Sarah Gristwood. Kuningannade mäng (Argo, 2018)

kuningannade-mängTõlkinud Piret Ruustal
430 lk.

Nagu juba pealkirjast järeldada võib, siis keskendutakse selles raamatus kuningannadele, kes valitsesid 16. sajandil Euroopat.  Näiteks Kastiilia Isabel, Aragoni Katherine, Mary Tudor, Savoia Louise, Navarra Marguerite, Jeanne d’Albret, Anne Boleyn ja Elizabeth Tudor. Enamus nendest nimedest olid mulle tuttavad, välja arvatud Savoia Louise ja Jeanne d’Albert.

Selle sajandi üheks märksõnaks võikski olla naiste võim. Teiseks oli kindlasti usk. Nimelt algatas Martin Luther reformatsiooni. See ei meeldinud muidugi Euroopas valitsevale katoliku kirkule, kes nägi õigusega selles endale ohtu. Usk jagaski Euroopa kaheks ning tekitas mitmeid vastasseise ning viisid ka sellise koletu teoni nagu Pärtliöö veresaun.

16. sajandil ei olnud naisvalitsejatel sugugi kerge valitsejaks üleüldse saada või olla. Oldi ju harjunud seisukohaga, et naised on nõrgem sugu ning valitsema peaksid ikka mehed. Kui naine saigi võimu juurde, siis tavaliselt, kas abielu kaudu või regendina alaealise troonipäriija asemel kuni troonipärija täisealiseks saamiseni. Ja kui naine saigi ise võimu juurde ilma meheta, siis eeldati kohe, et ta abiellub, et mees võiks võimu üle võtta. Mõned andsidki survele järele, aga mitte kõik (näiteks Elizabeth Tudor).

Raamat ei olnud just kergete killast. Väsinud peaga ei saanud seda lugeda, sest infot oli palju ja pidin kogu aeg kaasa mõtlema. Alguses olid tegelaste nimed ka sarnased (kuninglikud pered on vist kindlaks jäänud mõnedele nimedele) nii, et väga hoolega pidin jälgima, kellest jutt. Aga oli huvitav lugeda võimumängudest, kuidas sõlmiti liitlassuhteid ning saadi õigused erinevatele territooriumitele. Muidugi peamine vahend liitlaste leidmiseks olid abielusidemed ja selle käigus liigutati tütreid, õdesid, nõbusid ja muid naissoost sugulasi nagu malenuppe. Samuti oli huvitav jälgida, kuidas need naised valitsemisega hakkama said ning nende omavahelisi suhteid. Mõned ei tulnud kõrge mängus toime, aga teised selle eest olid vägagi võimekad. Ühesõnaga huvitav ja hariv lugemine ning värskendas mälu ajaloo vallas.

Soovitan raamatut eelõige ajaloohuvilistele, aga ka teistele, kes soovivad endale teadmiseid juurde saada või värskendada. Raamat on ilmunud sarjas Terra Feminarium, mis ongi keskendunud naistele ja nende rollile ajaloos. Samas sarjas on veel ilmunud kaks raamatut ning nüüd mul on huvi ka nende vastu.

Advertisements

Sõsara sõrmeluud (Hunt, 2018)

sõsara-sõrmeluud-naised-eesti-muinasjuttudesKoostanud Merili Metsavahi
Illustreerinud Britt Samoson
230 lk.

Kui see raamat raamatukokku saabus, siis hoidsin seda käes ja mõtlesin, et see võib päris hea olla. Tookord ma teda ei võtnud, aga peale seda, kui olin kuulnud positiivset vastukaja, siis lisasin ennast järjekorda sellele. Ja ma ei kahetse, et seda raamatut lugesin.

Siin kogumikus on eesti muinasjutud, mille peategelasteks on  naised. Valdav osa neist juttudest on seni avaldamata, kuid mõned lood ja motiivid olid mulle tuttavad. Raamat on jaotatud viieks peatükiks: meheleminek ja naisevõtt, õde ja vend, abielu, kasuema ja võõrastütar ning abielu loomaga. Siin on kokku 30 imemuinasjuttu. Iga peatüki lõpus on ka antud teema kohta väike kokkuvõte. Autor on need ümber jutustanud tänapäevasesse keelde, aga siiski originaalilähedaseks. Enamus jutte on kogutud setu aladelt.

