Tana French. Peegelpilt (Päikese Kirjastus, 2019)

peegelpiltTõlkinud Bibi Raid
624 lk.

Ma mäletan, et selle sarja esimene osa ei meeldinud mulle eriti. Ei sobinud mulle autori stiil ega peategelane ja tookord, kui seda lugesin, tundus igav. Ma alguses ei plaaninud teist osa kätte võttagi. Mis mind siis ümber mõtlema pani? Esiteks üks kolleeg, kes oli õhinas selle raamatu saabumisest ja teiseks ma vaatasin, et peategelane on seekord teine. See sai otsustavaks.

Seekordseks peategelaseks on Cassie Maddox. Ta on peale rasket juhtumit Dublini mõrvarühmast lahkunud ning töötab koduvägivallaga tegelevas üksuses. Ta ei tunne mõrvarühmas töötamisest puudust. Kuni ühel hetkel tuleb mõrvarühmast kõne ja ta kutsutakse sündmuspaigale. Seal saab ta teada, et mõrvatud noor naine on temaga äravahetamiseni sarnane. Lisaks selgub, et tema nimi on Alexandra Madison. See on nimi, mida Cassie kasutas aastaid tagasi salaagendina.

Politsei hakkab mõrvarit otsima, ülesande teeb raskemaks see, et surnud naise tõelist identiteeti on raske välja selgitada. Nii tuleb Cassie endine ülemus suurepärasele mõttele, et Cassie võiks astuda Lexie asemele. Teeselda, et ta ei saanud surma, vaid kõigest haavata ning oli vahepeal koomas. Nimelt elas Lexie koos oma sõpradega. See oli natuke nagu kommuuni moodi elu. Sõpruskonna moodustasid kaks naist ja kolm meest – Lexie, Abby, Daniel, Justin ja Rafe. Nad hoiavad kokku ja välismaailmaga eriti ei suhtle. Politsei tajub, et nad varjavad midagi, aga neil pole õnnestunud neid murda.

See oli palju parem, kui sarja esimene osa. Esiteks kõik see põnevus, kuidas Cassie saab hakkama Lexie’na. Teiseks, kuidas need inimesed mõjutavad Cassiet inimesena ja uurijana. Kõik see psühholoogiline pinge on siin väga hästi tajutav. Ja muidugi lõpplahendus on omamoodi. Ma ei saaks öelda, et see mulle väga meeldiks, aga ma saan mõnes mõttes vist aru, miks autor just nii tegi. Üldiselt on lugejale jäetud päris palju mõtlemisruumi, et mis siis lõpuks ikkagi juhtus. See on raamat nendele lugejatele, kes armastavad põnevat kassi-hiire mängu tõeline maiuspala.

Advertisements

Neil Gaiman. Ameerika jumalad (Tänapäev, 2003)

ameerika jumaladTõlkinud Tiina Randus
642 lk.

Mul peaks olema vist nüüd kõik eesti keeles ilmunud Gaimani raamatud loetud, välja arvatud see, mis ta Pratchettiga koos on kirjutanud. “Ameerika jumalaid” plaanisin ka juba pikalt lugeda, aga millegipärast tema paksus hirmutas mind. Ma ei saagi aru miks.

Nagu Gaimanile omane on seegi raamat omapärane ja väga huvitava fantaasialennuga. Alguses tundus mulle selline road-trip’i raamat, kus on lihtsalt üks kulgemine. Seda oli mõnus lugeda, aga muutusin natuke kannatamatuks, et mis selle loo mõte on ja kuhu see välja peaks jõudma. Õnneks ma ei pidanud pettuma, ootamatud sündmused ikkagi tulid omal ajal ja need olid põnevad. Rääkimata sellest tegelastegaleriist, kes lugejate silmade eest läbi astub. Kirev ja mitmekesine, sest Ameerikas on palju jumalaid. Nad on siia toonud inimesed, kes on neisse uskunud. Teadupärast on inimesi Ameerikasse igalt poolt sisse rännanud ja kui iga rahvuse kild toob oma jumalad kaasa, siis neid saab palju. Ameerikas on lisaks vanadele jumalatele tekkinud ka uued – näiteks tehnika ja meedia jne.  Vanad jumalad on nõrgaks jäänud, sest neid enam eriti ei usuta, aga ikkagi nad veel elavad ja loodavad. Jumalate kõrval leiduvad siin raamatus ka mõned inimesed. Näiteks peategelane Shadow-nimeline mees. Oi, kuidas mulle meeldis tema naine. Gaiman suutis ta ikka nii meeldejäävaks kirjutada.

