Nicola Yoon. Päike on ju samuti täht (Päikese Kirjastus, 2018)

päike-on-ju-samuti-tähtTõlkinud Pille Kruus
318 lk.

Autori eelmine raamat “Sina minu kõrval ja maailm meie vahel” oli nii südamlik ja kaasahaarav raamat. Tema teine teos ei jää esimesele millegi poolest alla. Sama hea ja muhe lugemine.

Tegevus toimub praktiliselt ühe päeva jooksul, kui kohtuvad Daniel ja Natasha. Nad on nii erinevad inimesed, aga nad jäävad teineteisega jutustama. Daniel on Lõuna-Korea päritolu ameeriklane, Natasha on Jamaicalt pärit afrosoenguga noor tüdruk. Daniel peab minema vestlusele, et saada Yale ülikooli. Natashal on viimane päev olla New Yorgis, sest ta on immigrant, kes saadetakse samal õhtul maalt välja.

Daniel on unistaja. Ta ei taha tegelikult Yale minna, aga vanemad soovivad seda ning noormees on alati olnud hea poeg. Natasha on mõistuse inimene, kelle jaoks armastust ei eksisteeri ning oma saatus kujundatakse ise. Mingeid juhuseid või ettemääratust tema arvates pole.

Mulle meeldib, kui tegevust antakse edasi mitme tegelase kaudu. Siin on peamisteks jutustajateks Daniel ja Natasha, aga on ka palju teisi. Mõnele see võib häiriv tunduda (tervitused Mirjamile!), aga mind ei seganud see üldse. Andis mõnusa nüansi raamatule juurde. Minu jaoks ei teinud see asju segasemaks, vaid hoopis inimlikumaks.

Soovitan soojalt seda lugeda. Tegu on peamiselt noortele mõeldud armastusromaaniga, aga sobib ka teistele. Helge tunne tekkis seda raamatut lugedes. Ja lõpplahendus oli ka suurepärane, ei olnud lääge, nagu vahel kipub olema. Päikese Kirjastuse raamatutes ma tavaliselt ei pettu nii et haarake aga julgelt see romaan näppu.

Advertisements

Märtsi kokkuvõte

Järjekordne kuu on läbi saamas ja aeg on teha kokkuvõtteid. Jõudsin märtsis läbi lugeda 10 raamatut, üks on praegu lugemises ja üle tüki aja jätsin ühe raamatu pooleli. Ei suutnud lugeda Hanya Yanagihara raamatut “Inimesed puude võras” (peategelane on liiga ennasttäis ja teised inimesed ei kõlba tema meelest kuskile, ei edenenud mul üldse edasi). Enamus loetud raamatutest olid siiski väga head. 🙂 Aga nüüd statistikast.

Loetud raamatuid: 10
Lehekülgi: 3476
Kõige paksem raamat: Jon Steele “Vahimehed” (556 lk)
Kõige õhem raamat: Narine Abgarjan “Taevast kukkus kolm õuna” (192 lk)

Märtsi raamatud

Nicola Yoon. Sina minu kõrval ja maailm meie vahel (Päikese Kirjastus, 2016)

sina-minu-kõrval-ja-maailm-meie-vahelVahelduseks sattus kätte üks noortekas, mille lugemine edenes ootamatult kiiresti. Seda ilmselt tänu raamatu ülesehitusele. Raamatus on palju pilte ja kohati on teksti esitatud sõnumite või märkmetena. Pildid on joonistanud autori abikaasa David Yoon.

Maddy on elanud terve elu kodus, kust ta ei ole 17-ne aasta jooksul lahkunud, sest ta on haige. Iga asi võib talle mõjuda surmavalt. Ta on olnud oma eluga rahul ja õnnelik. Ainsad inimesed, kellega ta kokku puutub on tema ema ja hooldusõde Carla. Kuni ühel päeval kolib tema naabermajja uus perekond.

Nii näeb ta esimest korda Ollyt. Ta on pikk, sihvakas ja kannab musta. Maddy aimab, et ta armub Ollysse ja sellest tuleb tõeline katastroof, sest ühel hetkel ta ei suuda enam leppida oma senise maailmaga. Ta soovib Ollyga kohtuda ja minna välja maailma. Loomulikult ema ei luba seda ning sellest saavad alguse kõigi tegelaste elusid muutvad sündmused.

Maddy tunneb peale Ollyga kohtumist, et tema senine maailm on kitsaks jäänud ja ta ei suuda enam leppida senisega, vaid soovib enamat. Kas tema soovidel on määratud täide minna või jäävad need ainult unistuseks?

Alguses ei suutnud see raamat, mind köita. Tundus liiga lihtsakoeline ja seda jäi varjutama eelmine raamat, mis oli suurepärane. Kui eelnev raamat oli väga hea, siis mõnikord järgmisena loetu kahvatub. Nii juhtus mul seekord siis raamatuga “Sina minu kõrval ja maailm meie vahel”. Raamat oli minu meelest natuke ette aimatav. Sellest hoolimata oli lõpp raamatul kaasahaarav.

Üks asi, mis mind selle raamatu puhul natuke häirib, on see, et mulle ei jää kuidagi raamatu pealkiri meelde. Inglise keeles on selle pealkiri “Everything, Everything”. Ma saan aru, et seda eesti keelde tõlkida võib olla raske ja tegelikult eestikeelne pealkiri sobib sellele raamatule, aga kahjuks on minul raskusi selle meeldejätmisega.

Raamatust on õige pea tulemas ka film, mida plaanin kindlasti vaatama minna (filmi trailer) . Julgen raamatut soovitada nii noortele kui ka vanematele. Hea meelelahutus, kus on kurbust, rõõmu, kaotusvalu, kõike.