Tana French. Peegelpilt (Päikese Kirjastus, 2019)

peegelpiltTõlkinud Bibi Raid
624 lk.

Ma mäletan, et selle sarja esimene osa ei meeldinud mulle eriti. Ei sobinud mulle autori stiil ega peategelane ja tookord, kui seda lugesin, tundus igav. Ma alguses ei plaaninud teist osa kätte võttagi. Mis mind siis ümber mõtlema pani? Esiteks üks kolleeg, kes oli õhinas selle raamatu saabumisest ja teiseks ma vaatasin, et peategelane on seekord teine. See sai otsustavaks.

Seekordseks peategelaseks on Cassie Maddox. Ta on peale rasket juhtumit Dublini mõrvarühmast lahkunud ning töötab koduvägivallaga tegelevas üksuses. Ta ei tunne mõrvarühmas töötamisest puudust. Kuni ühel hetkel tuleb mõrvarühmast kõne ja ta kutsutakse sündmuspaigale. Seal saab ta teada, et mõrvatud noor naine on temaga äravahetamiseni sarnane. Lisaks selgub, et tema nimi on Alexandra Madison. See on nimi, mida Cassie kasutas aastaid tagasi salaagendina.

Politsei hakkab mõrvarit otsima, ülesande teeb raskemaks see, et surnud naise tõelist identiteeti on raske välja selgitada. Nii tuleb Cassie endine ülemus suurepärasele mõttele, et Cassie võiks astuda Lexie asemele. Teeselda, et ta ei saanud surma, vaid kõigest haavata ning oli vahepeal koomas. Nimelt elas Lexie koos oma sõpradega. See oli natuke nagu kommuuni moodi elu. Sõpruskonna moodustasid kaks naist ja kolm meest – Lexie, Abby, Daniel, Justin ja Rafe. Nad hoiavad kokku ja välismaailmaga eriti ei suhtle. Politsei tajub, et nad varjavad midagi, aga neil pole õnnestunud neid murda.

See oli palju parem, kui sarja esimene osa. Esiteks kõik see põnevus, kuidas Cassie saab hakkama Lexie’na. Teiseks, kuidas need inimesed mõjutavad Cassiet inimesena ja uurijana. Kõik see psühholoogiline pinge on siin väga hästi tajutav. Ja muidugi lõpplahendus on omamoodi. Ma ei saaks öelda, et see mulle väga meeldiks, aga ma saan mõnes mõttes vist aru, miks autor just nii tegi. Üldiselt on lugejale jäetud päris palju mõtlemisruumi, et mis siis lõpuks ikkagi juhtus. See on raamat nendele lugejatele, kes armastavad põnevat kassi-hiire mängu tõeline maiuspala.

Emily Henry. Miljon juunit (Päikese Kirjastus, 2018)

miljon-juunitTõlkinud Johanna Taiger
360 lk.

See raamat on mul juba päris pikalt riiuli peal oma lugemist oodanud. Vahepeal juba mõtlesin, et viin raamatukokku tagasi, sest ei jõua lugeda. Mul on hea meel, et selle enne ikka läbi lugesin. See on nii hea raamat. See haarab oma maagilise keelega su enda maailma ega lase enam lahti.

See meenutab natuke Romeo ja Julia lugu. On kaks perekonda O’Donnelid ja Angertid. Nende vahel valitseb vihavaen. Kui Jack “June” O’Donnel kohtub ootamatult Saul Angertiga, siis ta ei aimagi, milleni see kohtumine lõpuks välja viib. Nad on kaks noort inimest, kes ei peaks ega tohiks kohtuda. Nende perekonnad on selle keelanud. Keegi ei tea, millest see vihavaen on alguse saanud, nii on see lihtsalt juba pikalt olnud. Ja sellega lõppeb sarnasus Romeo ja Juliaga.

See on kahe noore inimese kohtumise ja armumise lugu. Aga siin on veel üks oluline teema. Selleks on lein. June kaotas oma isa 10 aastat tagasi, Saul kaotas oma kaksikõe. See on lugu sellest, kuidas leinaga toime tulla, kuidas sellega leppida ning kuidas seda mõista. Mõista, et kui kallis inimene on surnud, siis see ei tähenda, et ta vajub unustusse.