Mulle meeldis. Kõige rohkem vast need viimased, kus oli juttu abielust loomaga. Neid oli hea ja mõnus lugeda. Ka teisi oli huvitav lugeda. Mis mind natuke üllatas, oli nende muinasjuttude vägivaldsus. Alates sellest, kuidas õde-venda vanakurja perses õlut tegid ja lõpetades muinasjuttudes tavapärasema kurja kasuema vägivallast eelmise naise tütarde vastu. Tapeti ikka väga palju ning mitmel eri viisil. Aga lugemist see ei seganud, sest ikkagi muinasjutud ju.

Igatahes mina julgen täiskasvanutele soovitada. Lastele ei soovita, sest vägivalda on tõesti palju. Neid muinasjutte ei ole leebemaks silutud. Lisaks on raamat omapärase ja kauni kujundusega. Mul on väga hea meel, et seda raamatut lugesin.

Mira Lobe. Vanaema õunapuu otsas (Avita, 2008)

vanaema-õunapuu-otsasTõlkinud Dagmar Normet
110 lk.

Oli vaja lugeda nutika raamatukoguhoidja väljakutse raames raamat vanadest inimestest. No mitte kuidagi ei tõmmanud mind täiskasvanute raamatud sellel teemal. Nii saigi valitud lasteraamat ja ma ei kahetse seda.

Raamatu peategelane on Andi. Tal on ema ja isa, õde Kristel ning vend Jörg, lisaks veel taksikoer Bello. Aga ikkagi on ta natuke õnnetu. Tema sõpradel on vanaemad, aga temal ei ole.

Nii ta siis mõtleb vanaema välja ning koos võtavad nad ette mitmeid seikluseid. Kuni ühel päeval kolib naabermajja üks armas vanatädi, kellega Andi sõbraks saab.

Selline armas ja tore lugemine oli. Mõnus vaheldus mu tavalisele lektüürile. Lisaks on raamatus Susi Weigel’i tehtud juttu ilmestavad illustratsioonid. Ma usun, et see on lastele tore lugemine, kas siis neile ise lugemiseks või ette lugemiseks.

Raamat on võitnud ka Austria riikliku lastekirjanduse auhinna ja Viini linna lasteraamatuahinna.

Jojo Moyes. Ikka mina (Kunst, 2018)

ikka-minaTõlkinud Tiina Viil
428 lk.

“Ikka mina” on järg raamatutele “Mina enne sind” (Kunst, 2013, 2016) ja “Pärast sind” (Kunst, 2016). Mulle kaks eelmist osa väga meeldisid ja ei olnud erandiks ka kolmas osa. Ja kolmas osa lõppes nii, et ma ei imestaks, kui Moyes kirjutaks ka neljanda osa sarjale. Igatahes mina jään ootama.

Kolmandas osas läheb Louisa Clark New Yorki, et alustada uut elu. Ta alustab tööd rikka perekonna Gopnikute juures. See töö ei ole lihtne. Ta on Leonard Gopniku teise ja palju noorema abikaasa Agnese isiklik assistent. Ühesõnaga Louisa peab kõiki tema asju ajama ning saladusi varjama. See on üks veider perekond, kus mees ei suuda oma endise ja praegu perekonna vahel asju paika panna.

Igatahes kohtub Louisa New Yorgis paljude huvitavate inimestega. Samal ajal suhtleb ta edasi ka oma perekonna ja Samiga, kes jäid Inglismaale. Louisa plaanib New Yorgis veeta aasta ning siis naasta Inglismaale. Ja ta loodab hoida oma suhet Samiga tugevana, aga teadagi, mida kaugus võib suhtega teha. Ühesõnaga see on keeruline.

Moyes on üks mu lemmikkirjanik. Ta romaanid lähevad hinge oma teemadega. Need on kõik olulised: surm, üksindus, lein, armastus, kuidas olla sina ise, perekond. Samas on neid teemasid kajastatud nii, et neist ei ole raske lugeda. Tegelased on siin raamatus kõik omapärased ning omanäolised. Siin on nii nalja, naeru kui nuttu. Mulle meeldis ning soovitan lugeda, aga alustada tuleks esimesest osast.