Colleen Hoover. Pihtimused (Pegasus, 2018)

pihtimusedTõlkinud Raili Puskar
304 lk

Minu arvamuse leiab seekord ka Tallinna Keskraamatukogu blogist Lugemiselamused.

Colleen Hooverilt on eesti keeles ilmunud kolm raamatut ning kaks neist on mul nüüd loetud. Ilmselt tuleb lugeda ka kolmas raamat läbi, sest autor kirjutab niivõrd hästi. Ta on kirjutanud nii täiskasvanutele kui noortele. „Pihtimused“ on noorteromaan, kuid see ei tähenda, et teised seda lugeda ei võiks.

Auburn on kolinud Dallasesse, et oma elu uuesti üles ehitada. Ta on noor naine, kellel nii mõndagi on juba selja taga. Auburn soovib saavutada vaid üht ning selle nimel on ta valmis sõlmima kompromisse.

Ühel päeval teel töölt koju kohtub ta kunstiateljee omaniku Oweniga, kellega neil tekib kohe suurepärane klapp, kuid elu ning nende saladused seavad nende teele takistusi. Tundub, et Oweni saladused ähvardavad hävitada kõik selle, mille nimel Auburn tööd on teinud ning ainus võimalus on Owen oma elust välja lülitada. Kas neil õnnestub, hoolimata minevikus tehtud vigadele, kõik klaarida või kisub elu neid siiski lahku, seda saate teada, kui loete raamatut.

Colleen Hoover kirjutab nii kaasahaaravalt, et sa lihtsalt unustad ennast lugema. Tema raamatud on nii emotsionaalsed, et tahaks vahepeal ennast kerra tõmmata ja tegelaste pärast nutta. Nii elan kaasa nendele. Raamat oli kohati küll ette aimatav, aga see ei kahanda tema võlu. Soovitan lugeda nendel, kes ei pelga suuri tundeid ega draamat, sest peamiseks teemaks on ikka armastus.

Advertisements

Mai Raet. Valu tühi veetlus (Tänapäev, 2018)

valu-tühi-veetlus189 lk.

Mulle meeldib selle raamatu juures praktiliselt kõik. Ilusa kujundusega ning kaunis ja poeetiline pealkiri tõmbasid nagu magnetiga. Loomulikult ei saa ma mööda ka autorist, keda mul on au teada. Ma loen noortekirjandust päris tihti, aga Eesti autorite omi pole eriti lugenud. “Valu tühi veetlus” on kirjastuse Tänapäev romaanivõistlusel ära märgitud töö.

Sandra läheb gümnaasiumisse ning kolib seetõttu oma kodusest väikelinnast suuremasse. Linnade nimesid pole raamatus mainitud, aga need pole ka olulised. Kolimise tõttu pannakse proovile tema suhted seniste sõpradega, samuti ema ning õega.

Seda raamatut alustades oli mul nagu de ja vu tunne.Mina kolisin samuti väikesest maakohast linna. Samamoodi üürisin tuba. Samamoodi kasvas akna taga kask. Milline nostalgia. Edasi läksid meie elud küll erinevalt, aga elasin Sandrale kaasa. Ma usun, et need tunded, mida Sandra koges, on paljudele noortele tuttavad, kes kodust kaugemale kolivad, et oma haridusteed jätkata. Kohanemisraskused, üksinduse tunne, enese leidmine ning täiskasvanuks saamine. See ei ole kerge, tean seda omast käest.

Ma natuke pelgasin, et äkki on siin raamatus kajastatud palju tänapäeva pahupoolt, aga õnneks seda ei olnud. Siin oli küll erinevaid probleeme nagu koolikiusamine ja petmine, aga need ei muutnud raamatut süngeks ega nukraks. Pigem oli raamatu toon helge, mida Eesti autorite puhul juhtub harva. Kohati tundus Sandra natuke liiga täiskasvanulik, aga ilmselt leidub ka selliseid noori.

