Becky Masterman. Raevuga surmale vastu (Ersen, 2016)

raevuga-surmale-vastuTõlkinud Ann Kuslap
325 lk.

Ma vahel ikka armastan lugeda selliseid lihtsaid põnevikke. Ja üldiselt mulle see Erseni sari ka meeldib. Alguses tundus, et see on natuke lahjem nendest, mida seni selles sarjas lugenud olen, aga mida edasi lugesin, seda huvitavamaks läks.

Peategelaseks on endine FBI agent Brigid Quinn. Brigid on keerulise minevikuga 59-aastane naine, kes FBI-s tegeles seksuaalkuritegudega. Tema viimane juhtum kummitab teda siiani, sest selle uurimisel kadus jäljetult noor agent Jessica.  Nüüd aastaid hiljem saab Brigid ootamatult teada, et Route 66 mõrvar on tabatud ja ta on oma roimad üles tunnistanud. Näitab isegi kahe laiba asukohad kätte.

Juhtumi uurimisega tegeleb Laura Coleman. Laura võtab Brigidiga ühendust, sest ta ei usu, et see on õige Route 66 tapja. Brigid ei taha teda alguses kuuldagi võtta, aga siis rünnatakse järsku teda ennast ja Laura kaob. Brigidit ei võeta enam üldse kuulda ning ta peab üksi selle asja korda ajama. Lisaks enda tekitatud jamadele.

Raamat oli alguses veidi kummaline. Ma ei ole harjunud, et peategelaseks on ligi 60-aastane FBI naisagent, aga sellega harjus õige pea ning raamat läks põnevaks. Selline mõnus meelelahutus.

Advertisements

Kim Edwards. Mälestuste talletaja tütar (Ersen, 2017)

mälestuste-talletaja-tütarTõlkinud Piret Lemetti
392 lk.

Seda raamatut olen ma päris pikalt lugenud. Tegemist on küllaltki hea raamatuga, aga minul ei edenenud lugemine nii kiiresti kui soovisin. Lootsin, et on kiirem lugemine, sest mul on käes nii palju raamatuid, mis ootavad lugemist.

Tegevus saab alguse 1964. aastal, kui David Henry on sunnitud oma naise sünnituse ise vastu võtma. Norah sünnitab kaksikud. Poisiga on kõik korras, aga tüdrukul on Downi sündroom. David saab sellest kohe aru, sest ta on arst. Seega teeb ta midagi mõeldamatut. Ta annab oma tütre meditsiiniõe Caroline’i kätte ja palub, et too viiks tüdruku ühte hooldekodusse. Caroline ei suuda aga tüdrukut sinna jätta, sest see on külm ja kõle koht. Samal ajal valetab David oma naisele, et tüdruk sündis surnult.

Kogu raamatu vältel kirjeldataksegi kaksikute Pauli ja Phoebe suureks kasvamist. Paul kasvab oma perekonnaga ja Phoebe’t kasvatab Caroline. Kurb oli lugeda, kuidas sellest ühest otsusest sõltus nii palju. Kuidas kujunesid peale seda abielupaari omavahelised suhted ja kuidas mõjutas see üks otsus Davidi ja Pauli suhet. Kogu see kurbus ja taak. Mees peab toime tulema oma otsuse ja selle tagajärgedega, naine maadleb leina ja depressiooniga.

Teiselt poolt on oluline, kuidas muutus nende aastate jooksul suhtumine Downi südnroomiga lastesse ja kui palju pidi Caroline võitlema, et Phoebe saaks haridust. Selline kurvapoolne raamat minu jaoks.  Soovitan lugeda, kes ei pelga natuke aeglasemalt kulgevat raamatut.

NB! Juba teine Erseni raamat järjest, mis on lohakalt toimetatud. Ikka päris palju oli hooletusvigu sees.

Susan Mallery. Tulbiõdede saladused (Ersen, 2017)

tulbiõdede-saladusedTõlkinud Raili Puskar
344 lk.

See on üks väga kummaline raamat. Ausalt öeldes ma natuke pettusin selles. Minu arvates on see üks Mallery nõrgemaid teoseid.

Raamatus on kesksel kohal õed Kelly ja Olivia. Kelly tegeleb tulbikasvatusega oma väikeses kodulinnas. Oliviat ei ole ta näinud aastaid. Nende suhted ei ole head, sest pärast seda, kui ema perekonna maha jättis, saadeti Olivia internaati. Olivia pole seda senini andestanud.

Kelly elu on senimaani rahulik olnud, aga ühel hetkel tulevad kodulinna tagasi nii tema õde Olivia ja Kelly kooliaegne sümpaatia Griffith. Lisaks ilmub ühel hetkel kohale ka 13 aastat eemale hoidnud ema Marilee.