Kellele Gaimani raamatud meeldivad, aga see on lugemata, siis kindlasti soovitan lugeda. Soovitan teistele ka, sest autori fantaasia on huvitav ja tema tegelased meeldejäävad. Ja mida rohkem tead erinevate maade mütoloogiast seda parem. Üks mõnus lugemiselamus on garanteeritud.

Madonna. Pailu de Pappi (Varrak, 2005)

pailu-de-pappiTõlkinud Kaisa Kaer
Illustreerinud Rui Paes
49 lk.

Nutika raamatukoguhoidja väljakutse juuli teema võttis mu alguses päris nõutuks. See peab olema ilukirjanduslik raamat, mille autoriks ei ole kirjanik. Midagi ei tulnud alguses pähe, mida võiks lugeda. Lõpuks meenus, et Madonna on kirjutanud ju lasteraamatuid. Nii saigi see raamat kätte võetud.

Raamatu peategelaseks on Pailu de Pappi, kes on linnakese rikkaim mees. Tal on väga palju raha, aga sellest hoolimata ei ole ta õnnelik. Samas ta väga tahaks õnnelik olla, aga arstid ei oska talle vastust anda. Lõpuks läheb ta ühe targa juurde, aga ka tema vastus ei rahulda rikast härrat.

See oli mõnus ja kiire lugemine vahelduseks. Mulle see meeldis oma lihtsuses ja siiruses. See tuletab lastele meelde, et raha ei ole kõige olulisem. Olulisemad on sõbrad ja tunda end õnnelikuna. Lastele on jutu sisse põimitud ka olulised elu tõsiasjad, mis mulle ka meeldisid. Lisaks on raamat väga kaunite illustratsioonidega. Peategelase nimi on ka vahva. Soovitan lastele ette lugeda või lasta neil ise seda lugeda.

 

Joonas Sildre. Kahe heli vahel (Arvo Pärdi Keskus, 2018)

kahe-heli-vahel-graafiline-romaan-arvo-pärdist224 lk.

Kõik algas sellest, et 31. mail külastasime töökaaslastega Arvo Pärdi Keskust. See koht tekitas kuidagi nii rahuliku tunde. Ilus ja uus maja Laulasmaa mändide all. Vaatasime väikest filmi Pärdist ja külastasime raamatukogu. Meile näidati parajasti just Pärdi noodipäevikuid, kui ta ise järsku ühest uksest välja astus.

Raamatut tahtsin lugeda tegelikult juba siis, kui see ilmus, aga sinnapaika tookord see jäi. Järgmisel päeval pärast Keskuse külastust tööl üks kolleeg sirvis seda ja pakkus mulle, et kas ma tahan ka seda lugeda. Vastasin, et hiljem. Õhtul koduse raamaturiiuli ees seistes taipasin, et mul ei ole kodus muusikateemalisi raamatuid (nutika raamatukoguhoidja väljakutse) ja siis turgatas pähe, et raamat Arvo Pärdist sobib ju ideaalselt. Selline pikk eellugu siis.

Mulle väga raamat meeldis. See on selline soe ja siiras raamat heliloojast. Olgu öeldud, et tegu on graafilise romaaniga. See jutustab Arvo Pärdi muusikalistest otsingutest alates lapsepõlvest kuni 1980. aastani, mil Pärdi perekond Eestist välja saadeti. Siia vahemikku mahub nii palju. Kuidas ta leidis tee muusikani, kuidas ta hariduse sai ning rasketest otsingutest oma teeni. Samuti mis ja kes teda mõjutasid.

