Sarah J. Maas. Varjude kuninganna (Pikoprint, 2018)

varjude-kuningannaTõlkinud Mario Pulver
719 lk.

Tegemist on Klaastrooni-sarja neljanda osaga. Ilmunud on ka eellugu “Palgamõrvari mõõk” (2018), aga see on mul veel lugemata. Eks varsti võtan selle ka kätte.

Seekord naaseb Aelin tagasi Riftholdi, et kätte maksta oma kunagisele isandale, Palgamõrvarite Kuningale. Õiendamist vajavad ka teised tasumist ootavad arved. Kuid kättemaks ei ole tema ainus eesmärk. Ta tahab vabastada maagiat ning õiglust oma rahvale. Vabastamist ootab ka nõbu Aedion.

Adarlani kuningas on Aedioni hukkamisest otstustanud teha vaatemängu ning seadnud lõksu Aelinile, et ta kinni püüda ning vangistada. 

Paralleelselt sündmusega Riftholdis, toimub igasuguseid kahtlaseid asju ka Morathis. Valge tekib aina juurde ning Manon Mustnoka arvates on see kahtlane asi.

Mulle väga meeldib see sari ning ka “Varjude kuninganna” ei valmistanud pettumust. Väga kaasahaarav ning põnev. Siin leidub nii action’it kui ka vaiksemaid hetki. Vaiksematel hetkedel mõtleb Aelin oma minevikule ning suhetele ja püüab nendega leppida. Mulle meeldib ka Manon Mustnoka liin. Tegelane on omapärane ja natuke pahalane, mulle meeldib selline kombinatsioon. Ja muidugi Abraxos, seda nunnut lohet lihtsalt peab armastama. 😀

Kellele meeldivad nõiad, haldjad, maagia ning võitlus hea ja kurja vahel, siis neile on see raamat maiuspalaks. Minule igatahes sellised teemad sobivad. Lugemist soovitan alustada esimesest osast, kuigi ilmselt peaks sellest eel-loost alustama. Kuna ma ise seda veel lugenud pole, siis ei saa seda päris kindlalt väita.

Mille üle ma nüüd natuke nurisen, siis see on raamatu formaat. Seda on tõesti ebamugav käes hoida. Ei ole seda hea käes hoida voodis lamades ega diivanil istudes. 

Sari Klaastroon:

Palgamõrvari mõõk
Klaastroon 
Kesköö kroon
Tule pärija

Advertisements

Colleen Hoover. Pihtimused (Pegasus, 2018)

pihtimusedTõlkinud Raili Puskar
304 lk

Minu arvamuse leiab seekord ka Tallinna Keskraamatukogu blogist Lugemiselamused.

Colleen Hooverilt on eesti keeles ilmunud kolm raamatut ning kaks neist on mul nüüd loetud. Ilmselt tuleb lugeda ka kolmas raamat läbi, sest autor kirjutab niivõrd hästi. Ta on kirjutanud nii täiskasvanutele kui noortele. „Pihtimused“ on noorteromaan, kuid see ei tähenda, et teised seda lugeda ei võiks.

Auburn on kolinud Dallasesse, et oma elu uuesti üles ehitada. Ta on noor naine, kellel nii mõndagi on juba selja taga. Auburn soovib saavutada vaid üht ning selle nimel on ta valmis sõlmima kompromisse.

Ühel päeval teel töölt koju kohtub ta kunstiateljee omaniku Oweniga, kellega neil tekib kohe suurepärane klapp, kuid elu ning nende saladused seavad nende teele takistusi. Tundub, et Oweni saladused ähvardavad hävitada kõik selle, mille nimel Auburn tööd on teinud ning ainus võimalus on Owen oma elust välja lülitada. Kas neil õnnestub, hoolimata minevikus tehtud vigadele, kõik klaarida või kisub elu neid siiski lahku, seda saate teada, kui loete raamatut.

