Cecilia Ekbäck. Hunditalv (Varrak, 2017)

hunditalvTõlkinud Jaana Peterson
365 lk

Selle raamatu suhtes mul ei olnud mingeid erilisi ootuseid. Võib-olla see oligi hea, sest raamat ei valmistanud pettumust. Alguses kulus küll sisse elamiseks aega, aga pärast oli raske seda käest panna.

Tegevus toimub 1717. aastal Rootsi Lapimaal. Maija kolib koos abikaasa Paavo ning tütarde Frederika ja Doroteaga Soomest Rootsi Lapimaale. Nad loodavad alustada seal uut elu ning mineviku selja taha jätta.

Ühel hetkel leiab Frederika kitsi karjatades ühe mehe surnukeha. Alguses aetakse asi huntide süüks, aga peagi saadakse ikkagi aru, et selle taga pidi olema inimene. Samas ei tunne selle mehe surma vastu keegi erilist huvi. Ainult uus kirikuõpetaja koos Maijaga püüavad asja lahedada. Sellest ei ole puutumata ka surnukeha leidja Frederika, keda see sündmus jääb kummitama.

Algus oli tõesti aeglane ja ma mõtlesin, et see jääbki nii. Autor ehitas rahulikult üles loo tausta ja atmosfääri. Ma suutsin sinna sisse elada- põhjamaiselt külm ja karge, aga samas ka pime, masendav ning nõiduslik. Tegelikult sobis siia väga hästi, et mõrva uurimine edenes aeglaselt. Mõrvarit ma ära arvata ei suutnud ja need pöörded siin olid üllatavad. Kõik see kokku – rahutuks tegev atmosfäär, karmid tegelaskujud ja maagia – andis lõpuks suurepärase tulemuse. Mul oli tõesti raske raamatut käest panna. Mulle meeldis see, et nö mõrva uurijad ei olnud tegelikult mingid uurijad. Igatahes mina soovitan.

Marta Breen, Jenny Jordahl. Naiste võitlus (Tänapäev, 2019)

Naiste võitlusIllustreerinud Jenny Jordahl
Tõlkinud Maarja Siiner
121 lk

Kui nägin, et see raamat on ilmumas, siis teadsin kohe, et tahan raamatut lugeda. See raamat mulle pettumust ei valmistanud.

Juba pealkirjast võib järeldada, et see raamat räägib naiste võitlusest oma õiguste eest. Alustab see 150. aasta tagusest ajast, kui naise eest tegi otsuseid mees. Alguses oli selleks isa ja pärast abiellumist naise mees. Naised ei saanud osaleda valimistel, neile ei antud samasugust kooliharidust nagu meestele, nad ei saanud ise endale elatist teenida ning omada kinnisvara. Isegi oma keha üle ei tohtinud otsustada. Need on asjad, mis meile tänapäeval tunduvad naistega seoses loomulikud.

Osadel naistel sai sellisest elust villand. Nad hakkasid kogunema ning nõudma endale meestega võrdväärseid õiguseid. Siin raamatus ongi kajastatud ülevaatlike sammudega, kuidas see toimus, milliseid meetmeid kasutati ja kuhu me praegu oleme välja jõudnud.

See oli kiire ühe õhtu lugemine. Tegemist on graafilise romaaniga. Raamat on ülevaatlik, ei lähe teemaga väga süvitsi, aga olulisemad märksõnad, kuupäevad ja tegelased on välja toodud. Natuke omapärane, aga selle eest väga hea lugemine olulisel teemal. Samuti mulle meeldib raamatu pildikeel ja see, kuidas erinevate teemade juures on kasutatud erinevaid värve. Ma igatahes soovitan selle teosega tutvuda.

 

Öö: 18 tumedat lugu Eesti autoritelt (Kogu Lugu, 2013)

öö-18-tumedat-lugu-eesti-autoritelt142 lk.

No mis ma oskan selle kogu kohta öelda. Üldiselt ma ikka ei ole novellide lugeja. Mulle meeldivad ikka pikemad lood. Novellidega on nii, et ma olen jus sellesse sisse elanud, kui see juba läbi saab. Ma tavaliselt novelle ei loe, kui just erinevad väljakutsed seda ei nõua.

Siinses kogumikus on 18 lugu erinevatelt Eesti autoritel. Nagu raamatu pealkirjast võib järeldada, on nad kõik seotud ööga. Enamasti toimubki tegevus öösel. Need lood on natuke ulmelised ja samas ka maagilised, aga ma pean paraku tunnistama, et jätsid mind üsna külmaks. Mõni lugu haaras kaasa märksa enam kui teine, aga üldiselt on mul hea meel, et selle raamatu lõpuks läbi sain.