Raamatu pildikeel ja tekst moodustavad koos terviku. Lugedes jäi hinge hea tunne ja päris mitmes kohas kõlas lugedes peas Arvo Pärdi hääl. Ilmselt mõjutused filmist, mida Keskuses vaatasime. Kõrvale kuulasin veel tema muusikat ka. Kõik see andis kokku sellise elamuse, et mul pole sõnu selle kirjeldamiseks. Igaljuhul soovitan raamatut lugeda ja võimalusel külastada Arvo Pärdi Keskust.

Argo Kasela. Taevakirju (Petrone Print, 2017)

taevakirju192 lk.

Seekordne nutika raamatukoguhoidja väljakutse teema pani mind alguses natuke kukalt kratsima, et mida ma küll selle raames lugeda võiksin. Midagi ei tulnud kohe meelde. Teemaks on lendavad masinad. Ma üritan nende teemade alla isiklikke raamatuid lugeda ja nii ma siis ühel õhtul vaatlesingi oma riiuleid, kui silma jäi paar aastat tagasi võidetud raamat “Taevakirju”.

See raamat räägib lennundusest. Võtab algusest kuni lõpuni välja erinevad lennukipersonali töö etapid, alates lennuki valmis seadmisest ja õhku tõusmist kuni maandumise ja koristamiseni välja. Mulle on alati pilootide, stjuuardite ja stjuuardesside elu tundunud päris ilusana. Muudkui aga lendad igale poole ja mis elul viga. Siit raamatust selgub, et nii see siiski pole. Vahel tuleb lennata päevas mitu lendu, aga see ei mõju tervisele kõige paremini. Esiteks vaevab paljusid unetus, sest graafik on ülimalt ebaregulaarne, lisaks veenilaiendid, traumad jne.

Lisaks sellele räägib autor erinevatest reisijatüüpidest ning ka kirjust seltskonnast, kes lennunduses töötavad. Ja muidugi kõige tähtsamast asjast – ohutusest. Sellest kirjutab autor päris põhjalikult. Ohutusjuhendid ei ole niisama välja mõeldud, sageli on mõni lisandunud nõude põhjuseks traagiline õnnetus.

Selline ülevaatlik raamat ja nüüd peale selle lugemist, vaatan neid inimesi hoopis teise pilguga. Pole see stjuuardi / stjuuardessi töö midagi nii meelakkumine kui alguses tundub, Kerge ja lihtne lugemine.

Sarah Gristwood. Kuningannade mäng (Argo, 2018)

kuningannade-mängTõlkinud Piret Ruustal
430 lk.

Nagu juba pealkirjast järeldada võib, siis keskendutakse selles raamatus kuningannadele, kes valitsesid 16. sajandil Euroopat.  Näiteks Kastiilia Isabel, Aragoni Katherine, Mary Tudor, Savoia Louise, Navarra Marguerite, Jeanne d’Albret, Anne Boleyn ja Elizabeth Tudor. Enamus nendest nimedest olid mulle tuttavad, välja arvatud Savoia Louise ja Jeanne d’Albert.

Selle sajandi üheks märksõnaks võikski olla naiste võim. Teiseks oli kindlasti usk. Nimelt algatas Martin Luther reformatsiooni. See ei meeldinud muidugi Euroopas valitsevale katoliku kirkule, kes nägi õigusega selles endale ohtu. Usk jagaski Euroopa kaheks ning tekitas mitmeid vastasseise ning viisid ka sellise koletu teoni nagu Pärtliöö veresaun.

