdruk rongis“.

Paula Hawkins. Tüdruk rongis (Helios, 2016)

tudruk-rongisLõpetasin viimase raamatu Heliose väljakutsest. Mul on hea meel, et selle vastu võtsin, sest muidu poleks ma ilmselt neid kolme raamatut lugenud (kaks eelmist “Pimedas pimedas metsas“, “Sa pead suudlema Silvat“). Paljud on seda juba lugenud ja samanimelist filmigi vaadanud. Minul on film veel vaatamata.

Raamatu pealkiri on küll “Tüdruk rongis”, aga minu arvates on tegu juba naisega mitte enam tüdrukuga. Tema nimi on Rachel ja ta sõidab iga päev rongiga Londonisse “tööle”. Ta sõidab iga päev mööda oma endisest kodust ja talle jäävad silma mees ja naine. Rachel nimetab neid Jessiks ja Jasoniks. Nad meeldivad talle ning ta kujutab ette, mis elu nad elavad. Racheli meelest on nendel ideaalne elu. Ühel päeval “Jess” kaob. Rachelis tekib tungiv vajadus aidata politseid uurimises.

On ainult mõned probleemid. Ta ei tea, kuidas sellest politseile rääkida ja ega nad teda usukski. Rachel on nimelt alkohoolik ja teda peetakse ebastabiilseks inimeseks, keda ei saa usaldada. Sellele aitab kaasa ka Tomi uue naise Anna tegevus. Lõpuks pöördub Rachel hoopis Megani (Jess) mehe Scotti (Jason) poole.

Minu jaoks on sellel lool kolm peategelast ja nad kõik on naised: Rachel, Megan ja Anna. Rachel ei ole siiani saanud üle sellest, et mees ta maha jättis ja kohe uue naisega lapse sai. Nimelt Rachel ja Tom püüdsid last saada, aga ebaõnnestunult. Mulle meeldis Rachel, mis siis, et ta oli selline õnnetu, muserdatud ning tahtejõuetu alkohoolik. Ma tundsin talle kaasa ja mõnikord tahtsin teda kallistada. Natuke imelik seda kirjutada, aga nii oli. Meghani elus ei ole ka kõik korras. Ta ei saa magada ning teda painavad sündmused minevikust. Lõpuks siis Anna, kes on uhke selle üle, et omast arust “päästis” Tomi hullu naise Racheli käest. Ta on narruseni uhke oma ilusa pere üle ja põlgab kogu hingest Rachelit. Kõiki kolme naist seob siiski üks asi.

Kõigest sellest saab kokku lõpuks üks kaasahaarav psühholoogiline põnevik, mida ei suuda käest panna, enne kui raamatu lõpp käes. Väga hästi kirjutatud ja kõik see manipulatsioon tuleb välja alles raamatu lõpus. Minu jaoks ongi selles raamatus esiplaanil see psühholoogiline aspekt. Krimilugu on natuke tagaplaanil.

Igatahes soovitan lugeda kõigil, kes armastavad põnevust ja psühholoogilisi romaane.