Sherri Smith. Leia mind üles (Päikese Kirjastus, 2017)

leia-mind-üles

Tõlkinud: Raili Puskar
382 lk.

See postitus on ilmunud ka Tallinna Keskraamatukogu blogis Lugemiselamused.

Tegemist on psühholoogilise romaaniga, kus (nagu viimasel ajal tavaks) on peategelaseks noor katkise hingega naine Mia. Ühel päeval saab ta kõne väikelinna politseinikult, et tema kaksikvend Lucas on kadunud. Politseinik ei soostu telefonis ütlema, milles asi on ning Mia peab sõitma tagasi kodulinna, kust ta kunagi minema läks.

Selgub, et tapetud on 16-aastane koolitüdruk Joanna, kelle tapmises kahtlustatakse Lucast. Kõik näib viitavat sellele, et neil oli suhe. Asja teeb hullemaks see, et Lucas oli tüdruku õpetaja. Politsei ei usu Miat, et ta ei tea, kus ta vend on. Samuti ei vaevu nad eriti põhjalikult kaaluma teisi variante, sest kõik tõendid viitavad Lucasele. Ja nüüd on Lucas kadunud nagu tina tuhka. Korteris on kõik tema asjad alles, välja arvatud tema pangakaart.

Mia ei usu, et tema vend oleks mõrvaks võimeline ning asub ise asja uurima, kuigi politsei soovitab tal eemale hoida ning hoopis Lucas oma peidukohast välja tuua. Mia usub vankumatult Lucase süütusesse, aga samas ei saa ta peast välja mõtet, et miks ta siis põgenes ja laseb ennast niimoodi laimata. Hakkavad juhtuma kummalised asjad. Mia peatub Lucase korteris ning talle tundub, et keegi käib seal. Lisaks kaovad järsku mõned Lucase asjad. Kummaline on see, et mõne päeva pärast on enamus asju tagasi.

Minu jaoks oli raamat natuke segane ning lugemist alustades meenutas raamatut „Hattie Hoffmani viimane vaatus“. Segane vist sellepärast, et Mia ise oli kohati segane oma sõltuvuse pärast ning ei teadnud, kas ta suudab ennast usaldada. Lisaks Lucase süütuse tõestamisele on tal vaja tegeleda ka enda probleemide ja minevikuteemadega. Sellest hoolimata oli lugu põnev ja kaasahaarav ning oleks tahtnud ühe jutiga läbi lugeda, aga kahjuks segas muu elu vahele. Kui pidin raamatust eemal olema, siis mõtlesin pidevalt nendele tegelastele. Lõpp oli küll nii ootamatu, et selle peale poleks kohe tulnudki.

Advertisements

Riley Sager. Viimased tüdrukud (Päikese Kirjastus, 2017)

viimased-tüdrukudTõlkinud Marge Paal
383 lk.

Tahtsin nädalavahetuseks midagi põnevat ja kiiret, enne kui asun Gabaldoni “Sügistrummide” kallale. Kahjuks raamat nii kiiresti ei edenenud kui lootsin. Algus oli kuidagi vaevaline, ei haaranud eriti kaasa.

Loo keskmes on Quincy Carpenter, kes kuulub Viimaste Tüdrukute hulka. See tähendab, et kümme aastat tagasi pääses ta ainsana elusana rünnakust, kus hukkusid tema viis sõpra. Quincy oli sellest tookord nii traumeeritud, et ta ei mäleta juhtunust peaaegu mitte midagi. Kümme aastat hiljem ei mäleta ta endiselt selle öö olulisi sündmuseid.

Ta ei ole ainuke tüdruk, kes viimaste klubisse kuulub. Sinna kuuluvad veel Lisa Milner ja Samantha Boyd, kes on üle elanud samalaadsed rünnakud. Ühel päeval sooritab Lisa väidetavalt enesetapu ning Sam ilmub Quincy uksele ja algavad ootamatud sündmused. Mis siis ikkagi juhtus kümme aastat tagasi seal Männimajakeses? On aeg tõde teada saada.