16. sajandil ei olnud naisvalitsejatel sugugi kerge valitsejaks üleüldse saada või olla. Oldi ju harjunud seisukohaga, et naised on nõrgem sugu ning valitsema peaksid ikka mehed. Kui naine saigi võimu juurde, siis tavaliselt, kas abielu kaudu või regendina alaealise troonipäriija asemel kuni troonipärija täisealiseks saamiseni. Ja kui naine saigi ise võimu juurde ilma meheta, siis eeldati kohe, et ta abiellub, et mees võiks võimu üle võtta. Mõned andsidki survele järele, aga mitte kõik (näiteks Elizabeth Tudor).

Raamat ei olnud just kergete killast. Väsinud peaga ei saanud seda lugeda, sest infot oli palju ja pidin kogu aeg kaasa mõtlema. Alguses olid tegelaste nimed ka sarnased (kuninglikud pered on vist kindlaks jäänud mõnedele nimedele) nii, et väga hoolega pidin jälgima, kellest jutt. Aga oli huvitav lugeda võimumängudest, kuidas sõlmiti liitlassuhteid ning saadi õigused erinevatele territooriumitele. Muidugi peamine vahend liitlaste leidmiseks olid abielusidemed ja selle käigus liigutati tütreid, õdesid, nõbusid ja muid naissoost sugulasi nagu malenuppe. Samuti oli huvitav jälgida, kuidas need naised valitsemisega hakkama said ning nende omavahelisi suhteid. Mõned ei tulnud kõrge mängus toime, aga teised selle eest olid vägagi võimekad. Ühesõnaga huvitav ja hariv lugemine ning värskendas mälu ajaloo vallas.

Soovitan raamatut eelõige ajaloohuvilistele, aga ka teistele, kes soovivad endale teadmiseid juurde saada või värskendada. Raamat on ilmunud sarjas Terra Feminarium, mis ongi keskendunud naistele ja nende rollile ajaloos. Samas sarjas on veel ilmunud kaks raamatut ning nüüd mul on huvi ka nende vastu.

Sõsara sõrmeluud (Hunt, 2018)

sõsara-sõrmeluud-naised-eesti-muinasjuttudesKoostanud Merili Metsavahi
Illustreerinud Britt Samoson
230 lk.

Kui see raamat raamatukokku saabus, siis hoidsin seda käes ja mõtlesin, et see võib päris hea olla. Tookord ma teda ei võtnud, aga peale seda, kui olin kuulnud positiivset vastukaja, siis lisasin ennast järjekorda sellele. Ja ma ei kahetse, et seda raamatut lugesin.

Siin kogumikus on eesti muinasjutud, mille peategelasteks on  naised. Valdav osa neist juttudest on seni avaldamata, kuid mõned lood ja motiivid olid mulle tuttavad. Raamat on jaotatud viieks peatükiks: meheleminek ja naisevõtt, õde ja vend, abielu, kasuema ja võõrastütar ning abielu loomaga. Siin on kokku 30 imemuinasjuttu. Iga peatüki lõpus on ka antud teema kohta väike kokkuvõte. Autor on need ümber jutustanud tänapäevasesse keelde, aga siiski originaalilähedaseks. Enamus jutte on kogutud setu aladelt.

Mulle meeldis. Kõige rohkem vast need viimased, kus oli juttu abielust loomaga. Neid oli hea ja mõnus lugeda. Ka teisi oli huvitav lugeda. Mis mind natuke üllatas, oli nende muinasjuttude vägivaldsus. Alates sellest, kuidas õde-venda vanakurja perses õlut tegid ja lõpetades muinasjuttudes tavapärasema kurja kasuema vägivallast eelmise naise tütarde vastu. Tapeti ikka väga palju ning mitmel eri viisil. Aga lugemist see ei seganud, sest ikkagi muinasjutud ju.

Igatahes mina julgen täiskasvanutele soovitada. Lastele ei soovita, sest vägivalda on tõesti palju. Neid muinasjutte ei ole leebemaks silutud. Lisaks on raamat omapärase ja kauni kujundusega. Mul on väga hea meel, et seda raamatut lugesin.