Mulle väga meeldis raamatu keel. Kaunis ja poeetiline, omapärased võrdlused ja rikas keelekasutus. Ja ma ei kirjuta seda juttu sellepärast, et ma autorit tean, vaid tõesti, raamat meeldis mulle väga ning on suurepärane. Mulle sümpatiseeris ka raamatu helge toon. Nüüd ei jää muud üle, kui võtta käsile ka autori esimene romaan “Surnud liblikad”.

Victoria Aveyard. Kuninga kong (Pikoprint, 2017)

kuninga-kongTõlkinud Karin Kull
566 lk.

Oh, kuidas ma selle raamatuga vaevlesin. Ma oleks tahtnud seda nii väga pooleli jätta, aga kuna see sobib mul lugemise väljakutse alla, siis pingutasin ikkagi lõpuni, kuigi raamatu teise poole lugesin üle rea. No kohe üldse ei haaranud endaga kaasa, kurtsin kolleegile ka, et uni tuleb peale seda lugedes ja tema vastas mulle, et issand, miks sa sellist kräppi loed. 😀

Mida raamat edasi, seda vähem mulle see peategelane meeldib. Mare on ennast haletsev noor naine, aga samas on ta ka pidevalt nii enesekeskne. Ainult tema ja tema. Need tema sisemonoloogid olid väsitavad ja ega siin suurt muud olnudki. Asju vaadeldakse küll ka teiste tegelaste vaatevinklist, aga nemad on natuke kõrvalisemad.

Vähemalt raamatu esimeses pooles oli neid sisemisi heitlusi ikka väga palju, sest ta oli kuningas Maveni vang. Raamatu teine pool on küll tempokam ja seal toimub rohkem tegevust, aga mul oli raamatust juba nii kopp ees, et ma ei suutnud sinna enam sisse elada.

Alguse uimerdamisele vastukaaluks toimub raamatu teises pooles päris palju sündmuseid. Mässud, erinevad liidud, pulmad. Toimub nii mõnigi üllatus, aga raamatu muljet see minu jaoks enam ei päästnud. Ma muidugi pole õige sihtgrupp ka. Sihtgrupiks on noored. Kusjuures selle sarja esimene osa mulle väga meeldis, teine osa oli juba pettumus nii et ma ei saagi enam aru, miks ma lootsin sellest kolmandast kiiret lugemist. Sarjas on ilmunud ka neljas osa, aga seda ma ilmselt läbi ei loe. Võib-olla ainult vaatan lõpu ära.

Erin Watt. Pettuste palee (Pegasus, 2018)

pettuste-paleeTõlkinud Liina Saarm
352 lk.

“Pettuste palee” on kolmas osa Royalite sarjas. Eelnevad osad “Paberist printsess” ja “Murtud prints” läksid lausa lennates ja ega viimane osa ka nendele alla jää. Neid raamatuid on kerge ja lihtne lugeda. Ega neil suurt muud väärtust peale meelelahutuse pole, aga midagi neis siiski on. Siin on liiga palju draamat, teismelistele omast suhtumist, roppu kõnepruuki, aga ometi ei saa enne käest pandud, kui läbi on. Ma ei saa aru, mis mind selle sarja küljes köidab. 😀

Kes on eelnevaid lugenud, siis nad ehk mäletavad, et teine osa lõppes väga põneva koha pealt. Toimus mõrv ning tagasi tuli üks inimene, keda keegi ei oodanud. Väga põnev. Mõtlesin, et ei jõua kolmandat osa ära oodata, aga ikkagi jõudsin. Siin lähevad sündmused edasi. Reed’i süüdistatakse mõrvas ning kõik näib vihjavat, et ta on süüdi, kuigi seda ei usu tema perekond ega ka Ella.

Samuti tekivad takistused Ella ja Reed’i suhtes. Olukord on keeruline, kuid noored leiavad siiski lahenduse.

Mõrvale lahenduse leidmine käib küll veidi lihtsakoeliselt ning ootamatult. Mulle tundus, et liiga lihtsalt ning autorid pole viitsinud sellega väga vaeva näha, aga see ei võtnud raamatult põnevust ära.

“Pettuste palee” on Ella ja Reedi viimane raamat, kuigi mitte sarja oma. Sarjas on veel kolm raamatut ilmunud. Ma loodan, et ka need tõlgitakse eesti keelde, aga eks näha ole.