Siin on esindatud sellised kirjanikud nagu Maimu Berg, Eia Uus, Toomas Verrev, Andrei Hvostov, Justin Petrone, Peeter Helme, Mai Loog, Jan Beltran, Peeter Sauter, Armin Kõomägi, Kadri Kõusaar, Jüri Pino, Kaur Kender, Aita Kivi, Alan Adojaan, Ingrid Margus, Vello Vikerkaar ja Margus Karu.

Enamus neist on mulle tuttavad nimed ja olen neilt lugenud ka muid raamatuid. Näiteks Jan Beltrani looming mulle väga meeldib, samamoodi Petrone ja Adojaani oma. Hvostovilt on mul plaanis veel mõni tema raamat lugeda ja siit kogust oli hea avastus Peeter Helme. Tekkis tahtmine tema loominguga lähemalt tutvuda. Omapärane avastus oli Vello Vikerkaar.

Kõige rohkem meeldis mulle hoopis viimastel lehekülgedel autorite tutvustus ja see, kuidas nad kirjutasid enda suhetest ööga.

Tana French. Peegelpilt (Päikese Kirjastus, 2019)

peegelpiltTõlkinud Bibi Raid
624 lk.

Ma mäletan, et selle sarja esimene osa ei meeldinud mulle eriti. Ei sobinud mulle autori stiil ega peategelane ja tookord, kui seda lugesin, tundus igav. Ma alguses ei plaaninud teist osa kätte võttagi. Mis mind siis ümber mõtlema pani? Esiteks üks kolleeg, kes oli õhinas selle raamatu saabumisest ja teiseks ma vaatasin, et peategelane on seekord teine. See sai otsustavaks.

Seekordseks peategelaseks on Cassie Maddox. Ta on peale rasket juhtumit Dublini mõrvarühmast lahkunud ning töötab koduvägivallaga tegelevas üksuses. Ta ei tunne mõrvarühmas töötamisest puudust. Kuni ühel hetkel tuleb mõrvarühmast kõne ja ta kutsutakse sündmuspaigale. Seal saab ta teada, et mõrvatud noor naine on temaga äravahetamiseni sarnane. Lisaks selgub, et tema nimi on Alexandra Madison. See on nimi, mida Cassie kasutas aastaid tagasi salaagendina.

Politsei hakkab mõrvarit otsima, ülesande teeb raskemaks see, et surnud naise tõelist identiteeti on raske välja selgitada. Nii tuleb Cassie endine ülemus suurepärasele mõttele, et Cassie võiks astuda Lexie asemele. Teeselda, et ta ei saanud surma, vaid kõigest haavata ning oli vahepeal koomas. Nimelt elas Lexie koos oma sõpradega. See oli natuke nagu kommuuni moodi elu. Sõpruskonna moodustasid kaks naist ja kolm meest – Lexie, Abby, Daniel, Justin ja Rafe. Nad hoiavad kokku ja välismaailmaga eriti ei suhtle. Politsei tajub, et nad varjavad midagi, aga neil pole õnnestunud neid murda.

See oli palju parem, kui sarja esimene osa. Esiteks kõik see põnevus, kuidas Cassie saab hakkama Lexie’na. Teiseks, kuidas need inimesed mõjutavad Cassiet inimesena ja uurijana. Kõik see psühholoogiline pinge on siin väga hästi tajutav. Ja muidugi lõpplahendus on omamoodi. Ma ei saaks öelda, et see mulle väga meeldiks, aga ma saan mõnes mõttes vist aru, miks autor just nii tegi. Üldiselt on lugejale jäetud päris palju mõtlemisruumi, et mis siis lõpuks ikkagi juhtus. See on raamat nendele lugejatele, kes armastavad põnevat kassi-hiire mängu tõeline maiuspala.

Neil Gaiman. Ameerika jumalad (Tänapäev, 2003)

ameerika jumaladTõlkinud Tiina Randus
642 lk.

Mul peaks olema vist nüüd kõik eesti keeles ilmunud Gaimani raamatud loetud, välja arvatud see, mis ta Pratchettiga koos on kirjutanud. “Ameerika jumalaid” plaanisin ka juba pikalt lugeda, aga millegipärast tema paksus hirmutas mind. Ma ei saagi aru miks.