Raamat on täis maagiat. June elab niinimetatud hõredas paigas, kus kohtuvad kaks maailma. Siin on kummitused ja hetked, mis teatud tingimustel viivad sind teise maailma, kus sa näed mälestusi ning needus, millest noored püüavad aru saada ning murda. Lisaks veel koiotthundid, kes varastavad jalanõusid. 😀

Mulle väga meeldis selle raamatu keel ja autori jutustamisoskus. Mulle meeldis raamatus teismeliste õrn armastus ning õhustiku maagilisus. Soovitan soojalt seda raamatut lugeda!

Nicola Yoon. Päike on ju samuti täht (Päikese Kirjastus, 2018)

päike-on-ju-samuti-tähtTõlkinud Pille Kruus
318 lk.

Autori eelmine raamat “Sina minu kõrval ja maailm meie vahel” oli nii südamlik ja kaasahaarav raamat. Tema teine teos ei jää esimesele millegi poolest alla. Sama hea ja muhe lugemine.

Tegevus toimub praktiliselt ühe päeva jooksul, kui kohtuvad Daniel ja Natasha. Nad on nii erinevad inimesed, aga nad jäävad teineteisega jutustama. Daniel on Lõuna-Korea päritolu ameeriklane, Natasha on Jamaicalt pärit afrosoenguga noor tüdruk. Daniel peab minema vestlusele, et saada Yale ülikooli. Natashal on viimane päev olla New Yorgis, sest ta on immigrant, kes saadetakse samal õhtul maalt välja.

Daniel on unistaja. Ta ei taha tegelikult Yale minna, aga vanemad soovivad seda ning noormees on alati olnud hea poeg. Natasha on mõistuse inimene, kelle jaoks armastust ei eksisteeri ning oma saatus kujundatakse ise. Mingeid juhuseid või ettemääratust tema arvates pole.

Mulle meeldib, kui tegevust antakse edasi mitme tegelase kaudu. Siin on peamisteks jutustajateks Daniel ja Natasha, aga on ka palju teisi. Mõnele see võib häiriv tunduda (tervitused Mirjamile!), aga mind ei seganud see üldse. Andis mõnusa nüansi raamatule juurde. Minu jaoks ei teinud see asju segasemaks, vaid hoopis inimlikumaks.

Soovitan soojalt seda lugeda. Tegu on peamiselt noortele mõeldud armastusromaaniga, aga sobib ka teistele. Helge tunne tekkis seda raamatut lugedes. Ja lõpplahendus oli ka suurepärane, ei olnud lääge, nagu vahel kipub olema. Päikese Kirjastuse raamatutes ma tavaliselt ei pettu nii et haarake aga julgelt see romaan näppu.

S. J. Kincaid. Põrguline (Päikese Kirjastus, 2018)

põrgulineTõlkinud Marge Paal
398 lk.

Raamatu tagakaas lubab, et raamatus on vägivalda, põnevust ja romantikat. Seda siin tõesti ka on.

Nemesis on põrguline ehk humanoid. Ta valiti välja, et kaitsta galaktika senaatori tütart Sidoniat. See tähendab, et ta on Sidoniale üdini ustav. Sidonia elu on talle tähtsam kui miski muu. Kõik, kes ohustavad Sidonia elu, tapetakse armutult. Selleks ongi põrgulised loodud. Tapma.

Põrguline näeb enam-vähem inimese moodi välja, vähemalt välimuselt. Kuigi on suurem ning jõulisem. Nemesis ja Sidonia kasvavad koos üles. Nad on midagi rohkemat, kui põrguline ja tema omanik. Nad on sõbrad.

Ühel hetkel saab keiser teada, et Sidonia isa on mässuliste hulgas ning käsib Sidonial ilmuda õukonda. Ema aga ei taha, et Sidonia sinna läheks ning nii saadetakse õukonda hoopis Nemesis, kes esineb Sidoniana.

Selleks on vaja muuta Nemesis natuke rohkem inimese sarnaseks. Teda on vaja vähendada ning õpetada etiketi osas. Lõpuks on ta valmis õukonda minekuks.