 

Nicola Yoon. Päike on ju samuti täht (Päikese Kirjastus, 2018)

päike-on-ju-samuti-tähtTõlkinud Pille Kruus
318 lk.

Autori eelmine raamat “Sina minu kõrval ja maailm meie vahel” oli nii südamlik ja kaasahaarav raamat. Tema teine teos ei jää esimesele millegi poolest alla. Sama hea ja muhe lugemine.

Tegevus toimub praktiliselt ühe päeva jooksul, kui kohtuvad Daniel ja Natasha. Nad on nii erinevad inimesed, aga nad jäävad teineteisega jutustama. Daniel on Lõuna-Korea päritolu ameeriklane, Natasha on Jamaicalt pärit afrosoenguga noor tüdruk. Daniel peab minema vestlusele, et saada Yale ülikooli. Natashal on viimane päev olla New Yorgis, sest ta on immigrant, kes saadetakse samal õhtul maalt välja.

Daniel on unistaja. Ta ei taha tegelikult Yale minna, aga vanemad soovivad seda ning noormees on alati olnud hea poeg. Natasha on mõistuse inimene, kelle jaoks armastust ei eksisteeri ning oma saatus kujundatakse ise. Mingeid juhuseid või ettemääratust tema arvates pole.

Mulle meeldib, kui tegevust antakse edasi mitme tegelase kaudu. Siin on peamisteks jutustajateks Daniel ja Natasha, aga on ka palju teisi. Mõnele see võib häiriv tunduda (tervitused Mirjamile!), aga mind ei seganud see üldse. Andis mõnusa nüansi raamatule juurde. Minu jaoks ei teinud see asju segasemaks, vaid hoopis inimlikumaks.

Soovitan soojalt seda lugeda. Tegu on peamiselt noortele mõeldud armastusromaaniga, aga sobib ka teistele. Helge tunne tekkis seda raamatut lugedes. Ja lõpplahendus oli ka suurepärane, ei olnud lääge, nagu vahel kipub olema. Päikese Kirjastuse raamatutes ma tavaliselt ei pettu nii et haarake aga julgelt see romaan näppu.

Sarah J. Maas. Tule pärija (Pikoprint, 2017)

tule-pärijaTõlkinud Mario Pulver
590 lk.

Lõpuks jõudsin lugeda sarja kolmandat osa. Selle raamatuga oli mul samamoodi nagu teise osaga. Alguses ei suutnud sellesse sisse elada (mul oli segajaid ka) ja pärast ma ei saa sellest enam välja. Muudkui mõtlen nende tegelaste peale ja tahaks kohe haarata järgmist osa. Loodan, et seda ei pea pikalt eesti keelde ootama.

Siinses osas on Chaol saatnud Celaena Wendlyn’isse, eemale Adarlani kuningast. Celaena ei lähe sinna aga käsku täitma, vaid ta tahab kohtuda haldjakuninganna Maeve’ga, et saada teada, mismoodi Adarlani kuningas enda väe saab ja mismoodi seda lõhkuda. Maeve on aga salakaval ning tal on enda ambitsioonid. Ta soovib, et Celaena õpiks tundma enda väge, enne kui ta mingeid vastuseid annab. Teda asub õpetama haldjaprints Rowan.

Raamatus ongi kolm tegevusliini. Üks jälgib Celaenat, teine Doriani ja Chaoli tegemisi riigi õõnestamisel ning kolmas on Manon Mustnokast, Adarlani kuninga eest võitlejast.

Algus oli raamatul jällegi rahumeelne, aga lõpp oli jälle nii põnev, et igal vabal hetkel püüdsin lugeda. Mind tõmbavad viimasel ajal erinevad kangelaste lood. Ka seda raamatut võib pidada omamoodi kangelaslooks, sest Celaena on tulnud läbi põrgust, et saada selleks, kes ta on. Selles osas ta vaatab enda hirmudele näkku ning see annab talle jõudu, et võidelda enda rahva ning teiste rõhutute eest. Ta õpib tundma ennast ning enda väge.

Aprill algas igatahes põnevalt.

