Diana Gabaldon. Sügistrummid. 2. raamat (Varrak, 2017)

sygistrummid 2_kaas.inddTõlkinud Lauri Vahtre
608 lk.

See on üks minu lemmiksarju ja ka viimane eesti keelde tõlgitud raamat ei petnud mu ootusi. Kui eelmine osa edenes aeglaselt, siis viimasega seda probleemi ei olnud. Ikka veel ei ole tüdimust tekkinud. Endiselt on iga uue osa lõppedes tekkinud tahtmine, et haaraks kohe järgmise osa kätte. Peab ilmselt ootama umbes aasta, et järgmine osa ilmuks (ma väga loodan, et ikka tõlgitakse).

Seekordses osas keskendub tegevus rohkem Briannale ja Rogerile. Brianna on otsustanud minna ema juurde ja kohtuda oma pärisisaga. Roger ei saa muidu, kui peab talle järgnema. Loomulikult ei kulge midagi lihtsalt ning viperusteta.

Mind natuke häiris, et autor on kohati nii vägivaldne. Ma kogemata lugesin ühte tutvustust ja kahjuks ma selle lugemisega natuke spoilisin oma elamust. Nimelt mainiti seal ühte sündmust, mis mind alguses tohutult häiris, kui raamatut lugema asusin. Mõtlesin, et no milleks seda vaja on. Samas saan ju mõistusega aru, et see ajastu oligi oma olemuselt üsna vägivaldne. Lõpuks suutsin sellest siiski üle olla.

Mulle väga meeldib see, et Gabaldon teeb enne oma raamatute kirjutamist põhjaliku eeltöö ajaloo kohta. See annab nii palju raamatule juurde. Endiselt meeldivad mulle need tegelased ja endiselt juhtub nendega igasuguseid põnevaid ja ootamatuid asju. Siin on nii head, kui halba, naeru ja nuttu, hirmu ja huumorit ning loomulikult armastust ning armukadedust. Põrkuvad erinevad maailmavaated ja iseloomud. Kokku annab see mõnusa kompoti, mida on hea lugeda.

Seekordse osa puhul jäi mind häirima tegemata toimetajatöö. Hooletusvigu oli seekord ootamatult palju. Vahepeal ajas üks viga lausa teist taga. Näiteks sai Briannast vahepeal Biranna jne.

Peale selle postituse tegemist selgus, et tegemist ei ole tegemata toimetajatööga, vaid kogemata saadeti trükki vigane variant. Varrak oma FB-lehel on ka vabandanud toimetaja, tõlkija ning lugejate ees.

Kui see häiriv asjaolu välja jätta, siis sai loetud jälle üks suurepärane raamat. Nüüd on hinges selline tühjusetunne, et ei tea, mida peale hakata. Nagu peaks headest sõpradest määramata ajaks lahkuma.

Ega pole muud teha, kui oodata, millal järgmine osa eesti keeles ilmub. 🙂

Eelnevalt olen blogis kirjutanud veel selle sarja raamatutest:
Rändaja. 1. raamat
Rändaja. 2. raamat
Sügistrummid. 1. raamat

Advertisements

Diana Gabaldon. Sügistrummid (Varrak, 2017)

sygistrummid_1_kaas_tryki.inddTõlkinud Lauri Vahtre
631 lk.

“Sügistrummid” on Võõramaalase sarja IV osa 1. raamat. Ma ootasin selle sarja järgmist osa väga. Mulle üldiselt on see sari meeldinud. Käesolev mul millegipärast eriti kiiresti ei edenenud. Ei tea, kas ma olin lihtsalt väsinud, aga eelmised osad haarasid natuke rohkem kaasa.

Nüüd on Claire ja Jamie juba mõned aastad uuesti koos olnud ning jõudnud Lõuna-Ameerikast Põhja-Ameerikasse Jamie tädi juurde River Run’i. Peale vintsutusi on seal mõnus elada ja olla, kuigi tädi tahab vaikselt Jamie elu korraldama hakata. Seetõttu otsustavad nad minna põhja poole ja endale ise kodu rajada.

Muidugi ei kulge nende teekond sündmusteta ja juba kohale jõudmine ja sisse seadmine toob endaga kaasa nii mõndagi huvitavat. Kohati on need sündmused muidugi täiesti ebaloogilised. Näiteks Jamie võitlus karuga, kus nad maas maadlevad, aga Jamiel saab selg ainult natuke kriimustada. Rääkimata muidugi sellest, et nende esmakohtumisest on möödas vähemalt 20 aastat, aga kumbki ei ole grammigi vananenud ja nende iha teineteise järele on ikka sama. Okei, iha võib-olla püsibki 20 aastat, aga vananema nad peaksid ikkagi.