Colleen Hoover kirjutab nii kaasahaaravalt, et sa lihtsalt unustad ennast lugema. Tema raamatud on nii emotsionaalsed, et tahaks vahepeal ennast kerra tõmmata ja tegelaste pärast nutta. Nii elan kaasa nendele. Raamat oli kohati küll ette aimatav, aga see ei kahanda tema võlu. Soovitan lugeda nendel, kes ei pelga suuri tundeid ega draamat, sest peamiseks teemaks on ikka armastus.

Mai Raet. Valu tühi veetlus (Tänapäev, 2018)

valu-tühi-veetlus189 lk.

Mulle meeldib selle raamatu juures praktiliselt kõik. Ilusa kujundusega ning kaunis ja poeetiline pealkiri tõmbasid nagu magnetiga. Loomulikult ei saa ma mööda ka autorist, keda mul on au teada. Ma loen noortekirjandust päris tihti, aga Eesti autorite omi pole eriti lugenud. “Valu tühi veetlus” on kirjastuse Tänapäev romaanivõistlusel ära märgitud töö.

Sandra läheb gümnaasiumisse ning kolib seetõttu oma kodusest väikelinnast suuremasse. Linnade nimesid pole raamatus mainitud, aga need pole ka olulised. Kolimise tõttu pannakse proovile tema suhted seniste sõpradega, samuti ema ning õega.

Seda raamatut alustades oli mul nagu de ja vu tunne.Mina kolisin samuti väikesest maakohast linna. Samamoodi üürisin tuba. Samamoodi kasvas akna taga kask. Milline nostalgia. Edasi läksid meie elud küll erinevalt, aga elasin Sandrale kaasa. Ma usun, et need tunded, mida Sandra koges, on paljudele noortele tuttavad, kes kodust kaugemale kolivad, et oma haridusteed jätkata. Kohanemisraskused, üksinduse tunne, enese leidmine ning täiskasvanuks saamine. See ei ole kerge, tean seda omast käest.

Ma natuke pelgasin, et äkki on siin raamatus kajastatud palju tänapäeva pahupoolt, aga õnneks seda ei olnud. Siin oli küll erinevaid probleeme nagu koolikiusamine ja petmine, aga need ei muutnud raamatut süngeks ega nukraks. Pigem oli raamatu toon helge, mida Eesti autorite puhul juhtub harva. Kohati tundus Sandra natuke liiga täiskasvanulik, aga ilmselt leidub ka selliseid noori.

Mulle väga meeldis raamatu keel. Kaunis ja poeetiline, omapärased võrdlused ja rikas keelekasutus. Ja ma ei kirjuta seda juttu sellepärast, et ma autorit tean, vaid tõesti, raamat meeldis mulle väga ning on suurepärane. Mulle sümpatiseeris ka raamatu helge toon. Nüüd ei jää muud üle, kui võtta käsile ka autori esimene romaan “Surnud liblikad”.

Victoria Aveyard. Kuninga kong (Pikoprint, 2017)

kuninga-kongTõlkinud Karin Kull
566 lk.

Oh, kuidas ma selle raamatuga vaevlesin. Ma oleks tahtnud seda nii väga pooleli jätta, aga kuna see sobib mul lugemise väljakutse alla, siis pingutasin ikkagi lõpuni, kuigi raamatu teise poole lugesin üle rea. No kohe üldse ei haaranud endaga kaasa, kurtsin kolleegile ka, et uni tuleb peale seda lugedes ja tema vastas mulle, et issand, miks sa sellist kräppi loed. 😀

Mida raamat edasi, seda vähem mulle see peategelane meeldib. Mare on ennast haletsev noor naine, aga samas on ta ka pidevalt nii enesekeskne. Ainult tema ja tema. Need tema sisemonoloogid olid väsitavad ja ega siin suurt muud olnudki. Asju vaadeldakse küll ka teiste tegelaste vaatevinklist, aga nemad on natuke kõrvalisemad.

