Liane Moriarty. Suured väikesed valed (Hea Lugu, 2018)

suured-väikesed-valedTõlkinud Hels Hinrikson
496 lk.

Vahelduseks graafilistele romaanidele nüüd üks tõsisem romaan ka. Ma aasta alguses vaatasin selle raamatu põhjal valminud seriaali ja nüüd jõudsin ka raamatu lugemiseni. Mulle seriaal meeldis ning õnneks ei valmistanud ka raamat pettumust. Romaani lõpplahendus oli minu meelest parem kui seriaali oma.

Tegelasteks on kolm pereema, kelle lapsed lähevad koos kooli. Madeline on äsja 40-aastaseks saanud kolme lapse ema, Celeste on ilus ja elab pealtnäha idüllilist elu oma rikka abikaasa ja kaksikutega, Jane on alles äsja sinna kolinud.

Esimesel koolipäeval juhtub üks kahetsusväärne kiusamisjuhtum, milles süüdistatakse Jane’i poega Ziggyt. Jane ei suuda seda uskuda ning loomulikult kaitseb oma poega. Madeline asub ka tema poolele ja nii tekib koolis kaks vastasleeri. Ühelt poolt kiusatu ema Renata ja teiselt poolt Jane. Tekivad pinged koolis ning teiste emadega.

Loomulikult ei ole nende naiste elud nii ilusad nagu pealtnäha paistab. Madeline’l on probleem oma eksabikaasa ning tema uue naisega. Celeste kannatab koduvägivalla all ning Jane on väga noorelt emaks saanud ja jäänud üksikemaks.

Väga hästi kirja pandud lugu koduvägivallast ning kuidas see mõjutab lapsi. Lisaks veel nii hästi edasi antud klatšihimuliste naiste jutuvada ja suhtumine. Oli põnev lugemine, kuigi seriaali vaadanuna juba teadsin, mida oodata.

Fern Michaels. Väike kollane liblikas (Ersen, 2017)

väike-kollane-liblikasTõlkinud Marja Liidja
199 lk.

Fern Michaelsi eelmine raamat “Täispööre” meeldis mulle väga. Kahjuks “Väike kollane liblikas” valmistas pettumuse. See oli lihtsalt liiga siirupine ja ei tundunud mulle tõsiseltvõetav, et mehed niimoodi käituvad.

Peategelaseks on Jake St. Cloud, kes pärib oma 35. sünnipäeval ema varanduse. Samuti saab ta teada, et tal on poolvend Alex ning sõidab temaga kohtuma, kuigi vend ei taha temast võib-olla midagi teada. Siiski läheb Alexiga kohtumine üle ootuste hästi ning Jake on õnnelik sealt ära sõites. Ta ei jõua kaugele, sest sõidab otsa teisele autole.

Kohtunik otsustab ta saata aastaks vabatahtlikuks Angelica ja Fancy Danseri juurde hüljatud laste turvakodusse. Fancy on endine tantsija, kelle baleriinikarjäärile tegi lõpu kohutav õnnetus.

Raamatus olid mehed nagu mingid draamakuningannad ja see ei meeldinud mulle eriti. Raamat on ajaviiteks loetav küll, aga kõik on kuidagi liiga läägeks tehtud. Ehtne naistekas.

Fern Michaels. Täispööre (Ersen, 2017)

täispööreTõlkinud Ann Kuslap
343 lk.

Vahelduseks üks mõnus ja põnev lugu, mis edenes ladusalt. Sündmused seal raamatus just mõnusad ei olnud. Eriti need, mis juhtusid minevikus.

Lugu algab sellega, et Casey vabastatakse vaimuhaiglast, kus ta on veetnud 10 aastat. Ta oli kõigest 18, kui ta sinna pandi. Casey ei tea, miks ta sinna pandi, samuti ei tea ta midagi oma eelnevast elust. Ta lihtsalt ei mäleta oma eelnevast elust midagi.

Dr Blake Hunter leiab Casey mööda tänavaid hulkumas. Tal on käes ainult paberilipik aadressiga, kuhu ta minema peaks. Casey on natuke segaduses, sest talle ei meenu midagi. Hunter viib ta luksuslikku häärberisse, kus Casey ema koos oma uue abikaasaga elab.

Kõik võiks olla ilus ja tore, aga Caseyle ei anna rahu, millised sündmused eelnesid tema mälukaotusele. Ta arvab, et see pidi olema midagi kohutavat, sest tundub, et paljud inimesed ei salli teda. Ja keegi ei taha tema minevikust rääkida. Isegi ema põikleb vastuste andmisest kõrvale.

Lõpuks muidugi selgub tõde ja ka valusad minevikusündmused, sest Caseyle hakkab tasapisi meenuma erinevaid pildikesi. Üheskoos Blake’iga suudavad nad sasipuntra lahti harutada. Samal ajal püüab keegi neid selles agaralt takistada.

Algus oli äärmiselt põnev, ei suutnud raamatut käest panna. Lõpp oli minu meelest natuke kahvatum, aga siiski päris hea. Headus pääses võidule ja kuri sai oma palga. Mõne koha pealt tundus asi natuke ülepakutud, aga see siiski ei häirinud. Soovitan lugeda, kes soovivad argiõhtutesse natuke põnevust ning raamatust ei puudu ka killuke armastust.