Nagu Gaimanile omane on seegi raamat omapärane ja väga huvitava fantaasialennuga. Alguses tundus mulle selline road-trip’i raamat, kus on lihtsalt üks kulgemine. Seda oli mõnus lugeda, aga muutusin natuke kannatamatuks, et mis selle loo mõte on ja kuhu see välja peaks jõudma. Õnneks ma ei pidanud pettuma, ootamatud sündmused ikkagi tulid omal ajal ja need olid põnevad. Rääkimata sellest tegelastegaleriist, kes lugejate silmade eest läbi astub. Kirev ja mitmekesine, sest Ameerikas on palju jumalaid. Nad on siia toonud inimesed, kes on neisse uskunud. Teadupärast on inimesi Ameerikasse igalt poolt sisse rännanud ja kui iga rahvuse kild toob oma jumalad kaasa, siis neid saab palju. Ameerikas on lisaks vanadele jumalatele tekkinud ka uued – näiteks tehnika ja meedia jne.  Vanad jumalad on nõrgaks jäänud, sest neid enam eriti ei usuta, aga ikkagi nad veel elavad ja loodavad. Jumalate kõrval leiduvad siin raamatus ka mõned inimesed. Näiteks peategelane Shadow-nimeline mees. Oi, kuidas mulle meeldis tema naine. Gaiman suutis ta ikka nii meeldejäävaks kirjutada.

Kellele Gaimani raamatud meeldivad, aga see on lugemata, siis kindlasti soovitan lugeda. Soovitan teistele ka, sest autori fantaasia on huvitav ja tema tegelased meeldejäävad. Ja mida rohkem tead erinevate maade mütoloogiast seda parem. Üks mõnus lugemiselamus on garanteeritud.

Madonna. Pailu de Pappi (Varrak, 2005)

pailu-de-pappiTõlkinud Kaisa Kaer
Illustreerinud Rui Paes
49 lk.

Nutika raamatukoguhoidja väljakutse juuli teema võttis mu alguses päris nõutuks. See peab olema ilukirjanduslik raamat, mille autoriks ei ole kirjanik. Midagi ei tulnud alguses pähe, mida võiks lugeda. Lõpuks meenus, et Madonna on kirjutanud ju lasteraamatuid. Nii saigi see raamat kätte võetud.

Raamatu peategelaseks on Pailu de Pappi, kes on linnakese rikkaim mees. Tal on väga palju raha, aga sellest hoolimata ei ole ta õnnelik. Samas ta väga tahaks õnnelik olla, aga arstid ei oska talle vastust anda. Lõpuks läheb ta ühe targa juurde, aga ka tema vastus ei rahulda rikast härrat.

See oli mõnus ja kiire lugemine vahelduseks. Mulle see meeldis oma lihtsuses ja siiruses. See tuletab lastele meelde, et raha ei ole kõige olulisem. Olulisemad on sõbrad ja tunda end õnnelikuna. Lastele on jutu sisse põimitud ka olulised elu tõsiasjad, mis mulle ka meeldisid. Lisaks on raamat väga kaunite illustratsioonidega. Peategelase nimi on ka vahva. Soovitan lastele ette lugeda või lasta neil ise seda lugeda.

 

Joonas Sildre. Kahe heli vahel (Arvo Pärdi Keskus, 2018)

kahe-heli-vahel-graafiline-romaan-arvo-pärdist224 lk.

Kõik algas sellest, et 31. mail külastasime töökaaslastega Arvo Pärdi Keskust. See koht tekitas kuidagi nii rahuliku tunde. Ilus ja uus maja Laulasmaa mändide all. Vaatasime väikest filmi Pärdist ja külastasime raamatukogu. Meile näidati parajasti just Pärdi noodipäevikuid, kui ta ise järsku ühest uksest välja astus.

Raamatut tahtsin lugeda tegelikult juba siis, kui see ilmus, aga sinnapaika tookord see jäi. Järgmisel päeval pärast Keskuse külastust tööl üks kolleeg sirvis seda ja pakkus mulle, et kas ma tahan ka seda lugeda. Vastasin, et hiljem. Õhtul koduse raamaturiiuli ees seistes taipasin, et mul ei ole kodus muusikateemalisi raamatuid (nutika raamatukoguhoidja väljakutse) ja siis turgatas pähe, et raamat Arvo Pärdist sobib ju ideaalselt. Selline pikk eellugu siis.

Mulle väga raamat meeldis. See on selline soe ja siiras raamat heliloojast. Olgu öeldud, et tegu on graafilise romaaniga. See jutustab Arvo Pärdi muusikalistest otsingutest alates lapsepõlvest kuni 1980. aastani, mil Pärdi perekond Eestist välja saadeti. Siia vahemikku mahub nii palju. Kuidas ta leidis tee muusikani, kuidas ta hariduse sai ning rasketest otsingutest oma teeni. Samuti mis ja kes teda mõjutasid.

Raamatu pildikeel ja tekst moodustavad koos terviku. Lugedes jäi hinge hea tunne ja päris mitmes kohas kõlas lugedes peas Arvo Pärdi hääl. Ilmselt mõjutused filmist, mida Keskuses vaatasime. Kõrvale kuulasin veel tema muusikat ka. Kõik see andis kokku sellise elamuse, et mul pole sõnu selle kirjeldamiseks. Igaljuhul soovitan raamatut lugeda ja võimalusel külastada Arvo Pärdi Keskust.