Vähemalt raamatu esimeses pooles oli neid sisemisi heitlusi ikka väga palju, sest ta oli kuningas Maveni vang. Raamatu teine pool on küll tempokam ja seal toimub rohkem tegevust, aga mul oli raamatust juba nii kopp ees, et ma ei suutnud sinna enam sisse elada.

Alguse uimerdamisele vastukaaluks toimub raamatu teises pooles päris palju sündmuseid. Mässud, erinevad liidud, pulmad. Toimub nii mõnigi üllatus, aga raamatu muljet see minu jaoks enam ei päästnud. Ma muidugi pole õige sihtgrupp ka. Sihtgrupiks on noored. Kusjuures selle sarja esimene osa mulle väga meeldis, teine osa oli juba pettumus nii et ma ei saagi enam aru, miks ma lootsin sellest kolmandast kiiret lugemist. Sarjas on ilmunud ka neljas osa, aga seda ma ilmselt läbi ei loe. Võib-olla ainult vaatan lõpu ära.

E. Lockhart “Ehtne petis” (Pegasus, 2018)

ehtne-petisTõlkinud Liina Saarm
252 lk.

Mulle meeldis Lockhart’i esimene raamat “Me olime valetajad” väga. Ootasin ka sellelt raamatult palju, aga kahjuks pidin seekord pettuma. Ma ei suutnud sellesse väga süveneda ja sündmustik oli nii etteaimatav. Ei olnud minu arvates nii meisterlik põnevusromaan. Tegu on noortele suunatud romaaniga, aga siiski liiga lihtsakoeline.

Raamat on selles mõttes omapärane, et kui tavaliselt algab tegevus algusest ning kulmineerub lõpus, siis siin on vastupidi. Toimub üks sündmus ja siis läheb tegevus kogu aeg ajas tagasi näidates, mis selle tegevuseni viis.

Peategelaseks on noor neiu Jule, kes peab ennast superkangelaseks. Noh ausalt öeldes on sellest asi ikka päris kaugel. Ta on lihtsalt üks katkine hing, kes valib väga kummalised vahendid, et elus edasi jõuda. Tema taust on suhteliselt segane. Lõpuks mingi paari lausega seda siiski selgitatakse, aga minu jaoks jäi kuidagi poolikuks. Miks temast sai selline nagu ta oli? Mis temaga juhtus? Kas vanemate kaotus võib tõesti niimoodi mõjuda?

Teiseks tähtsaks tegelaseks on Imogen ehk Immie. Mulle väga meeldib Imogeni hüüdnimi. Selline nunnu ja pani muigama. Immie ise just nunnu pole. Ka üks väga omapärane tegelane. Rikkast perest, kõik võimalused olemas, et elus läbi lüüa, aga teda lihtsalt ei huvita. Tuleb ülikoolist ära, põgeneb ühele saarele ning ei taha oma perekonnaga enam suhelda.

Jule ja Imogen on pidevalt ninapidi koos, kuni juhtub midagi, mis nad lahku viib. Juhtub veel mitmeidki asju. Surmad, kadumised, ebakindlus, eneseleidmine. Igatahes väga kummaline raamat, mis minu jaoks jääb natuke poolikuks. Jääb selline mulje, et autor on tahtnud midagi kiiresti paberile panna, et sellega ühele poole saaks. Autoril oli väga hea idee, ta oleks saanud sinna natuke veel nüansse lisada, et saaks tummisem värk. Ka lõpplahendus jäi minu jaoks natuke poolikuks. Kui läbi sain, siis esimene mõte oli, et kas jääbki siis nii. 😀 Ei tea, võib-olla kirjutab autor järje raamatule, kõik võimalused selleks on lahti.

Erin Watt. Pettuste palee (Pegasus, 2018)

pettuste-paleeTõlkinud Liina Saarm
352 lk.