Selles raamatus laseb autor natuke piiluda ka Brianna ja Rogeri suhetesse. Ilmselt järgnevates osades saame sellest natuke rohkem teada.

Mulle meeldib, kuidas Gabaldon kirjeldab enda raamatutes eluolu. Seekord siis Ameerikas koloonia loomist ning loomulikult puudutatakse ka indiaanlaste teemat. Mõnus, rahulik ning ladus stiil ja siis märkamatult on mingist hetkest alates põnev. Loodan peagi lugeda ka IV osa 2. raamatut, sest esimene lõppes natuke kurva noodiga ning kibelen teada saama, mis järgmiseks juhtub.

“Sügistrummid” ei suutnud mind seekord nii köita, kui selle sarja eelnevad raamatud, aga siiski tahan seda edasi lugeda. Claire, Jamie, Ian, Brianna, Roger, Fergus jne on mulle juba nii armsaks saanud ning südamesse pugenud, et lihtsalt pean teada saama, mismoodi nende elud edasi lähevad.

Diana Gabaldon. Rändaja (Varrak, 2016)

randaja_kaas3-2.inddTegemist on Võõramaalase-sarja III osa 2. raamatuga. Ei oodanudki, et Varrak selle nii ruttu ära tõlgib. Ootan nüüd järgmisi osi ka, kuigi nendega ilmselt läheb veel aega.

Selles osas pöörduvad Jamie ja Claire tagasi Lallybrochi, kus Claire saab ootamatult teada, et Jaimie on uuesti abiellunud. Claire õuduseks Laoghaire’iga. Osapooled saavad kokkuleppele, et teine abielu on kehtetu, kuid Jamie nõustub maksma kopsaka summa Laoghaire’ile. Nõnda lähevadki Jamie, Claire ja noor Ian ühelt saarelt ära tooma varandust, et Laoghaire’ile maksta. Kahjuks jõuavad piraadid neist napilt ette ja kaovad koos aarde ja vangistatud noore Ian’iga.

Jamie ja Claire asuvad piraate jälitama, et vabastada Ian. Oma teekonnal jõuavad nad Šotimaalt Prantsusmaale, sealt põrutavad üle ookeani saartele ja lõpuks Ameerikasse välja. Pikal merereisil juhtub muidugi mitmeid seiklusi. Kohtutakse inglise sõjalaeva ja hiljem ka vanade tuttavatega ja maadeldakse endiselt salakaubavedaja minevikuga.

Mulle see raamat ja üldse Võõramaalase-sari väga meeldib. Seda on meeldiv ja põnev lugeda. Gabaldon on üles ehitanud suurepärase maailma. Lugedes seda raamatut, tahtsin ise ka väikese ajarännu teha ja sinna minna. Kuigi üks peatükk minu meelest ei sobinud hästi raamatusse (“Krokodillituli”). Kuidagi kahtlane teema oli.

Raamatus on mitmeid minu jaoks naljakaid seiku. Kas on võimalik jalaga keravälku lüüa ja see lähebki rahumeeli mujale? Ja Jamie on vist surematu. Ta saab kuuli pähe ja see põrkub tema koljult tagasi ja jääb naha alla kinni. Aga sellegipoolest soovitan lugeda.

Diana Gabaldon. Rändaja (Varrak, 2016)

randaja_kaas1.inddTegemist on Võõramaalase sarja III osa 1. raamatuga. Selles osas on möödunud 20 aastat, kui Claire ja Jamie viimati teineteist nägid.  Claire arvas kõik see aeg, et Jamie sai Cullodeni all surma. Nii see siiski ei juhtunud ja Claire, Jacob ja Brianna uurivadki Jamie elukäiku pärast lahingut, kus ta elas ja mis temaga juhtus. Paralleelselt kajastataksegi tegevust 18. ja 20. sajandis.                                                                                                                                                                                                 Nagu Jamiele omaselt juhtub temaga igasuguseid asju. Pärast Cullodeni saabub ta raskelt haavatuna koju, siis redutab aastaid koopas, annab ennast lõpuks üles, et vangi sattuda. Peale seda satub ta mõisniku juurde tallimeheks ja lõpuks maabub Edinburghis trükkali ja salakaubavedajana. Claire ja Jamie kohtumine üle 20 aasta on natuke kohmakas, aga jällenägemisrõõm on suur. Loomulikult ei saa nad nüüdki sekeldustest eemale hoida.                                                                                                                                                                           Mulle meeldib see, et tegevus toimub ajaloolisel Šotimaal. Juba see iseenesest on põnev lugemine, aga need seiklused lisavad veelgi kaasahaaravust. Mulle tohutult meeldib see sari. Õnneks on III osa 2. raamat varsti ilmumas. Loodan, et ka ülejäänud osad ruttu eesti keelde tõlgitakse. Tahaks juba teada, millega see kõik lõppeb.