Stephen King. Öine vahetus (Fantaasia, 2019)

öine-vahetusTõlkinud Andreas Ardus, Kristi Kartašev, Eva Luts, Raul Sulbi, Silver Sära
412 lk

Ma tegelikult ei ole õudukate fänn. Ma tavaliselt ei loe õuduskirjandust ja ei vaata õudusfilme. Sel lihtsal põhjusel, et mul on siis raske magada. Seda raamatut lugesin ka päevavalgel, sest muidu mu kujutlusvõime hakkas ka tööle nii, et tundus nagu kõigil mu ümber olevatel masinatel on hing ja neil on plaan maailm üle võtta ning igast vähegi pimedamast nurgast võib koletis välja roomata.

See on Kingi esimene novellikogu ning siia on koondatud väidetavalt tema parimad lood.  Need lood olid päris head küll, kuigi mõne jutu mõte jäi mulle natuke arusaamatuks. Selles mõttes, et need ei olnud õudusjutud. Õudusjutte on siin muidugi kuhjaga. Mulle jäid eredamalt meelde kõik, mis olid masinatega seotud. See, kuidas nad järsku nii öelda ellu ärkasid ja inimesi tapma hakkasid. Mulle meeldisid siit muidugi veel paljud lood, näiteks “Jerusalem’s Lot” oma sünge õhustikuga ja “Lahinguväli” mängusõduritega. Muidugi ka “Maisi lapsed”, mille pärast ma üldse selle kogumiku kätte võtsin. Olen kunagi teismelisena seda filmi näinud ja tahtsin teada, kas see on ikka veel sama õudne, nagu oli siis. Oli küll.

Soovitan inimestele, kes otsivad närvikõdi. Nõrganärvilistele (nagu mina) eriti ei julge soovitada, kui siis ainult päevavalges lugeda. Kuigi kõik lood ei ole hirmutavad. Igatahes on siin päris erinevaid ning mitmepalgelisi lugusid. Ma ei kahetse, et seda lugesin.

Advertisements

Stephen King. Raamatukogupolitseinik (Kupar, 1995)

RaamatukogupolitseinikTõlkinud Teet Kallas ja Tiito Himma
189 lk

Ma nüüd ei tea, mida Stephen Kingist arvata. Olen lugenud temalt enne raamatut “Laskur“. Selle muljed olid mul nii ja naa. Plaanisin sellel aastal väljakutse raames lugeda sarja järgmist osa, aga enne sattus kätte “Raamatukogupolitseinik”.

Sam Peebles’il palutakse ühel üritusel pidada kõne. Ta alguses ei taha, aga tal pole põhjendust ka keelduda. Niisiis ta koostabki kõne, mille palub enne läbi lugeda Naomil, kes käib tema juures aeg-ajalt tööl. Naomi soovitab tal kõne ilmestamisel kasutada paari raamatu abi. Nii seab Sam sammud raamatukogu poole. Talle antakse seal soovitud raamatud ja tähtajaks nädal aega. Raamatukoguhoidja korrutab veel üle, et tähtaeg on nädal aega ja et mees raamatud ikka õigeks ajaks tagasi tooks. Või muidu ….

See peaks olema õudusromaan, aga minul küll õudne polnud. Võib-olla on viga minus, aga minu jaoks oli see kuidagi koomiline raamat. Õudne oli selles ainult üks koht. See, mis tegelikult juhtus väikese Sam’iga aastaid tagasi, kui ta ei viinud õigeaegselt raamatut tagasi. Võib-olla oleks see minu jaoks õudsem olnud, kui ma oleksin seda lugenud talvel ja pimedas, aga praegu puhkusel olles ei tekkinud seda õiget meeleolu. Minu jaoks jäi lugu natuke nõrgaks ja mul oli natuke teine ettekujutus sellest raamatust. Sellest hoolimata ei jää see raamat ilmselt minu viimaseks tutvuseks Stephen King’iga.

Neil Gaiman. Eikusagi (Varrak, 2016)

eikusagiTõlkinud Sash Uusjärv
407 lk.

Nüüd ma olen tükk aega lugenud ainult eesti autorite raamatuid, nii et vahelduseks üks välismaa oma. Neil Gaiman on oma tuntud headuses, kuigi mulle jäi alguses raamat natuke mõistetamatuks. Tegemist on küllaltki kummalise raamatuga. Kes on Gaimani lugenud, siis need teavad, et fantaasiapuudust tal pole (inimest on võimalik uuesti ellu äratada, kui ta oma elu, kusagil peidab ja palju muud).