Mulle meeldis see ühiskonnakirjeldus, mis siin oli. Valitsev klass elab kosmoses ning alamad elavad erinevatel planeetidel. Valitsev klass on keelanud hariduse andmise, sest nende meelest on see ohtlik. Milleks on vaja inimestele teadust ja matemaatikat, kui masinad hoolitsevad enda eest ise? Nad ei adu, et süsteem vananeb ja varsti ei oska keegi enam seda parandada, sest ka parandajamasinad vananevad. Mässulisteks tembeldatakse siin neid, kes on hariduse poolt.

Valitseval klassil on kõik võimalused ennast hästi tunda. Nad saavad ennast noorendada. Samuti on olemas väikesed robotid, kes vajadusel kahandavad su kehakaalu või lisavad muskleid. Võimalik on muuta oma nahatooni, silmade, huulte ja nina kuju just selliseks nagu parasjagu soovi on. Ometi on neil mingid kindlad tunnused, et nad ikka ära tuntakse. Uimastid on vabalt kasutuses ning nende tarvitamist soodustatakse igati.

Mulle meeldis, et tegelaseks ei olnud päris inimene, kuigi ta lõpuks muutus kahtlaselt inimlikuks. Alguses oli ta tõesti sirgjooneline tapjamasin, kellele inimeste tunded on üldiselt võõrad. Mulle oleks võib-olla natuke rohkem meeldinud, kui seda alguse joont oleks suudetud lõpuni hoida, aga samas talle sobis see inimlikum olek ka.

Suurepärane raamat, mis haarab kiiresti endaga kaasa ning kus on mitmeid ootamatuid pöördeid. Soovitan lugeda kõigil, mitte ainult noortel, kellele raamat suunatud on.

Raamatul on ilmunud ka teine osa ning kolmas peaks ilmuma selle aasta teises pooles. Loodan, et need ka tõlgitakse eesti keelde. Igatahes järjekordne suurepärane valik Päikese Kirjastuselt.

 

Claudia Gray. Sinu tuhat palet (Päikese Kirjastus, 2018)

sinu-tuhat-paletTõlkinud Iiri Sirk
288 lk.

Ilmunud ka Tallinna Keskraamatukogu blogis Lugemiselamused.

„Sinu tuhat palet“ on noorteraamat, aga sobib väga hästi lugemiseks ka teistele. Alguses ei suutnud raamat mind eriti kaasa tõmmata. Mind häiris, et tegevus oli edasi antud mina-jutustaja kaudu ning jutt oli kohati nii tiinekatele omane. Kõik need suhtedraamat ja kangelanna ei suuda otsustada, millist noormeest ta ikka tahab. Kui edasi lugesin, siis läks ka raamat huvitavamaks ja lõpp oli täis ootamatuseid. Muidugi suhtedraamat oli ka kuni lõpuni välja.

Marguerite Caine’i vanemad on tuntud füüsikud, kes on leiutanud Tulilinnu, mis võimaldab inimestel rännata erinevatesse dimensioonidesse. Leiutis on küll algusjärgus, aga juba käib sellele tõeline jaht. Selle leiutise pärast tapetakse Marguerite’i isa. Kõik tõendid näivad viitavat nende assistendile Paul Markovile, sest peale kuritegu on ta hävitanud kõik nende uurimistöö andmed ning põgenenud teise dimensiooni.

Marguerite aga ei lepi sellega ning saades teiselt assistendilt Theolt ühe Tulilinnu prototüübi, asuvad nad koos Theoga Pauli ühest dimensioonist teise jälitama. Seda tehes satuvad nad kõrgtehnoloogilisse Londonisse, Tsaari-Venemaale, siis ülemaailmse üleujutuse tõttu loodud ookeanijaama.

Tegemist on omamoodi raamatuga. Mulle meeldisid need erinevad dimensioonid. Inimesed on praktiliselt samad, aga päris ei ole ka. Midagi on natuke teistmoodi. Tegelikult oleks ka põnev niimoodi rännata teise aega ja kohta, kus inimesed on samad, aga on tehtud mingi teine valik ja selle tõttu on elu teises dimensioonis natuke erinev. Seda on keeruline kirjeldada, nii et soovitan kõigil parem raamatut lugeda.

Sellistes tingimustes on kummaline armuda, kus sa veedad natuke aega ühes dimensioonis ning kui liigud järgmisesse, siis see inimene ei ole enam päris sama. Kumba inimest sa siis tegelikult armastad? Sellised mõtted vaevad Marguerite’i pead, lisaks tagaajamistele ja enda ohutuse tagamisele.