Sarja eelnevad osad:

Klaastroon
Kesköö kroon

Katharine McGee “Tuhandes korrus” (Pegasus, 2018)

tuhandes-korrusTõlkinud Katariina Kirss
384 lk.

Selle raamatuga on nii, et alguses ei saa vedama ja pärast ei saa pidama. Alguses mul edenes lugemine aeglaselt, sest tegelased käisid mulle närvidele. Ja siis kuskil 100 lehekülge enne lõppu ma suutsin ära unustada selle, et nad mulle ei meeldi, sest siis hakkasid toimuma põhisündmused.

Tegevus toimub tulevikus, täpselt saja aasta pärast, aastal 2118 Manhattanil tornis. Torn on tuhande-korruseline pilvelõhkuja. Selles tornis on nii-öelda kõik eluks-vajalik olemas. Sa ei pea tornist väljuma, et poodi, kirikusse, peole või parki minna. Kõik on juba sisse ehitatud. Ülevalt elavad rikkad ja alumistel korrustel vaesed.

Raamatus on tegelasi päris palju. Peamisi tegelasi on viis: Leda, Eris, Rylin, Watt ja Avery. Enamus neist on rikkad 17-18-aastased noored, kelle elud on täis intriige ning saladusi. Leda on rikas narkar, kellel on kinnismõte ühe poisi suhtes. Eris on rikas ja sarkastiline tüdruk, kelle perekond ootamatult laguneb ning ta on sunnitud vaeste hulka kolima. Rylin meeldis mulle nendest kõige rohkem, kuigi ka tema käitus minu meelest arutult. Ta käib rikka poisi juures koristamas. Watt on tehnikahuviline poiss, kelle valduses on ese, mille eest ta võib väga pikaks ajaks vangi minna. Kõige lõpuks Avery, kuldne tüdruk, kes elab pilvelõhkuja kõige kõrgemal, tuhandendal korrusel. Tal on kõik olemas, ta on rikas, ta on kõige ilusam, sest ta on konstrueeritud oma ema ja isa parimatest geenidest. Ometi on temalgi üks saladus.

Nad ei ole otseselt sõprade grupp.  Nad on lihtsalt mingil moel teineteisega seotud. Siin on omajagu intriige ning ülemõtlemist. Kõik saab alguse sellest, et Leda on armunud ühte poissi ning tal tekib mõte teada saada kõike, mida poiss mõtleb ning teeb. Lõppeb see kõik muidugi katastroofiga ja mul oli tõeliselt kahju, et see juhtus just tolle tegelasega, kes ka mulle lõpus meeldima hakkas.

Minu jaoks oli alguses lugedes tegevusest endast huvitavam hoopiski tuleviku kirjeldus. See, kuidas ehitatakse üks torn ning sa ei peagi sealt väljuma. Võidki kogu oma elu seal veeta. Ometi on piirid lahti. Transport on kiirem, tõhusam ja mugavam. See vastuolu oli minu jaoks ääretult huvitav. Kõik see tehnika areng ei ole raamatus siiski suutnud inimese olemust muuta. Tegelased endiselt armastavad, tunnevad kurbust, pettumust, viha ning soovi kätte maksta.

Teiseks oli omapärane see, et täiskasvanuid ei olnud eriti näha. Nad olid küll olemas, aga tagaplaanil ning lasid teismelistel teha, mis nad tahtsid.

Minu tunded selle raamatu suhtes on vastuolulised. Mul võttis selle lugemine ootamatult kaua aega, aga samas ei ole tegu igava raamatuga, kuigi tegelased panid mu kohati silmi pööritama (ma ei salli, kui nad raamatus silmi pööritavad 😀 ). Lõpp oli muidugi kurb ja põnev.

Sellele raamatule on ilmunud ka järg, mida veel eesti keeles ei ole (aga ehk kunagi ikkagi tuleb). Ma tahaks kohe seda järge lugeda, sest mulle tundub, et see esimene osa oli kõik ainult sissejuhatus järgnevale ning nüüd alles hakkavad põhisündmused toimuma. Kuuldavasti peaks selle aasta augustis ilmuma ka sarja kolmas osa, aga eks näis.

Head lugemist! 🙂