Kätlin Kaldmaa. Hanneleele Kaldmaa. Kaks armastuslugu (Petrone Print, 2017)

kaks-armastuslugu270 lk.

Ma ei plaaninud alguses seda raamatut lugeda. Olen Kätlin Kaldmaalt enne ühte raamatut lugenud, mis mulle erilist muljet ei jätnud ja mille pealkiri mulle ka praegu ei meenu. Kui aga tagakaanelt lugesin, et räägitakse oma camino-muljeid, siis ikka võtsin kätte. Ei kahetse seda otsust.

Nimelt on Hispaanias selline linn nimega Santiago de Compostela, mis on üks populaarsemaid palverännaku sihtpunkte. Sinna viivad erinevad teed, mida mööda siis minnakse, kogutakse templeid ning nauditakse retke. Ma ei mäleta enam täpset hetke, kust mul selle palverännaku vastu huvi tekkis. Igatahes tahan mina ka kunagi sinna minna.

Siinses raamatus kirjeldavadki ema ja tütar oma muljeid ja juhtumisi caminol. Alguses oli natuke häiriv lugeda peaaegu samu asju natuke erinevas sõnastuses, aga mingi aja pärast ma isegi enam ei märganud seda. Oli päris huvitav ja omapärane. Kätlin Kaldmaa on sellise luulelise keelega kirjutaja ja mulle väga meeldis ka see, kuidas kirjutas Hanneleele.

Camino-päeviku sissekannetele on vahelduseks jutud Kätlin Kaldmaa lapsepõlvest. Need olid minu meelest isegi huvitavamad, kui rännaku muljed. Ja mul hakkas kurb ja nukker. Nii trööstitu oli neid lugeda.

Raamatus on ka rohkelt lapsepõlvepilte ning neid, mis rännaku ajal tehtud. Mul on natuke kahju, et camino-pildid on mustvalged. Neid oleks tahtnud näha värvilisena. See on minu jaoks loomulik, et lapsepõlvefotod on mustvalged.

Üks sõna häiris mind pidevalt tekstis. See sõna on alberge. Tundus minule kuidagi nii vastuvõetamatu. Meil on selleks ju nii ilus sõna, öömaja. See minu mingi veider kiiks ilmselt. 😀

 

Advertisements

Maarja Paesalu. Ehtsa elu maik (Pilgrim, 2016)

ehtsa-elu-maik-palverännak-maailma-ääreleRaamatu alapealkiri on “Palverännak maailma äärele”. Autor kirjeldab enda kuu aega kestnud palverännakut mööda Põhja-Hispaaniat Santiago de Compostelasse. Rännakul koges ta armutut kuumust ja halastamatuid torme, jalavalu ja meeleheidet, aga ka mõnusat soojust ja leebet jahedust, suurt vaimustust imeliste loodusvaadete üle ja vaikset rõõmu lihtsatest asjadest. Oli kummalisi vahejuhtumeid, oli palju kirgastavaid kohtumisi, kuid ka nukraid hüvastijätte.

Võtsin selle raamatu lugemiseks, kuna mind huvitab see palverännak ja ma tahaks kunagi ise ka seda läbi teha. Alustasin raamatu lugemist suure põnevusega, sest ma lootsin, et raamat on hea. Kahjuks ma pidin natuke pettuma. Raamat on küll hästi ja ladusalt kirjutatud, aga mind hakkasid mõned asjad häirima. Näiteks autori suhtumine inimestesse (Meiega liitus kenasti meigitud  vanem Austraalia daam, kes tahtis, et me temast uduste põldude taustal pilte klõpsiksime. Ta poseeris oma vihmavarjuga nagu isehakanud Mary Poppins. Küllap ta otsis camino‘l taga oma kaotatud noorust, lk 185).

Kahes öömajas oli vaja jätta raha oma südametunnistuse järgi ja tema mõlemal korral unustas. Ma ei saa aru, kuidas sa sellist asja saad unustada.

Muidu raamat ju lugeda kõlbab. Palverännaku kohta jättis mulle parema mulje Tiina Sepa raamat “Peregrina päevik” (Kultuurileht, 2007).