Rafel Nadal. Palmisanode needus (Eesti Raamat, 2018)

palmisanode-needusTõlkinud Maria Kall
336 lk.

Selle raamatu lugemine ei saanud mul alguses vedama ja pärast ei saanud enam pidama. Autori stiil on natuke omapärane. Selline unelev. Minu jaoks tekitas see väikese ebakõla, sest raamatu peamised sündmused on sõjast.

Raamatu alguses on juttu sellest, miks arvatakse, et Palmisanode mehed on neetud. Nimelt hukkus Esimese maailmasõja ajal 21 Palmisanode perekonna meest. Siiski ei surnud nende perekond päris välja, sest eelviimase Palmisano mehe naine Donata ootas last. Donatal oli sõbranna Francesca. Naised olid mõlemad samal ajal lapseootel ning Donata tegi Francescale ettepaneku, et kui ta saab poja, siis sõbranna kasvatab lapse üles kui Convertini, et needust ninapidi vedada.

Donatal sünnibki poeg ning Francesca tunnistab teda kui enda poega. Linnarahvas arvabki, et Francesca sünnitas kaksikud.

Aeg möödub selles laisas Lõuna-Itaalia linnakeses. Lapsed kasvavad, käivad koolis, leiavad sõpru ning koguvad mälestusi. Aga eemal kogunevad juba mustad pilved. Noored veel ei aima, et varsti puhkeb Teine maailmasõda, kus neilgi on oma roll mängida.

Nagu alguses juba kirjutasin, siis lugema hakatas ei edenenud üldse. Tundus natuke igav. Ja eks ta võib-olla oligi. Raamatu teine pool oli samamoodi unelevas stiilis, aga sündmused olid põnevamad, sest käis Teine maailmasõda ning tuli valida pool. Kas sa oled koos sakslastega või kommunistidega, või tahad üldse sõjast kõrvale hoida. Kokkuvõttes mulle meeldis. Autor suutis kirjutada nii rahulikult nii kohutavatest sündmustest. Kirsiks tordil oli sõja taustal arenev noorte arumulugu. Nii õrn ja puhas keset seda sõjamöllu. Lõpp saabus küll natuke ootamatult ja mõtlesin, et autor jätabki lahtised otsad, aga õnneks siiski mitte.

Olen enda jaoks avastanud Nüüdisromaani-sarja ning plaanin selle sarja raamatuid veel lugeda. Mõnus avastus.

 

Advertisements

Maggie O’Farrell. Esme Lennoxi kadumine (Eesti Raamat, 2018)

esme-lennoxi-kadumineTõlkinud Külli Seppa
223 lk.

Ma ei ole Nüüdisromaani-sarja pidev lugeja. Ei teagi miks, sest need, mida olen lugenud, on meeldinud. Erandiks ei ole ka “Esme Lennox’i kadumine”. See oli nii hea raamat.

Iris saab ühel päeval telefonikõne Cauldstone’i vaimuhaiglast, et ta tuleks järele oma vanatädile. Iris arvab, et see on mingi eksitus. Tema teada oli vanaema pere ainus laps. Varsti selgub, et nii see siiski polnud ning Iris hakkab juurdlema, et miks Esmet hoiti üle kuuekümne aasta vaimuhaiglas. Mis temaga juhtus?

Samal ajal maadleb Iris ka enda eluga, enda suhteprobleemidega.

Minu jaoks oli see raamat tohutult kaasahaarav. Olen lugenud arvamusi, et raamat ei haaranud alguses üldse kaasa, aga mind haaras see kohe. Ma ei oskagi öelda, mis mind nii paelus selle raamatu juures. Kas kirjaniku stiil või lihtsalt see teema. See raamat pani kaasa mõtlema.

Raamat jätab nii palju lahtiseid küsimusi, millele ma tahaksin vastust saada. Mis perekond see selline on, kes käitub oma tütrega niimoodi. Mulle tundus, et ta oli juba oma lapsepõlves neile vastuvõetamatu ning teda ei armastatud. Miks see nii oli? Miks nad jätsid ta hullumajja ning teda kordagi ei külastanud? Miks ema-isa ei tundnud huvi, mis Esmega juhtus? Peresaladuse aimab Iris küll ära, aga raamatu lõpp jäi minu jaoks liiga lahtiseks. Raamatu võlu see minu jaoks ei kahandanud.

Mulle tohutult meeldis see raamat. Mulle meeldis, et tegevust ja mõtteid anti edasi mitme tegelase kaudu. Ma väga loodan, et eesti keelde tõlgitakse veel selle kirjaniku teoseid. Kes veel ei ole seda lugenud, siis soovitan soojalt. Suurepärane raamat.