Pam Jenoff “Viimane embus” (Ersen, 2016)

viimane-embusTegevus algab 1941. aasta suvel. Adelia Monteforte on sunnitud põgenema fašistlikust Itaaliast Ameerikasse tädi ja onu juurde. Seal armub ta iirlasest naabripoissi Charlie Connallysse, kes on neljast vennast vanim. Kuid siis sureb õnnetult pere noorim poeg Robbie ning unistus ühisest tulevikust puruneb kildudeks.

Charlie perekond kolib minema ja leinast muserdatud Adelia põgeneb kõigepealt Washingtoni ja seejärel sõjast räsitud Londonisse. Londonis leiab ta endale töökoha prestiižse ajalehe juures ning ka võimaluse võita tagasi kaotatud aeg, kaotatud perekond ja kaotatud armastus. Kuid minevik on tal kogu aeg kannul, sundides endaga silmitsi seisma. Langetades viimast, saatuslikku valikut, avastab Adelia, et võib koju jõuda mööda teed, millest ta ei olnud senini teadlik.

“Viimane embus” oli palju parem, kui “Saadiku tütar”, kuid jääb minu meelest alla tema eelmistele raamatutele, mis eesti keeles ilmunud on (“Diplomaadi naine”, “Komandandi tüdruk”, “Talvine külaline”). Lugu ise oli dramaatiline ja kaasahaarav, kuid olid minu meelest mõned kahtlased kohad sees. Võib-olla on see minu kiiks, aga mulle ei meeldi, kui peategelane armub kõigepealt ühte venda ja siis teise. Natuke veider minu meelest.

 

Advertisements

Pam Jenoff. Saadiku tütar

saadiku-tütarRaamatu tegevus toimub 1919. aastal Pariisis ja Berliinis.

Maailma liidrid on kogunenud Pariisi, et kokku leppida ja alla kirjutada rahulepingule. Kui Margot Rosenthal ona Saksa diplomaadist isaga rahukonverentsile jõuab, tunneb ta esialgu, et Pariis on ahistav. Aga kui ta mõtleb Berliinile ja elule Stefaniga, haavatud kihlatuga, keda ta enam õieti ei tunnegi, otsustab ta, et Pariis polegi nii paha koht.

Igavledes otsib Margot uusi tutvusi ja kohtub andeka muusiku Krysiaga ja mereväeohvitser Georgiga.

Kui eelnevad Pam Jenoffi raamatud, mida olen lugenud, on mulle väga meeldinud, siis “Saadiku tütar” oli minu jaoks tõeline pettumus. Peategelane Margot on lihtsalt kohutav. Ta on enesekeskne ja otsustusvõimetu. Meenutas oma kõhkluste ja kahtlustega varjundite raamatut. Mitte, et varjundid oleks halvad olnud, aga sellest autorist ma eeldasin märksa enamat.

Pidevalt üks mõtlemine, et kas ma ikka meeldin talle ja äkki ta tahtis minust lahti saada jne jne. Näiteks tema kihlatu Stefan (kellega ta tegelikult enne sõda salaja abiellus). Stefan on sõjast tagasi tulnud suurte vigastustega ja paraneb tasapisi. Ta ei taha Stefaniga enam koos olla ja suhtub temasse halvustavalt.

Stefani pilk liigub Georgi ja minu vahet ja sel hetkel olen ma kindel, et ta saab kõigest aru. Kas ta püüab Georgi lüüa? Aga Stefan noogutab. “Üllas ettevõtmine.” Otsin tema näost kahtlusevarju, kuid ei leia midagi. Kas tal on nii raske uskuda, et mõni teine mees võiks mind ihaldada? Stefan on alati näinud maailma väga lihtsana ja võtnud asju sellistena, nagu need välja paistavad. Mõte, et mina võiksin tahta olla Georgiga ja tema minuga, käib Stefanile üle jõu.

Ja pärast süüdistab Margot Georgi Stefani surmas, kuigi ta ise lükkas Stefani trepist alla.

Ma ei teagi, miks ma seda raamatut pooleli ei jätnud. Küllap lootsin, et läheb pärastpoole paremaks ja ilmselt ka autori pärast, kelle eelnevad raamatud jätsid mulle sügava mulje. Nii, et soovitan hoopis Pam Jenoffi raamatuid “Komandandi tüdruk” (Ersen, 2015), “Diplomaadi naine” (Ersen, 2015) ja “Talvine külaline” (Ersen, 2015). Tema viimast eesti keelde tõlgitud raamatut “Viimane embus” (Ersen, 2016) on mul ka plaanis lugeda. Loodan, et see on parem, kui “Saadiku tütar”.