Selle raamatu puhul kehtib ütlus, et alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Algus oli üsna igav, lõpp oli juba parem. Oli seda põnevust ja pinevust, mis mulle psühholoogiliste põnevike juures meeldib. Lõpp oli küll veidi liiga kiiksuga minu arvates, aga kokkuvõtteks andis see sellise keskpärase raamatu.

Mul on väga hea meel, et on olemas Päikese Kirjastus, kes tõlgib üldiselt väga häid raamatuid. Pole siis ime, et vahel satub nende sekka ka selline, mis mulle muljet ei avalda. Psühholoogiliste põnevike austajatele peaks see siiski vast meeldima, kui natuke segasevõitu algusest üle saada. 2017. aasta parim raamat (nagu esikaanel kirjas) see küll pole, aga lugeda kõlbab.

Alessandra Torre. Mustad valed (Päikese Kirjastus, 2017)

mustad-valedTõlkinud Elin Lepa
303 lk.

Kes tahab lugeda midagi sellist nagu hallid varjundid, siis see raamat sobib selleks väga hästi. Alguses seda lugedes mul oligi tunne nagu oleks see täpselt sama olnud. Ainult, et süütu tütarlapse asemel on rikutud naine.

Peategelased on mõlemad rikkad. Nad kohtuvad ühel üritusel ja armuvad (loomulikult, kuidas siis teisiti). Sellega käib kaasas sage seks ja kõik need kirjeldused on siin ikka väga üksikasjalikud. Neid kirjeldusi on väga palju ja muutub lõpuks tüütuks ning muu sisu jääks nagu selle varju.

Sisu on siiski olemas. Layana ja Brant on õnnelikus suhtes, mida küll kõigiti püüab takistada mehe tädi Jillian. Layana ei lase ennast heidutada ja on kõigeks valmis, et enda suhet kaitsta. Siis kohtub ta ootamatult Leega niing armub temasse, aga samas ei kavatse ta Branti mingil tingimusel maha jätta. Lee’l saab sellest kõrini ning ta esitab naisele ultimaatumi.

Raamatu esimene pool oli täielik jama. Mulle ei meeldinud naispeategelane. Rikutud ja rikas naine, kes pole pidanud ise päevagi tööd tegema. Tegelikult võiks tema kohta isegi krõbedamini öelda. Lõpuks selgub küll, miks ta teatud viisil käitus, aga see ei muutnud enam mu arvamust temast.

Raamatu teine pool oli juba natuke parem. Ilmsiks hakkasid tulema saladused. Kusjuures ma raamatu keskel ühel hetkel järsku taipasin, mis selleks saladuseks on. Kuigi see tundus uskumatuna. See kahjuks enam raamatut minu jaoks ei päästnud. Minu jaoks jäi natuke igavaks ja pealiskaudseks.

Peter Swanson. Mõrva väärt (Päikese Kirjastus, 2016)

mõrva-väärtTõlkinud Eva Nooni
317 lk.

Lugesin mõnda aega tagasi autori teist eesti keelde tõlgitud raamatut “Kõik tema hirmud” (Päikese Kirjastus, 2017) ja see oli suurepärane. Nii otsustasin ka tema esimese eesti keelde tõlgitud raamatu läbi lugeda ja ei kahetse. Lihtsalt nii põnev on, et kõik muu elu jätaks tahaplaanile ja lihtsalt loeks kuni raamat läbi.

Raamatul on sobiv pealkiri, sest praktiliselt kõik tegelased siin on mõrva väärt, võta üks ja viska teist. Londonist Bostonisse lennates kohtub Ted Severson lennukis ilusa punapea Lilyga, kellega nad jäävad jutustama. Nad jõuavad oma jutuajamisega sinnamaani, kus Ted tunnistab, et tahab oma naise ära tappa. Suur on aga mehe üllatus, kui Lily ütleb, et seda saab korraldada.