Mis mind selle raamatu juures häiris? Esiteks see, et need nii öelda saladused, mis siin on, ei ole midagi erilist. Mulle ei avaldanud need muljet. Peategelaste käitumine oli ka kuidagi liiga melodramaatiline, kui saladused ilmsiks tulid.

Teiseks häiris mind selles raamatus tegelaste suhted. Olivia hakkab käima Kelly endise kaaslasega. Kellyl on sellest ükskõik. Samal ajal on Kelly praegune partner ja eelmine partner sõbrad. See on lihtsalt natuke kummaline. Või olen mina lihtsalt vanamoodne? 😀 Lisaks see, et Kelly sõbranna Helen on armunud Kelly isasse. Vanusevahe mind ei häirinud, aga veidi tüütu oli lugeda, kuidas Helen kogu aeg mõtles, kuidas meest oma voodisse saada. Kusjuures mulle meeldiski raamatus kõige rohkem Heleni liin.

Kolmandaks häiris mind raamatu juures see, et toimetajatöö oli kehv. Palju hooletusvigu ja tõlge tundus kohati kohmakas. Tulpidest said mitmes kohas tublid jne. Samas tõlkija on suurte kogemustega ja eelnevate tema tõlgitud raamatute juures pole seda märganud.

Lõpetuseks võib öelda, et see raamat kujunes pettumuseks, arvestades seda, et eelmised tema raamatud on mulle meeldinud. “Tulbiõdede saladused” ei suutnud mind endaga kaasa haarata. Muidu selliseks lihtsaks ajaviiteks sobib lugeda küll.

Laura Griffin. Mõeldamatu kurjus (Ersen, 2017)

mõeldamatu-kurjusTõlkinud Ülle Jälle
303 lk.

Tegemist on sarja Tracers teise osaga (esimene osa “Jäljetult kadunud“). Kui esimene osa meeldis mulle väga, siis sarja teine osa enam nii muljet ei avaldanud. Võib-olla oli see sellepärast nii, et eelmine raamat, mille paar päeva tagasi lõpetasin, oli nii palju põnevam.

Peategelaseks on Elaina McCord, kes tahab saada FBI portreteerijaks. Tema esimeseks juhtumiks saab Texase rannakuurordis toime pandud mõrvaseeria. Ohvriteks on noored naised, kes uimastati, lõigati lõhki ja jäeti riiklikule maastikukaitsealale. Kohalik politsei ei suhtu temasse hästi, sest ta on algaja ja naine.

Elainat asub aitama tegelike kuritegude põhjal raamatuid kirjutav Troy Stockton. Elaina kardab teda usaldada. Esiteks oma kasvavate tunnete pärast mehe vastu ja teiseks, et mees sobib mõrvari profiiliga.

Peaks ju olema põnev selline mõrvarijaht, aga ei avaldanud seekord suurt muljet. Lugu oli minu meelest natuke konarlik ja ei tundunud usutav, aga samas lihtsalt ajaviiteks sobib lugeda küll. Nii halb ka ei olnud, et lugeda ei kõlbaks.

Hoolimata sellest, et teine osa mulle muljet ei avaldanud, tahaks ikkagi järgmiseid osi eesti keeles lugeda, eks näis, kas tõlgitakse.

Mary Alice Monroe. Taeva poole (Ersen, 2017)

taeva-pooleTõlkinud Krista Liidaru
352 lk.

Jällegi sai loetud üks mõnus naistekas. Seekord on minu meelest tegu kvaliteetsema naistekaga. Ei ole selline primitiivne. Selle asemel on õrn ja tundlik  romaan, mis räägib vajalikest teemadest. Armastus, hoolitsus, valed valikud elus, usaldus, sõltuvus, teineteise kuulamine, lootus ja usk, et kõik võib minna paremaks. Palju on juttu ka röövlindudest.

Kiirabiõde Ella on otsustanud pärast rasket ja emotsionaalset juhtumit elus aja maha võtta. Ta otsustab vastu võtta ajutise töökoha lapsehoidjana Lõuna-Carolinas. See ei ole lihtsalt lapsehoidmine, sest pisike Marion Henderson on äsja saanud diabeetiku-diagnoosi. Üksikisa Harris ei oska ega suuda üksi hakkama saada. Marioni ema ei ela nendega koos, sest ta on narkosõltlane. Aegajalt tuleb ta tagasi, kui ta puhas on.

Harris tuleb paremini toime röövlindudega. Tal on nende jaoks kliinik, kus ta neid ravib ning aitab pärast loodusesse tagasi.

