Sõsara sõrmeluud (Hunt, 2018)

sõsara-sõrmeluud-naised-eesti-muinasjuttudesKoostanud Merili Metsavahi
Illustreerinud Britt Samoson
230 lk.

Kui see raamat raamatukokku saabus, siis hoidsin seda käes ja mõtlesin, et see võib päris hea olla. Tookord ma teda ei võtnud, aga peale seda, kui olin kuulnud positiivset vastukaja, siis lisasin ennast järjekorda sellele. Ja ma ei kahetse, et seda raamatut lugesin.

Siin kogumikus on eesti muinasjutud, mille peategelasteks on  naised. Valdav osa neist juttudest on seni avaldamata, kuid mõned lood ja motiivid olid mulle tuttavad. Raamat on jaotatud viieks peatükiks: meheleminek ja naisevõtt, õde ja vend, abielu, kasuema ja võõrastütar ning abielu loomaga. Siin on kokku 30 imemuinasjuttu. Iga peatüki lõpus on ka antud teema kohta väike kokkuvõte. Autor on need ümber jutustanud tänapäevasesse keelde, aga siiski originaalilähedaseks. Enamus jutte on kogutud setu aladelt.

Mulle meeldis. Kõige rohkem vast need viimased, kus oli juttu abielust loomaga. Neid oli hea ja mõnus lugeda. Ka teisi oli huvitav lugeda. Mis mind natuke üllatas, oli nende muinasjuttude vägivaldsus. Alates sellest, kuidas õde-venda vanakurja perses õlut tegid ja lõpetades muinasjuttudes tavapärasema kurja kasuema vägivallast eelmise naise tütarde vastu. Tapeti ikka väga palju ning mitmel eri viisil. Aga lugemist see ei seganud, sest ikkagi muinasjutud ju.

Igatahes mina julgen täiskasvanutele soovitada. Lastele ei soovita, sest vägivalda on tõesti palju. Neid muinasjutte ei ole leebemaks silutud. Lisaks on raamat omapärase ja kauni kujundusega. Mul on väga hea meel, et seda raamatut lugesin.

Advertisements

Kim Edwards. Mälestuste talletaja tütar (Ersen, 2017)

mälestuste-talletaja-tütarTõlkinud Piret Lemetti
392 lk.

Seda raamatut olen ma päris pikalt lugenud. Tegemist on küllaltki hea raamatuga, aga minul ei edenenud lugemine nii kiiresti kui soovisin. Lootsin, et on kiirem lugemine, sest mul on käes nii palju raamatuid, mis ootavad lugemist.

Tegevus saab alguse 1964. aastal, kui David Henry on sunnitud oma naise sünnituse ise vastu võtma. Norah sünnitab kaksikud. Poisiga on kõik korras, aga tüdrukul on Downi sündroom. David saab sellest kohe aru, sest ta on arst. Seega teeb ta midagi mõeldamatut. Ta annab oma tütre meditsiiniõe Caroline’i kätte ja palub, et too viiks tüdruku ühte hooldekodusse. Caroline ei suuda aga tüdrukut sinna jätta, sest see on külm ja kõle koht. Samal ajal valetab David oma naisele, et tüdruk sündis surnult.

Kogu raamatu vältel kirjeldataksegi kaksikute Pauli ja Phoebe suureks kasvamist. Paul kasvab oma perekonnaga ja Phoebe’t kasvatab Caroline. Kurb oli lugeda, kuidas sellest ühest otsusest sõltus nii palju. Kuidas kujunesid peale seda abielupaari omavahelised suhted ja kuidas mõjutas see üks otsus Davidi ja Pauli suhet. Kogu see kurbus ja taak. Mees peab toime tulema oma otsuse ja selle tagajärgedega, naine maadleb leina ja depressiooniga.

Teiselt poolt on oluline, kuidas muutus nende aastate jooksul suhtumine Downi südnroomiga lastesse ja kui palju pidi Caroline võitlema, et Phoebe saaks haridust. Selline kurvapoolne raamat minu jaoks.  Soovitan lugeda, kes ei pelga natuke aeglasemalt kulgevat raamatut.

NB! Juba teine Erseni raamat järjest, mis on lohakalt toimetatud. Ikka päris palju oli hooletusvigu sees.