Elin Toona Gottschalk. Pagulusse (Varrak, 2017)

pagulusse_kaas_150x230_tryki_uus.inddTõlkinud Kersti Unt
454 lk.

Seekord on minu raamatututvustus ilmunud ka Tallinna Keskraamatukogu lugemisblogis Lugemiselamused.

Elin Toona Gottschalk on sündinud 1937. aastal Tallinnas ning kasvanud üles Haapsalus, peamiselt kasvatasid teda vanaema Ella Enno ja tädi Alma. Tema ema Liki Toona ja isa Enn Toona olid mõlemad näitlejad.

Pagulusse“ on mälestusteraamat. See on lugu sellest, kuidas neist said paadipõgenikud. Nagu nii paljud teised tahtsid nemadki minna paadiga Rootsi ning nad lahkusid Eestist 1944. aastal. Kuid merel korjas neid peale üks Poola kaubalaev, kes viis nad hoopis Saksamaale. Viimase sõja-aasta nad veetsidki seal, keset kaost ja pommitamist. Sõja lõppedes leidsid nad ennast põgenikelaagrist, kust nad lõpuks said minna elama Inglismaale.

Inglismaa tundus nagu tõotatud maa, aga olud olid seal päris karmid. Liki Toona ja Ella Enno läksid tööle haiglasse 5-aastase lepinguga. See oli karm aeg. Inglased ei suhtunud pagulastesse hästi. Sõimasid neid ja töötingimused olid karmid. Likil ja Ellal oli haiglas oma tuba, aga lapsi nad sinna ei võinud võtta. Seega nad maksid ühele abielupaarile, et Elin saaks nende juures magada. Päeval hulkus Elin lihtsalt ümbruses ringi, sest abielupaar ei usaldanud teda üksi nende koju jääma. Lõpuks satub ta lastekodusse. Ega sealgi parem pole. Nad magavad lahtiste akendega, sest inglased külma ei karda. See ei loe, et vihm ja lumi sajavad padja peale. On teatud reeglid ja neid peab järgima. Mind hämmastas, et endiselt oli seal selline jäik klassiühiskond.

Lõpuks 1951. aastal saab perekond (vanaema Ella, ema Liki ja Elin) jälle kõik koos elama hakata. Kahjuks jääb Elini haridustee poolikuks ja seda Inglise jäiga süsteemi tõttu. Kuna pagulastesse suhtutakse seal tõrjuvalt, siis arvatakse, et nad kõlbavad ainult lihttöö jaoks ja selleks pole ju haridust vaja. Nii läheb Elin 15-aastaselt tööle vabrikusse kangakudujaks. Õnneks oli ta tragi tüdruk ja jätkas ise oma õpinguid õhtukoolis ja erinevatel kursustel. Tal oli piisavalt julgust, et ennast välja rabeleda talle süsteemi poolt peale surutud elust.

Elu ei olnud neil kerge. Elinil olid oma emaga keerulised suhted. See sai alguse ilmselt juba sellest, et lapsepõlves kasvatas teda peamiselt vanaema. Õnneks nad siiski klaarivad oma suhted ära, kui Elin on 18. Ta kirjeldab nii ilusti oma esimest armumist.

Elin kirjeldab lõpus ka seda, kuidas KGB neid vahepeal kiusas ning kuidas ta külastas taasiseisvunud Eestit ning mis tunded ning muljed teda siis valdasid.

See raamat on lihtsalt suurepärane ja autor kirjutab niivõrd hästi. Ta ei mõista kedagi hukka, vaid kirjutab nii nagu tema seda lapsena nägi ja tundis. Ta on tänulik, et talle siiski anti võimalus minna Inglismaale. See on karm lugu, aga samas nii siiras ja südamlik. Elin oli väga lähedane oma vanaemaga ja see kajastub raamatus väga hästi. Ema oli natuke kaugem. Isaga tal suhted katkesid, sest isa jättis perekonna maha ning jäi Eestisse.

Aeg moonutab, muudab meeleolusid, lisab või võtab ära, kuid õnnehetk jätab oma sõrmejälje tavaliselt kõigele, mida see kasvõi korraks puudutab, nii et säilib ka kõige pisem mälestus (lk 419).

Raamat ilmus algselt inglise keelsena ning mul on hea meel, et see ka eesti keelde tõlgiti. Ajakiri The Economist valis „Pagulusse“ 2013. aasta parimate mälestusteraamatute sekka. Soovitan lugeda ning ärge laske ennast raamatu paksusest heidutada.

Advertisements

Mihkel Mutt. Eesti ümberlõikaja (Fabian, 2016)

eesti-ümberlõikaja206 lk.

Sain selle raamatu tänu ühele Facebooki grupile “Mälumäng”, kus võitsin ühe auhinnamängu. Auhinnaks oli käesolev raamat.

Eesti ümberlõikaja” on minu jaoks kummaline raamat. Mul on tunne, et ma ei saa sellest hästi aru. Ma saan aru (vist), et see peaks olema iroonia, aga kelle pihta? Kas Euro Liidu tegelaste pihta? Või hoopiski rahvusluse suunal? Või ironiseerib ta üldse selle ilmaelu üle? Oma osa said seal kõik.

Raamatus on terve hunnik eripalgelisi tegelasi. Tegevuse keskmeks on enamasti selline kena kohakene nagu Alam-Kolkaküla. Nimigi on juba paras pilge. Ega need tegelased, kes seal elavad või sealt pärit on, ka paremad pole. Nimed on neil ka huvitavad. Vallavanem on Leo Uteke, ajakirjanik Benno Sohvakartul, kohalik miljonär Raamen Junh, Boris Tammejuss jne.

Kõigil neil valutab süda, mis sellest kohalikust elust ikka saab. Kunagi oli neil vägev elu, neil oli pappkastikombinaat, rahvast elas ka palju. Ühesõnaga elu käis. Nüüd pole enam tehast ja pole inimesigi. Vanemad surevad ja nooremad pagevad välismaale. Nad mõtlevad, kuidas meelitada noori tagasi.

Raamatus ongi juttu kaasaja probleemidest, teistsugustest inimestest, pagulastest ja murest Eesti ning Euroopa pärast. Ma ei oskagi seda kellelegi soovitada, sest ma ei saanud ise ka sellest raamatust täit selgust. Algus oli raamatul minu jaoks natuke igav, samas keskel kuskil meenutas kohati oma stiililt Kivirähki. Lõpp oli ka kohati igav. Seda peab küll ütlema, et külaelu kirjeldus oli täppi.

Nüüd jääb üle millalgi kauges tulevikus veel Muti teoseid lugeda ja vaadata, kuidas need mulle istuvad.