Lilyl on omamoodi õiglustunne. Ta nimelt arvab, et osad inimesed ei väärigi elu. Selle otsustab nende inimeste käitumine. Nii nad kahekesi hakkavad otsima viise, kuidas Tedi naine Miranda kõrvaldada, et Ted saaks temast lahti.

Tegemist on ääretult põneva ja üllatava raamatuga. Siin on nii palju üllatavaid pöördeid ja ootamatusi ning ootamatul kombel ma leidsin ennast mõrvarile kaasa elamast. Lõppu ma küll suutsin natuke aimata, aga see ei muutnud mu lugemiselamust kehvemaks. Soovitan lugeda nendel, kes armastavad põnevust ja psühholoogist kassi-hiire mängu.  Peter Swanson lihtsalt oskab üllatada ja ma väga väga väga ootan, et see üks, mis tal veel ilmunud ka eesti keelde tõlgitakse. Tal peaks järgmisel aastal ilmuma uus raamat ja loodan sedagi eesti keeles lugeda.

Emily France. Sinu jäljed (Päikese Kirjastus, 2017)

sinu-jäljedTõlkinud Aet Süvari
235 lk.

Siit tuleb nüüd küll vist minu kõige negatiivsem blogipostitus. Mis asi see oli, mida ma lugesin? :O See on üle tüki aja üks kehvemaid lugemiselamusi. Mõtlesin selle isegi paar korda pooleli jätta, aga ikka lootsin, et ehk läheb paremaks. Ei läinud. Viimased 50 lehekülge lihtsalt libistasin silmadega üle, ei viitsinud enam süveneda.

Riley Stout on 16-aastane. 2 aastat tagasi suri tema ema. Riley’l on oma sõpruskond, kuhu kuuluvad Kate, Noah ja Jay. Neist igaüks on kellegi kaotanud. Ühel päeval näeb Riley oma ema vaimu. Ta arvab, et hakkab hulluks minema, kui selgub, et ka Kate ja Jay näevad oma surnud lähedasi. Nad avastavad, et selle keskmes on üks vana rist, mille Jay isa leidis. Kõik teised näevad, peale Noah. Ühel hetkel on Noah kadunud ja teised lähevad paanikasse.

Raamatu idee on ju hea, aga teostus on küll alla igasugust arvestust. Esiteks see keel, mida raamatus kasutati, oli liiast. Ma saan aru, et tegemist on noortekaga, aga ka seal on võimalik paremini edasi anda sisu. Kogu aeg oli selline närviline ja paaniline õhkkond. Täiesti absurdne. Kõik need tegelased olid natuke labiilsed. Tegid mõttetust asjast sellise draama. Teiseks oli peategelane nii egoistlik. Muudkui mina ja mina ja mina. Kolmandaks ta ema oli surnud juba paar aastat. Ma saan aru, et ta leinab ja puha, aga mind häiris see, et ta pidevalt ootas, et saaks emaga kokku ja temaga rääkida. Ja muidugi see kõik oli niiiiiiiiiiiiiii ÕUDNE. Ja nii normaalne on tungida teise inimese koju ning seal sorida jne.

Raamat oli ebaloogiline ja mind häiris see mina-vorm.

Ei julge seda isegi teismelistele soovitada.

Mindy Mejia. Hattie Hoffmani viimane vaatus (Päikese Kirjastus, 2017)

hattie-hoffmani-viimane-vaatusTõlkinud Kristina Uluots
333 lk.

Kui eelmine raamat mind kohe kaasa ei haaranud, siis käesolev kütkestas mind kohe esimestest lehekülgedest. See oli tõeliselt põnev kuni lõpuni välja.

