Bram Stoker. Dracula (Eesti Digiraamatute Keskus OÜ, 2011)

draculaTõlkinud Hans Luik
315 lk.

Vahelduseks üks õudukas, mis ei olnudki õudne. Kohati mu unenäod on palju õudsamad, aga raamat tasus siiski lugemist.

Johathan Harker on töö tõttu sunnitud külastama Dracula lossi. Seal tundub talle, et võõrustaja on kummaline kuju ning kogeb lõpuks mitmeid õuduseid. Läbi raskuste pääseb ta sealt tulema, avastades, et Dracula on reisinud vahepeal Londonisse ning on oma tegevust seal juba alustanud. Jonathan koos oma sõpruskonna ja naisega peab krahvi peatama enne, kui too midagi tõeliselt kurja jõuab korda saata.

Mul kolleeg hoiatas, et nii igav raamat. Minu jaoks oli vastupidi, algas just väga põnevalt, lõpp vajus kahjuks küll natuke ära. Mehed olid seal nii ülevoolavad ning tekst oli ilukõneline ja pateetiline. Ma saan aru, et tol ajal oli see nii kombeks. Mind ajas see ausalt öeldes natuke muigama ning õudne ei olnud üldsegi. Võib-olla tol ajal, kui see algselt avaldati (1897), oli see õudne, aga tänapäeval enam mitte (kui isegi minu jaoks, kes ma olen küllalt nõrganärviline, see polnud hirmutav). Kuna tegemist on klassikaga, siis võiks igaüks proovida seda lugeda.

Advertisements

Kersti Kivirüüt. Kaku kabel ja teisi tondijutte (Canopus, 2011)

kaku-kabel-ja-teisi-tondijutte102 lk.

Kena õhuke ühe õhtu raamat lugemiseks. Kuigi võib-olla oleks olnud targem jätta selle lugemine suvesse, kus õhtud on valged ja pole sellist hirmu. Ma olen suhteliselt nõrga närviga selliste lugude puhul. Kipun neid unes nägema, nii et ilusaid unenägusid mulle tänaseks. 😀

Nagu pealkirjastki juba näha sisaldab raamat erinevaid tondijutte. Siin on kajastatud kohalikke legende ja rahvapärimusi, aga vist siiski ka lihtsalt fantaasiat. Kõige rohkem meeldis mulle raamatu nimilugu “Kaku kabel”, kuigi algus oleks nagu tüüpiline kehvasti kirjutatud raamat tiinekatele. Vähemalt tegelaste kirjeldus ja jutt on selline. Õnneks see on ainult alguses nii. Pärast läheb paremaks.

Samas olid huvitavad ka “Jaaniöö Röövlimäel” ja “Valget Daami otsimas”. Teised olid natuke kesisemad minu jaoks.

Kuigi raamat on õhuke, mahub siia kaheksa tondijuttu, mis omakorda on jaotatud kaheks. Esimesed neli tondijuttu on Vana-Kuustest ja ülejäänud neli on mujalt.

Kes tonte ei karda, siis võib julgelt lugeda. Kerge ja kiire lugemine. Nõrganärvilistel soovitan valida valgema aja, sest pimeduses on kergem selliseid asju ette kujutada.

Gudule. Surnud tüdrukute klubi (Päikese Kirjastus, 2016)

surnud-tudrukute-klubiAlustasin selle raamatu lugemist enne jõule ja peaks mainima, et jõuludesse see raamat üldse ei sobinud. Jäi mul venima. Võib-olla on asi selles ka, et olen haige ja lugemine ei edene eriti.

Raamatu tagakaanel on kirjas, et raamat peaks panema värisema ja noh kaanepiltki on selline. Selles osas need lühijutud petsid mu ootusi. Nad on õudsad küll, grotesksed ja kohutavad, aga värisema nad mind ei pannud.

“Surnud tüdrukute klubi” koondab endas kuute õudusjuttu. Need on järgmised: “Lauluke hämaruses”, “Koera ja hundi vahel”, “Tüdruk ämblikega”, “Minu hing on sealaut”, “Lapsehoidja” ja “Veesüliti”.

Peategelased on enamasti noored naiivsed tüdrukud, kelle elud ei lõpe hästi. Nendega juhtub midagi kohutavat. Sageli kasvab sellest süütusest välja midagi koledat. Peredega ei ole neil samuti vedanud. Nendes kuues jutus näitab autor, kuidas lapsepõlv mõjutab tervet elu. Raamatu tagakaanel on veel kirjas, et need on õnnetu lõpuga muinasjutud ja seda need tõesti on. Jutud on poolrealistlikud ja poolfantastilised.

“Lauluke hämaruses” ja “Veesüliti” on natuke etteaimatavad, aga sellest pole midagi. Lõpp on kõigil lugudel ka sarnane.  Esimeses on peategelaseks tapetud tüdruku vaim ja teises tagakiusatud tüdruk.

“Koera ja hundi vahel” oli minu meelest natuke igav, jäi millegipärast venima, aga lõpp oli väga üllatav. Samuti naistegelase jutt.

Lugu “Tüdruk ämblikega” on minu meelest saanud inspiratsiooni Oscar Wilde’i “Dorian Gray portreest”.

“Minu hing on sealaut” on omamoodi naljakas ja õõvastav üheaegselt.

“Lapsehoidja” on sellest, kuidas süütusest saab koletislikkus ja minevik läheb segamini olevikuga.

Kõige rohkem meeldisid mulle “Lauluke hämaruses” ja “Veesüliti”.

Ühesõnaga väga omapärane ja intrigeeriv raamat. Ei soovita nendele, kes kardavad verd ja mõrvu. Neid on selles raamatus palju. Ma ei oskagi öelda, kas see raamat lõppkokkuvõttes mulle meeldis või mitte. Võttis mu nõutuks.