Raamat on täiskasvanutele mõeldud fantasy, kus tegevus toimub Londoni all asuvas Londonis. Üheks peategelaseks on tavaline mees Richard, kes elab oma tavalist ja turvalist elu, kuni ühel päeval ta päästab Ukse. Sellest hetkest alates muutub Richardi maailm tundmatuseni. Tema kihlatu katkestab kihluse ja ta ei saa enam üleval Londonis elada. Ja võib-olla ei ole tal võimalik enam oma tavaellu naasta. Võib-olla ta enam ei tahagi seda.

Ta kohtub alumises Londonis väga erinevate inimeste ja kummaliste tegelastega (näiteks rotirääkijad ja kummalised mõrtsukad). Saab alguse seiklusrikas teekond, milles igaühel on oma eesmärgid. Kes tappis Ukse perekonna ja teda jälitab? Miks ta seda tegi? Keda saab usaldada ja keda mitte?

Romaan sai alguse sarja stsenaariumist, millest autor otsustas raamatu kirjutada. Raamatu alguses on sissejuhatus käsolevale tekstile ja lõpus on autor lisanud ka ühe lisaloo.

Alguses mulle ei jõudnud kohale, milles selle raamatu tegevuse mõte seisneb, aga siis mingil hetkel taipasin. Raamat on küllalt lihtsasti loetav ja edeneb kiiresti. Soovitan lugeda kõigile fantasy-sõpradele ja Gaimani austajatele.

Gudule. Surnud tüdrukute klubi (Päikese Kirjastus, 2016)

surnud-tudrukute-klubiAlustasin selle raamatu lugemist enne jõule ja peaks mainima, et jõuludesse see raamat üldse ei sobinud. Jäi mul venima. Võib-olla on asi selles ka, et olen haige ja lugemine ei edene eriti.

Raamatu tagakaanel on kirjas, et raamat peaks panema värisema ja noh kaanepiltki on selline. Selles osas need lühijutud petsid mu ootusi. Nad on õudsad küll, grotesksed ja kohutavad, aga värisema nad mind ei pannud.

“Surnud tüdrukute klubi” koondab endas kuute õudusjuttu. Need on järgmised: “Lauluke hämaruses”, “Koera ja hundi vahel”, “Tüdruk ämblikega”, “Minu hing on sealaut”, “Lapsehoidja” ja “Veesüliti”.

Peategelased on enamasti noored naiivsed tüdrukud, kelle elud ei lõpe hästi. Nendega juhtub midagi kohutavat. Sageli kasvab sellest süütusest välja midagi koledat. Peredega ei ole neil samuti vedanud. Nendes kuues jutus näitab autor, kuidas lapsepõlv mõjutab tervet elu. Raamatu tagakaanel on veel kirjas, et need on õnnetu lõpuga muinasjutud ja seda need tõesti on. Jutud on poolrealistlikud ja poolfantastilised.

“Lauluke hämaruses” ja “Veesüliti” on natuke etteaimatavad, aga sellest pole midagi. Lõpp on kõigil lugudel ka sarnane.  Esimeses on peategelaseks tapetud tüdruku vaim ja teises tagakiusatud tüdruk.

“Koera ja hundi vahel” oli minu meelest natuke igav, jäi millegipärast venima, aga lõpp oli väga üllatav. Samuti naistegelase jutt.

Lugu “Tüdruk ämblikega” on minu meelest saanud inspiratsiooni Oscar Wilde’i “Dorian Gray portreest”.

“Minu hing on sealaut” on omamoodi naljakas ja õõvastav üheaegselt.

“Lapsehoidja” on sellest, kuidas süütusest saab koletislikkus ja minevik läheb segamini olevikuga.

Kõige rohkem meeldisid mulle “Lauluke hämaruses” ja “Veesüliti”.

Ühesõnaga väga omapärane ja intrigeeriv raamat. Ei soovita nendele, kes kardavad verd ja mõrvu. Neid on selles raamatus palju. Ma ei oskagi öelda, kas see raamat lõppkokkuvõttes mulle meeldis või mitte. Võttis mu nõutuks.