Tegevus antakse edasi kolme tegelase kaudu. Loomulikult on üheks tegelaseks Hattie, siis veel politseiuurija Del ja Hattie õpetaja Peter. Tegelasi on rohkemgi, aga nende kaudu jutustatakse meile lugu. See lugu on ülimalt põnev. Asi algab sellega, et vanast küünist leitakse Hattie Hoffmani laip. Kes ta tappis ja miks, see selgub alles raamatu viimastel lehekülgedel.

Hattie on pealtnäha eeskujulik ja viisakas õpilane, aga peatselt selgub, et ta kannab vaid erinevaid maske. Hattiele meeldib näidelda, aga ta ei tee seda mitte ainult teatrilaval, vaid ka kodus, koolis ning on seda teinud terve oma elu. Põhjust teda tappa, on mitmel inimesel.

Raamatus hargnebki kõik lugeja ees tükk tüki haaval lahti. Me saame kaasa elada viimasele aastale Hattie elus. Mis ja miks nii juhtus? Äärmiselt kaasahaarav raamat, mis pakkus ootamatuid pöördeid. Ma olin juba kindel, kes mõrvar on ja ikka suutis autor mind üllatada. Mõnikord kipub põnevikel lõpp kuidagi ära vajuma, aga seekord mitte. Minule selline lõpp sobis. Ei saa raamatust väga palju rääkida, muidu teil pole põnev lugeda.

Väike hoiatus ka. Alustage selle lugemist siis, kui teil on aega. Väga raske on raamatut käest panna. 😀

Adam Haslett. Kui mind enam ei ole (Päikese Kirjastus, 2017)

kui-mind-enam-ei-oleTõlkinud Pille Kruus
352 lk.

Ma pole siia juba nädal aega midagi postitanud, sest lihtsalt ei ole jõudnud lugeda. Praegune lugemisvara on ka kuidagi raskemapoolne. “Kui mind enam ei ole” ei olnud alguses teps mitte lihtne lugemine.

Raamat on jaotatud kolme ossa. Esimeses osas toimub tegevus lapsepõlves, teises on lapsed juba täiskasvanud ning kolmandas osas jõuame kulminatsioonini ning näeme, mis saab pärast.

Raamat kajastab ühe perekonna lugu. Tegevust kajastatakse kõigi viie pereliikme kaudu. Ema, isa ning lapsed Michael, Celia ja Alec. Kõigil on kanda oma taak. Mõnel raskem, kui teisel.

Tegevus saab alguse 1960-ndate aastate Londonis, kui kohtuvad Margaret ja John. John satub depressiooniga haiglasse. Siiski keskendub raamat rohkem nende kolmele lapsele ning eriti Michaelile, kes tundub nagu oleks isa haiguse pärinud. Kõik püüavad Michaeli aidata, kuid samas on nad hädas ka oma eludega. Ma jäin seda lugedes mõtlema, et kui palju me ikkagi vastutame oma pereliikmete ees? Kas me peame nende aitamiseks enda elu tagaplaanile seadma?

Esimene osa oli minu jaoks raske lugeda. See kuidagi ei jõudnud minuni ja kui tegevust kajastati Michaeli silmade läbi, siis oli sellest raske aru saada. Ma ilmselt ei suuda hästi mõista seda sügavat ja kõikehalvavat haigust. Teised tegelased olid toodud arusaadavamalt.

Ma isegi mõtlesin vahepeal raamatu pooleli jätta, aga õnneks jõudsin enne teise osani, mis oli juba palju parem. Autor suutis mind isegi natuke üllatada osade avameelsete stseenidega geide elust, millega mul pole enne kokkupuuteid olnud. Kõik see oli väga ilusasti edasi antud,

Kolmas osa raamatust oli ka põnev lugeda, kuigi ma juba aimasin, millise lõpu poole tegevus suundub. Ei soovita lugeda nendel, kes ei taha lugeda rasketele teemadel, raamatu sisu on küllaltki masendav ja ängistav. Samuti nendel, kes ei salli homoteemat. See ei ole küll raamatus peamine teema, aga siiski küllalt palju on seda kajastatud.