“Pettuste palee” on kolmas osa Royalite sarjas. Eelnevad osad “Paberist printsess” ja “Murtud prints” läksid lausa lennates ja ega viimane osa ka nendele alla jää. Neid raamatuid on kerge ja lihtne lugeda. Ega neil suurt muud väärtust peale meelelahutuse pole, aga midagi neis siiski on. Siin on liiga palju draamat, teismelistele omast suhtumist, roppu kõnepruuki, aga ometi ei saa enne käest pandud, kui läbi on. Ma ei saa aru, mis mind selle sarja küljes köidab. 😀

Kes on eelnevaid lugenud, siis nad ehk mäletavad, et teine osa lõppes väga põneva koha pealt. Toimus mõrv ning tagasi tuli üks inimene, keda keegi ei oodanud. Väga põnev. Mõtlesin, et ei jõua kolmandat osa ära oodata, aga ikkagi jõudsin. Siin lähevad sündmused edasi. Reed’i süüdistatakse mõrvas ning kõik näib vihjavat, et ta on süüdi, kuigi seda ei usu tema perekond ega ka Ella.

Samuti tekivad takistused Ella ja Reed’i suhtes. Olukord on keeruline, kuid noored leiavad siiski lahenduse.

Mõrvale lahenduse leidmine käib küll veidi lihtsakoeliselt ning ootamatult. Mulle tundus, et liiga lihtsalt ning autorid pole viitsinud sellega väga vaeva näha, aga see ei võtnud raamatult põnevust ära.

“Pettuste palee” on Ella ja Reedi viimane raamat, kuigi mitte sarja oma. Sarjas on veel kolm raamatut ilmunud. Ma loodan, et ka need tõlgitakse eesti keelde, aga eks näha ole.

 

Nicola Yoon. Päike on ju samuti täht (Päikese Kirjastus, 2018)

päike-on-ju-samuti-tähtTõlkinud Pille Kruus
318 lk.

Autori eelmine raamat “Sina minu kõrval ja maailm meie vahel” oli nii südamlik ja kaasahaarav raamat. Tema teine teos ei jää esimesele millegi poolest alla. Sama hea ja muhe lugemine.

Tegevus toimub praktiliselt ühe päeva jooksul, kui kohtuvad Daniel ja Natasha. Nad on nii erinevad inimesed, aga nad jäävad teineteisega jutustama. Daniel on Lõuna-Korea päritolu ameeriklane, Natasha on Jamaicalt pärit afrosoenguga noor tüdruk. Daniel peab minema vestlusele, et saada Yale ülikooli. Natashal on viimane päev olla New Yorgis, sest ta on immigrant, kes saadetakse samal õhtul maalt välja.

Daniel on unistaja. Ta ei taha tegelikult Yale minna, aga vanemad soovivad seda ning noormees on alati olnud hea poeg. Natasha on mõistuse inimene, kelle jaoks armastust ei eksisteeri ning oma saatus kujundatakse ise. Mingeid juhuseid või ettemääratust tema arvates pole.

Mulle meeldib, kui tegevust antakse edasi mitme tegelase kaudu. Siin on peamisteks jutustajateks Daniel ja Natasha, aga on ka palju teisi. Mõnele see võib häiriv tunduda (tervitused Mirjamile!), aga mind ei seganud see üldse. Andis mõnusa nüansi raamatule juurde. Minu jaoks ei teinud see asju segasemaks, vaid hoopis inimlikumaks.

Soovitan soojalt seda lugeda. Tegu on peamiselt noortele mõeldud armastusromaaniga, aga sobib ka teistele. Helge tunne tekkis seda raamatut lugedes. Ja lõpplahendus oli ka suurepärane, ei olnud lääge, nagu vahel kipub olema. Päikese Kirjastuse raamatutes ma tavaliselt ei pettu nii et haarake aga julgelt see romaan näppu.