Nina LaCour. Meiega on kõik korras (Päikese Kirjastus, 2018)

meiega-on-kõik-korrasTõlkinud René Tendermann
214 lk.

See on vist kõige hinnatum noorteraamat üldse. Vähemalt on ta saanud palju auhindu.

  • Book Rioti 2017. aasta parim raamat
  • Nerdy Book Clubi 2017. aasta parim raamat noorteraamatute kategoorias
  • Bustle’i 2017. aasta parim raamat
  • Boston Globe’i 2017. aasta parim noorteraamat
  • Publishers Weekly 2017. aasta parim raamat
  • Ajakirja Seventeen 2017. aasta parim raamat
  • News & Observeri 2017. aasta parim raamat
  • New Yorgi raamatukogu 2017. aasta parim raamat
  • 2018. aasta Printz Awardi laureaat
    (Päikese Kirjastuse kodulehelt http://paikesekirjastus.ee/raamatud/meiega-on-koik-korras)

Marin põgeneb pärast vanaisa surma kellelegi midagi ütlemata New Yorki. Isegi tema parim sõber Mabel ei tea alguses, kus ta on. Raamatus antaksegi tegevust edasi enne ja pärast vanaisa surma.

Nimelt elab Marin koos vanaisaga (papaga nagu ta teda nimetab), sest tüdruku ema on surnud ja isa oli suvaline seljakotirändur. Ta on üldiselt oma eluga rahul. Parim sõber; vanaisa, kellega nad vastastikku teineteise eest hoolitsevad ning ees seisab ülikooli minek. Ainult, et ta igatseb oma ema järele. Marinil ei ole temast mingeid mälestusi, pilte ega midagi. Kui vanaisa sureb, siis paljastuvad tüdruku jaoks mitmed saladused.

Raamat keskendubki leinamisele ja lähedase inimese surmast ülesaamisele. Marin arvab, et üksindus on selleks kõige parem rohi. Tal on tunne, et kõik teised on jäänud samaks, aga tema on muutunud ning ta ei saa endise elu juurde tagasi pöörduda.

Mulle meeldis see raamat, kuigi ei puudutanud hinge nii sügavalt nagu lootsin. Siiski on tegemist hea raamatuga elulisel teemal.  Romaan on kaasahaarav ning edeneb kiiresti. Lugesin päevaga läbi selle. Soovitan lugeda!

Tammy Cohen. Paha – paha tüdruk (Päikese Kirjastus, 2017)

paha-paha-tüdrukTõlkinud Piret Eesmaa
304 lk.

Olen juba pikalt tahtnud seda raamatut lugeda ja nüüd lõpuks võtsin selle kätte. Lugemine ise edenes kiirelt, kuigi teema oli kole. Raamat tekitas minus masendava ja rõhuva tunde ning meeleolu.

Lugu ise keskendub suhetele ühes töökollektiivis. Nende juhataja lastakse lahti ja asemele tuleb uus. Eks kõik on muidugi löödud, sest neil valitses harmoonia. Vähemalt näiliselt oli kõik korras. Uus ülemus on ehtne mõrd ja tulemused ei lase ennast kaua oodata. Pinged kuhjuvad, usaldus kolleegide vahel on kadunud, seistakse ainult enda eest, aga samal ajal ollakse enda peale ka pahane oma nõrkuse pärast. Igaüks maadleb veel lisaks eraeluliste probleemidega. Kõik see pinge ja mure võib juhtme kokku jooksutada, nii et keegi saab surma.

Lugu jutustatakse meile kõigi töötajate kaudu. Vaheldumisi Amira, Sarah, Paula, Ewani, Charlie ja Chloe vaatenurgast, lisaks veel nende uus ülemus Rachel ja keegi Anne, kes tegeles aastaid tagasi ühe õõvastava juhtumiga, kus vanemad oma lapsi väärkohtlesid. On aru saada, et mingit pidi on see juhtum nende töötajatega seotud, aga mismoodi just täpselt, see selgub lõpus. Minu suutis autor küll eksiteele viia. Midagi ma aimasin, aga midagi oli ka totaalselt üllatavat.

Psühholoogiliste põnevike armastajatele on see igatahes täielik maiuspala. Ja milline lõpp veel raamatule.