Alex Lepajõe. Põgenemine (Jõe ja Laan, 2017)

põgenemine-i-osa181 lk.

“Põgenemine” on tõsielulistel sündmustel põhinev jutustus autori põgenemisest Nõukogude Liidust läände. Alguses kummipaadiga Soome ja sealt edasi Rootsi. Nad põgenesid neljakesi. Teised läksid kohe Rootsi edasi, aga Alex jäi mõneks ajaks Soome, ühe Tallinnas kohatud soomlanna juurde.

Rootsi saabudes avastab ta, et ega keegi neid seal eriti ei oota. Alguses on küll natuke põnevust Eesti Majas, korraldatakse pressikonverents jne.

Minu jaoks oli see raamat täielik pettumus. Võrdlesin seda pidevalt filmiga “Sangarid” ja midagi pole teha, film jäi peale. Sellega seoses on kohtuvaidlus ilmselt veel pooleli. Filmis kasutatakse nende lugu ilma luba küsimata. Ma muidugi ei õigusta filmitegijate sellist käitumist. Aga see raamat oli ikka täielik jama.

Autor asus kohe Rootsi jõudes kiruma sealset eluolu, selle korraldust ja rootslasi. Nii igavad inimesed, nii  maitsetu toit, kõik on ühesugune ja nii edasi. Ja see, kuidas ta kirjeldas mustanahalisi pagulasi. Kõik need on ühed vägistajad ja muidusööjad. Aga mis ta ise parem oli? Okei, ta küll ei röövinud Rootsis, käis seda tegemas Soomes. Üldse mind häiris tema halvustav suhtumine teise nahavärviga inimestesse.

Lisaks mind häiris tema seksistlik suhtumine naistesse. Esiteks juba põgenemisel jättis ta oma elukaaslase koos lapsega Eestisse maha. Tundub, et teda üldse ei huvitanud, mis nendest edasi saab, sest Soomes oli vaja ju juba järgmisega sebida ja tema juurde öömajale jääda. Rootsis samamoodi.

Selle teose oleks võinud isegi pooleli jätta. Ma poleks midagi kaotanud. Ja see on alles I osa. Oleks võinud kõik ikka ühte raamatusse ära mahutada. Praegu on selline venitamise maik juures. Liiga palju vahtu on selles. Järgmiseid osasid, kui need ükskord ilmavalgust näevad, ma tõenäoliselt kätte ei võta. Mina seda soovitada ei julge.

Advertisements

Svetlana Aleksijevitš. Sõda ei ole naise nägu (Tänapäev, 2016)

sõda-ei-ole-naise-näguMul on väga raske selle raamatu kohta midagi öleda. Kohati ei tahakski selle kohta midagi öelda. Tegemist oli minu jaoks raske raamatuga. Ei, lugemine ei olnud raske, vaid teema oli. Seda mitmeski mõttes.

Naised on tegelikult sõdinud juba ammustest aegadest peale, aga Teises maailmasõjas muutusid nad nähtavamaks. Raamatus antakse edasi Teises maailmasõjas osalenud nõukogude naiste mälestusi. Nõukogude armees sõdis umbes miljon naist. Nad ei olnud seal lihtsalt meditsiiniõed, arstid ja kokad,  vaid täitsid ka paljud muud nii öelda ametipostid. Näiteks sapöör, automaatur, tankist, snaiper ja jalaväelane. Nende kaante vahele on koondatud erinevad mälestused olmest ja olemisest, hirmust, medalitest, nukkudest ja vintpüssidest, surmast ja imestusest enne surma, hobustest, lindudest, inimese üksindusest ja armastusest ning loomulikult võidust.

Enamus neist peab sõda koledaks ja kohutavaks. Pidevat võitlust ellujäämise nimel nii lahinguväljal kui ka väljaspool, sest nappis toitu ja eluks vajalikke vahendeid. Samuti puudus sõjas inimlikkus. Neil noortel tüdrukutel oli raske kohaneda. Paljud olid 15-16 aastased noored tüdrukud. Paljud näevad sõda veel 40 aastat hiljemgi unes. Neid ei sunnitud rindele minema. Nad läksid ise, mitte Stalini pärast, vaid et kaitsta oma kodumaad. Et vabastada kodumaa fašistidest. See vabastamise jutt oli minu jaoks nii vastuoluline ja mulle üldse ei meeldinud. Nii muuseas hõivati teised riigid selle “vabastamise” käigus. Ma ei taha sellel teemal pikemalt peatuda, sest see ajab mind vihale.

Samas on mul kahju nendest naistest, kelle elud ära rikuti, sest paljudel see nii juhtus. Nad ei suutnud pärast sõda enam kohaneda. Samuti vaatasid teised naised, kes sõjas ei osalenud, neile viltu. Neid peeti hooradeks. Nad ei suuda vaadata sõjafilme ja lugeda raamatuid sõjast, sest nende jaoks oli sõda midagi hoopis muud. Paljud ei tahtnud oma mälestusi autoriga jagada, sest tahavad sõda unustada. Samas teised tahavad jagada, sest järgnevad põlved peavad teadma, kuidas asjad olid.

Millest need naised ka ei räägiks, on neil kogu aeg peas mõte: sõda on eelkõige tapmine, ja seejärel raske töö. Ja seejärel ka lihtne tavaline elu: seal lauldi, armuti, keerati juukserulle pähe… (lk. 17)

Autorit ei huvita niivõrd faktid ja sündmused, vaid emotsioonid. Ta kirjutab inimesest sõjas. Ta ei kirjuta sõja ajalugu vaid tunnete ajalugu.