Ellal on alguses muidugi raske sulanduda, aga nad saavad sellest üle. Siis lõõvad lõkkele tunded Ella ja Harrise vahel. On ainult üks probleem. Harris on endiselt abielus. Ja peatselt saabubki Fannie tagasi.

Väga huvitavalt ja hästi kirjutatud raamat. Haaras kaasa ja tegelased läksid hinge (kaasa arvatud linnud). Kuidagi südamlikult oli kirja pandud see, kuidas Marion tahtis lihtsalt isaga koos olla, aga isa ei osanud tütrega hästi suhelda ning kuidas nad isa-tütre sideme uuesti loovad. Samuti on hästi kirjeldatud Marioni igatsust oma ema järele. Raamat oli ka sellesmõttes kasulik lugemine, et iga peatüki alguses on väike lõiguke röövlindudest. Näiteks saab teada, mis on sulgimine ja kes on harksabad jne. Soovitan lugeda. Võtan nüüd plaani lugeda ka autori teisi raamatuid.

Brenda Joyce. Võrgutamine (Ersen, 2016)

võrgutamineTõlkinud Ülle Jälle
304 lk.

Vahelduseks üks totaalselt naistekas. Ei ole just kõige kvaliteetsem, aga vahelduseks sobis väga hästi. Nende raskete raamatute vahele oli vaja sellist väga kerget kirjandust, et aju saaks puhata.

Tegu on lihtsakoelise ajaloolise armastusromaaniga, kus armuvad mees ja naine, kelle armastus ja õnnelik lõpp näib võimatuna. Sündmused toimuvad Prantsuse revolutsiooni ajal Inglismaal. Peategelanna Julianne on radikaal, kes toetab revolutsiooni ja mees, Bedfordi krahv, vastupidi toetab senise korra jätkumist.

Raamatus on valesid, intriige, pettumusi, nuhkimist, armastust ja seksi. Natuke naljakas oli küll lugeda, kuidas Julianne kohe mehe järele õhkama hakkas. Pärast oli seda vist ka vähem või siis ma harjusin sellega.

Suurt väärtust raamatul ei ole, aga ajaviitekirjanduseks ideaalne. Pealegi edenes lugemine kiirelt. Aeg-ajalt on hea selliseid raamatuid ka lugeda. Mul on hea meel, et selle raamatu järjekord peale poolt aastat ootamist, lõpuks minuni jõudis. 🙂

Silma riivas see, et raamatus on päris palju hooletusvigu.

Carla Neggers. Võõrastemaja Punane Ristik (Ersen, 2017)

võõrastemaja-punane-ristik-kuues-raamatTõlkinud Maia Planhof
279 lk.

Üks väga mõnus lugemine nagu ka eelnev osa, mida ma just hiljuti lugesin. Mõnus, kerge, helge ja kaasahaarav romaan, mida on hea ajaviiteks lugeda.

Enamus tegevusest toimub nagu ikka Knights Bridge’is, aga seekord on osa tegevusest ka Šotimaale ja Inglismaale viidud. Nimelt toimuvad seal Samantha Bennetti ja Justin Sloani pulmad. Nende tegelastega me kohtusime sarja kolmandas osas. Pulmas kohtuvad Charlotte Bennett, kes on merearheoloog ning diplomaatilise turvateenistuse agent Greg Rawlings.

Nende vahel on kohe tunda vastastikust külgetõmmet, aga see jääb alguses tahaplaanile, sest nad arvavad, et nad ei kohtu enam kunagi. Nad kohtuvad uuesti Knights Bridge’is võõrastemajas Punane Ristik. Charlotte on lubanud seda niikauaks valvama minna, kuni Samantha ja Justin oma pulmareisil on. Sedasama lubab teha ka Greg.

Enamasti kulgeme raamatus kaasa Charlotte’i ja Gregiga, aga lastakse kaasa elada ka Samanthale ning Justinile. Mõnusaid tegelasi on seal veel. Näiteks Sloanide kange vanaema Evelyn ning Gregi lapsed. Lapsed olid minu meelest natuke liiga mõistlikuks tehtud, aga see selleks. Mõnikord võivad ju teismelised ka normaalselt käituda. 😀

Vahelduseks on hea lugeda sellist õnnelikku ja natuke naiivset raamatut, kus väga suuri muresid ei ole. Stressirohkel perioodil ideaalne. Suurt kaasa mõtlema ei pea, lihtsalt kulged raamatu rütmis. Suuri sündmuseid ja põnevust ei ole, mõnusalt lihtne lugemine.

Eelnevad raamatud:
“Kaotatud suve saladused”
See öö Ohaka teel
Siidrioja
Kajajärv
Kevad Samblamäel